FOTO: Meeli Küttim

Dan Bogdanov: suhtlemine teeb ülikooli suuremaks

Intervjuu

Tartu Ülikooli arengukonverentsile esinema kutsutud Cybernetica AS-i privaatsustehnoloogiate osakonna juhataja Dan Bogdanov ütleb, et järgmise kümnendi kestel on ülikoolil ülesanne õpetada kogu ühiskonda.

Peale selle toonitab Bogdanov, et iga tudeng ja ülikooliga seotud ettevõte aitab viia ellu ülikooli töötajate visiooni.

Olete informaatikateadlane. Kuidas võib infotehnoloogia mõjutada Tartu Ülikooli arengut?

On selge, et maailm liigub sinnapoole, kus inimeste ja tehnoloogia tähtsus suureneb igas eluvaldkonnas.

See suundumus algas vaikselt juba siis, kui keeletehnoloogia arvutistati ehk muudeti tehniliseks. Sama on juhtunud mitmes muus valdkonnas. Digimine on toimunud muu hulgas bioloogias ja levib järjest uutele elualadele.

Näiteks uuritakse kultuurivaldkonnas, kuidas esitada olemasolevaid kunstimälestisi digitaalselt ja luua uusi. Seda kõike võimaldavad nullid ja ühed: tehnoloogia ja arvutitehnika alustalad, mida saab esitada matemaatiliselt ning vaadelda arvutiteaduslikult.

See tähendab, et alus tuleb just arvutiteadusest ja matemaatikast. See aga ei tähenda, et need teadusharud peaksid määrama kõike. Kuigi arvutiteadus ja matemaatika on uue loomisel olulised, peab sisu tulema ikkagi inimestelt.

Kuhu võiks TÜ teie meelest liikuda?

Tartu Ülikool on juba praegu teinud väga palju õigeid valikuid. Edukalt on loodud teadusarvutuste keskus, mis võimaldab teha bioinformaatikas palju murrangulist tööd.

Andmeanalüütika ja arvutitega on tugevalt seotud veel molekulaarbioloogia ning nende meetodite kasutamist on näha rohkem ka majanduses. Tartu Ülikool on sellega alustanud hästi ja kindlasti julgustan jätkama.

Järgmise suundumuse ja proovikivina näen andmepõhisust. Andmepõhiste otsuste tegemise distsipliini tuleks jagada tulevaste erialainimestega rohkem. Üliõpilastele tuleks õpetada, kuidas teha andmepõhiseid otsuseid. On oluline, et ühiskonnas oleksid inimesed, kes oskavad andmeid hankida ja tõlgendada ning aru saada otsustest, mida nende põhjal tehakse.

See puudutab väga suurt osa erialadest, näiteks sotsiaalteadusi ja sealt pärit metoodikat, samal ajal ka statistilisi meetodeid ning andmetöötluslahendusi.

Kas TÜ annab teie kui ettevõtja arvates piisavalt hea kõrghariduse, et inimesed saaksid töötada ning teha karjääri ettevõtetes ja IT-valdkonnas?

Muidugi! Tartu Ülikool on loonud kõik võimalused, et anda hea kõrgharidus. Lõpuks peab aga üliõpilane valima, kui palju ta neid võimalusi kasutab.

Tartu Ülikool on täiesti maailmatasemel. Olen siit saanud väga hea hariduse, mis on tulnud kasuks, olgu ma reisinud kuhu tahes: Stanfordi, Massachusettsisse või Aasia ja Euroopa ülikoolidesse. Kui tudeng tahab, saab ta TÜ-st maailma tipptasemel hariduse.

Mis ülesanded seisavad teie meelest TÜ ees järgmise kümne aasta jooksul?

Omaette proovikivi on dialoog ühiskonnaga. Oluline ei ole õpetada mitte ainult üliõpilasi, vaid ühiskonda laiemalt. Praegu käivad tudengid ülikoolis ja õpivad seal paljutki, kuid ülikooli meetodit ehk distsiplineeritud käsitlust läheb vaja ka hiljem: siis, kui analüütikud hakkavad tegema ettevõtetes, riigiasutustes või mujal otsuseid.

Ülikool peaks looma elukestva tugistruktuuri, mis võimaldaks inimestel pöörduda tagasi alma mater’ipoole ja küsida küsimusi. See oleks abiks näiteks tehnoloogiasektoris, kus ettevõtted peavad otsustama, kas minna kaasa mõne tehnoloogilise hullusega. Kas see on üldse midagi, mis neid tegelikult aitab, või juhib see ressursse hoopis kõrvale? Selline struktuur peab olema miski, mille kaudu ettevõtja saab ülikoolilt selget ja tasakaalukat nõu.

Mida ning miks tuleks pidada ülikoolis ja kõrghariduses üldse tähtsaks?

Kõige tähtsam sõnum on see: «Inimesed otsustavad kõik.» Üliõpilastele ja õppejõududele peab looma järjepidevalt võimalusi. Väga palju on juba tehtud. Tunnistan, et olen ka ise Tartu Ülikooli pakutud võimalusi aeg-ajalt kasutanud.

Ülimalt vajalik on hoida kontakti ja edendada suhtlust, näiteks seda, kuidas õppejõud-teadurid suhtlevad üliõpilaste ja ettevõtetega. Tegelikult ongi nemad mingis mõttes need, kes viivad teadlaste, õppejõudude ja muu personali visiooni ellu.

Visioon võib tihtipeale olla ülikooli ja selle inimeste oma, kuid et viia ideid ellu, on vaja veidi teistsugust keskkonda. Niimoodi saabki ülikool lõpuks palju suuremaks ega koosne ainult neist inimestest, kes õpivad ja töötavad siin praegu.

Millest plaanite rääkida arengukonverentsil?

Mul on plaan pidada ettekanne just võimaluste loomisest. Tahan tuua mõne isiklikuma näite ja anda nendest lähtudes ka pragmaatilisi soovitusi. Soovin märkida ära paar head algatust ja rõhutada seda, et tegelikult ei ole kogu maailm ainult infotehnoloogia. Minul on praeguseks olnud võimalus teha peaaegu iga teaduskonnaga suurepärast koostööd. Julgustan seda tegema ka teisi.

Kuidas soodustada ülikooli ja ettevõtete kestlikku koostööd veelgi rohkem?

Mina usun, et vastus on küpsuses. Eestis on ettevõtluse ja ülikoolide koostööd edendatud mitme toetusmeetmega ning paljude aastate jooksul. Olles olnud ise selle maailma sees, ei näe ma kiireid lahendusi. Usun, et koostööd toetav organisatsioonikultuur peab lihtsalt arenema välja mõlemal poolel.

Loomulikult tuleb soodustada koostööd ka edaspidi. Näiteks olen kindel, et oma üliõpilaste ettevõtted leiavad tõenäolisemalt tee tagasi ülikooli juurde. Samuti tuleb üha teavitada edulugudest. See peaks täitma ühiskonnas ka laiemat eesmärki: väärtustada teadmispõhist majandust ja teadustööd üldiselt.

Tehnoloogia areneb väga kiiresti. Milliseks võib selles kontekstis kujuneda kõrghariduse tulevik?

Muutuvad teabe ja seega ka õppematerjalide tarbimise harjumused. Videokursused ja interaktiivsed õppematerjalid võimaldavad teatud piirini õpetada väiksema arvu õppejõududega rohkem tudengeid, seda muidugi siis, kui on tehtud esmane ajaline ja rahaline investeering. Selles on paraku mõningane eelis välismaistel ülikoolidel, kes on juba suutnud oma kursusepakette edukalt turustada.

Samal ajal on tähtis isiklik kontakt, esmajoones nende puhul, kes on jäänud teistest maha või vastupidi: jõudnud ülejäänutest liiga ette. Eesti on väike, meil ei ole kuigi palju noori ja kindlasti ei tohiks jätta kedagi maha.

Sven Paulus

vabakutseline ajakirjanik

Jaga artiklit