«Näitusel Tartu Ülikooli sada nägu on palju minu tuttavaid. Aga teeme pilti rektor Toomas Asseri juures, sest tema on mind opereerinud,» rääkis Jaan Einasto, kui otsisime pildistamiseks head kohta.
FOTO: Sandra Saar

Jaan Einasto: põhiküsimus on teaduse rahastamine

Intervjuu

23. veebruaril tähistas kosmoloog Jaan Einasto 90. sünni­päeva. Juubeli eel andis Tartu Ülikool talle tänutäheks suure medali. Jaan Einasto on oma karjääri jooksul avaldanud üle 300 teadustöö ja kirjutanud mitu raamatut. Tegime sünnipäeva eel juubilariga juttu tööst ja kõrgharidusest.

Kuidas on teil kombeks sünnipäevi tähistada?

Sel aastal võttis Tõravere observatoorium selle suurelt ette. Me korraldame Soome astronoomidega vaheldumisi konverentse, kus räägime oma töödest, ja sel aastal kandis konverents pealkirja «Einasto profiil». Muidu on see toimunud suvel või sügisel, aga nüüd siis veebruaris, ja ühtlasi märgiti ära ka minu sünnipäev. Need konverentsid on head, sest saab kolleegidelt tagasisidet. See on alati kasulik, enne kui saata oma töö avaldamiseks mõnele ajakirjale.

Pälvisite hiljuti ka TÜ suure medali, millega tunnustatakse ülikooli silmis eriti suurte teenetega töötajaid. Millised on teie mõtted selle kohta?

Tegelikult on mul töös ikka tohutult vedanud. Jah, ma olen jõudnud jälile nii mõnelegi saladusele, aga see ongi uurimistöö eesmärk. Aga eks palju oleneb ka õnnest: vahel see juhtub, vahel mitte.

Ma olen olnud ülikooliga seotud 75 aastat. Mitte küll alati töötajana, nagu praegu, aga juba 1943. aastal, kui ma olin veel keskkoolipoiss, käisin siin kuulamas astronoomia­loenguid.

Mida peate ise oma suurimaks töösaavutuseks?

Tegelikult kahte asja, mis on omavahel seotud: selgust tume­aine ja kosmilise võrgustiku avastamise kohta. Olen uurinud universumi ehitust ja arengut, sealhulgas galaktikasüsteemide ja galaktikate struktuuri ning galaktikate dünaamikat. Tumeaine ja struktuur on omavahel väga seotud.

Kui te vaatate tagasi oma teadlas­karjäärile, kas on olnud ka ebaõnnestumisi?

Kui lahendada mingit konkreetset probleemi, siis ikka otsid lahendust siit ja sealt, aga eba­õnnestumist ei tohiks otseselt olla. Ega arusaamine tume­ainest ja struktuurist ei tulnud mul välja kohe esimese ropsuga. See võttis ikka aega.

Juba Ernst Öpik tegeles tumeaine probleemiga ja ega see pole praegugi täielikult selge. Me teame astronoomiliselt, mis on tumeaine mõju, aga mida see endast kujutab, mis on selle füüsikaline olemus, seda ei tea veel keegi.

Seda on otsitud 40 aastat, aga seni pole leitud. Kui 40 aastat on otsitud, aga leitud pole, siis järelikult on tegu mõne eriti suure saladusega. Millisega – seda ei tea.

Kas vahepeal, kui miski ei ole kohe õnnestunud, ei ole tekkinud käegalöömise tunnet?

Kui on käsil mõni töö, mis ei taha õnnestuda, siis vahel on kasulik jätta see mõneks ajaks kõrvale ja tegeleda millegi muuga. Tavaliselt taipad siis mõne aja möödudes, kuidas edasi minna. See kuulub asja juurde.

Teie kohta öeldakse, et paljuski olete Eesti astronoomiakoolkonna rajaja, ja teie tööd jätkavad teie õpilased.

Tegelikult pean mina selle koolkonna rajajaks ikkagi Ernst Öpikut. Tema õpilane oli Grigori Kusmin, kelle õpilane olin mina, ja praegused tegijad on siis olnud minu õpilased. Mina ei ole enam sisuline ega formaalne liider. Noortel on aga palju põnevaid uurimis­küsimusi. Nad on väga hakkajad mehed ja naised ning mul on hea meel, et nad on olemas.

Teie kolleegid on öelnud, et te suhtute kõigisse oma töökaaslastesse kui võrdne võrdsesse, kuigi teil võiks olla justkui põhjust käia ringi nina püsti.

Aga ainult nii ongi võimalik, sest nad on ju kolleegid ja me kõik täiendame üksteist. Selliste keeruliste teemade puhul nagu astronoomia on kasulik, kui meeskonnas on mitu inimest. Igaühel on omad tugevused ja koostööd tehes täiendatakse üksteist. See on väga oluline ja seda põhimõtet rakendan ma siiamaani. Kui ma praegu millegagi tegelen, siis nooremad kolleegid löövad ka kaasa ja aitavad kohtades, milles nemad on minust tugevamad. Nii see käib.

Te olete olnud Tartu Ülikooliga seotud 75 aastat. Kuidas on ülikool ajas muutunud?

Ülikool on ikka ülikool: see on vaimne keskus. Kui riigil ei oleks ülikooli, siis poleks riik iseseisev. Ülikool on Eesti mõtte keskne osa. Nii on see olnud algusest peale ja on ka praegu.

Eestis on päris mitu ülikooli. Kas meil on vaja nii palju kõrgkoole?

Tegelikult on klassikaline ülikool ikkagi ainult Tartu Ülikool. Ma olen vestelnud ühe Iisraeli teadlase ja kosmoloogiga, kellel paluti Iisraeli riigi loomise ajal, 1948. aastal kavandada riigi tulevik. Ta mõtles, et riigil peab kindlasti olema ülikool ja et tavalise ülikooli kõrval võiks olla ka tehnika­ülikool (nii nagu meil on TÜ ja TTÜ). Aga et oleks olemas konkurents, võiks kumbagi ülikooli olla kaks. Ja siis hakkas ta uurima, kui palju inimesi peaks riigis olema, et oleks mõttekas pidada ülal rahvusvahelisel tasemel kõrgkooli.

Ta võttis eeskujuks Soome ja leidis, et kui tahta, et ülikool oleks konkurentsivõimeline, peaks olema vähemalt miljon inimest. Sel ajal, kui ta tulevikku kavandas, oli Iisraelis elanikke alla miljoni. Siit ta järeldas, et Iisraeli elanikkond peab kasvama vähemalt nelja miljonini.

Loodigi süsteem, kuidas meelitada riiki mujalt elanikke. See oli väga läbimõeldud ja teaduslikult välja­töötatud süsteem, et ehitada riik üles. Praegu on Iisraelis üle kaheksa miljoni inimese. Järelikult saab Eestis olla rahvusvahelisel tasemel ainult üks ülikool. Tallinna Ülikool jääb ikkagi pedagoogika­instituudi  tasemele ja seda peaks tunnustama, sest seda on ka vaja. Nii nagu TTÜ on tehnikaalal. Aga rohkem ei ole meil küll uute ülikoolide jaoks potentsiaali.

Kõrgharidusest rääkides tuleb vahel jutuks, et ehk antakse ülikoolidiplom tudengitele liiga lihtsalt.

Tähtis on, et ülikoolides säiliks hoiak, et üliõpilased peavad saama asjadest aru ja õppima mõttega, mitte tuupima. See on nii igal erialal. Kui seda pole, siis muutub kõrgharidus konveieriks ja sellisel juhul ei täida ülikool oma ülesannet.

Kas Eestis on konveierüli­koolid?

Tartu Ülikool on kindlasti võtnud hoiaku, et see nii ei oleks.

Viimasel ajal räägitakse hästi palju teaduse rahastamisest. Millised on teie mõtted sel teemal?

Ma olen ise ka selle teemaga tegelenud. Kui olen uurinud teiste riikide kogemusi, siis selgub, et teaduse rahastamisega suureneb samal ajal ka sisemajanduse kogutoodang inimese kohta. Tänapäevane majandus ei ole võimalik teadusmahuka majanduseta. See on meie riigi ja rahva seisukohalt tähtis teema ning oluline on ka see, et uurijatele tuleb anda vabad käed.

Nõukogude Liidus olid väga suured rakendusuuringud, kuhu kulutati kõvasti rohkem raha kui fundamentaaluuringutesse. Midagi põhjapanevat aga rakendusuuringutest ei tulnud; see tuli ikkagi fundamentaal­uuringutest. Seega, mida suurem on vabadus, seda tõhusamad on tulemused.

Ega meil vist väga suurt vabadust ei ole?

Meil on jah mõnel ringkonnal ettekujutus, et nad ise teavad paremini. Aga tegelikult tuleb anda vabad käed ja küll teadlaskond ise leiab, mida uurida. Kõige tähtsamad avastused näiteks tehnikavaldkonnas ei ole tulnud välja niimoodi, et üritatakse teha ära midagi praktilist, vaid ikka otsingurõõmust.

Kui suur võiks olla teaduse rahastamise osatähtsus SKT-s?

Meil räägitakse kahest protsendist, aga riigis, kus teadmuspõhine majandus on eriti tugev, seal on see üle nelja protsendi. Meil on alla ühe.

Seda tuleb järk-järgult suurendada. See on Eesti arengu põhiküsimus.

Teiste sõnadega, mingit olulist murrangut majanduselus ei tule, kui ei suurendata teadmis­mahukust.

Kuivõrd on teie karjääri jooksul raha seadnud piiranguid, et midagi uurida?

Meil ei ole raha olnud kunagi domineeriv tegur. Vene ajal oli rahastamine küllaltki tagasihoidlik, aga suhteliselt stabiilne. Leivaraha jätkus, aga palgad olid väikesed.

Kolleegide sõnul olete üsna aktiivse eluviisiga: sõidate Soome kelguga ja käite Pilatese treeningutel.

Ega ma enam suurt jaksa. Kondid on jäänud kangeks, aga neid tuleb ikka liigutada. Pilates ei ole õnneks kontimurdev. Eks ma teen nii palju, kui jaksan. Keha tahab ka natuke hoolt.

Aga kuidas hoolitsete vaimu eest?

Vahepeal ei olnud mul värskeid ideid, mida uurida, aga nüüd jälle on. See, et ma olen saanud tegeleda uurimistööga, see on mõjunud hästi ka vaimule. Kui kogu aeg murrad millegi üle pead, siis see hoiab meele ärksa. Meelespidamine ei ole mul muidugi enam see, mis vanasti. Nimed lähevad meelest ära ja vahel, kui lähen kööki, unustan, mida ma pidin nüüd tegema. Aga siis lähed vanasse kohta tagasi ja tuleb meelde.

Mille üle murrate praegu pead?

Mul on praegu üks konkreetne teaduslik probleem. Seni, kuni see pole avaldatud, siis ma ikka muretsen selle pärast. Aga kui see saab tehtud, eks ma siis jälle vaatan, mis edasi.

Millised on Eesti kosmoseteadlaste väljavaated praegu?

Meil on õnneks nii, nagu nõukogude ajal, et on mitu suunda. Ühelt poolt on puht fundamentaalne suund. Eriti just see, mida teevad astronoomid. Siis on rakendusteadus ehk Maa uurimine ja satelliitide kasutamine, mida nimetatakse kaugseireks. Kolmas on kosmosetehnoloogia, näiteks Estcube. Need suunad on olnud aktuaalsed 60 aastat ja on praegugi. Nii et usun, et on hästi.

Sel aastal tähistab rahvusülikool 100. aastapäeva. Mida soovite teie rahvusülikoolile?

Soovin, et ülikool jätkaks ja hoiaks vaimutungalt, nagu ta on seda seni teinud.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit