12. lennu diplomilavastuse «Protsess» viimaseid etendusi NUKU Teatris saab näha sel kevadel.
FOTO: Siim Vahur

Teater kasvatab paremaks inimeseks

Aktuaalne

Sel suvel lõpetab ülikooli TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala 12. lend, kes on akadeemias õppinud peaaegu neli aastat. Sügiseks võetakse vastu uus kursus noori teatritegijaid, kes saavad end eelkatsetel proovile panna juba sel kuul.

Sõbrapäeva hommikul püüavad kultuuriakadeemia mustas saalis kõigepealt pilku hõbedasel trassikonstruktsioonil rippuvad valged loomamaskid. Tasapisi täitub saal ka viimase aasta näitlejatudengitega – on ühe nende diplomilavastuse, «Dekameroni» järjekordne lavaproov.

Teatrikunsti õppekava eelvoorud Viljandis

1. märtsil kell 9 lavastajatele ja harrastusteatri juhtidele

16. märtsil kell 12 näitlejatele

25. aprillil kell 12 lavastajatele ja harrastusteatri juhtidele

Näitleja eriala kandidaatide osavõtt eelvoorust on soovituslik, lavastaja ja harrastusteatri juhi eriala kandidaatidele on osalemine vähemalt ühel eelõppe päeval tungivalt soovituslik.

Lisateave: kultuur.ut.ee

Lavastusse on kaasatud kõik üksteist 12. lennu näitlejatudengit. Peale nende on sellel kursusel kolm lavastaja õppesuunal õppijat: Peep Maasik, Elar Vahter ja Mari Anton.

Näitlejatudengite proovipäevade kava tunduks iga muu eriala esindajatele kontimurdev. Tavaliselt alustavad nad hommikul kell 11 ja lõpetavad õhtul kell 19 või 20, vahepeale võib jääda kuni tunniajane lõunapaus. Ja nii iga päev.

«See on elustiili valik. Kui see on see, mida sa teha tahad, siis see ongi sinu elu,» märgib Maarja Tammemägi. Tema sõnul tuleb näitlejaks õppides arvestada, et inimene on ise oma instrument. Pidevalt tuleb õppida midagi uut ja arendada ennast inimesena, sest vastasel korral ei arene sa ka näitlejana. Ilma enesedistsipliinita hakkama ei saa.

Kõik ühe eesmärgi nimel

Karolin Jürise ütleb, et teatrit õppides ei saa lahutada kooli, tööd ja hobisid. Kõik, mida teed ja koged, on ühe ja sama eesmärgi nimel: et olla parem inimene ja looja. Üle ega ümber ei saa sellestki, et teater on kollektiivne kunst – tuleb osata tööd teha meeskonnana.

Teatri õppimine on pidev ja intensiivne protsess, mis ei ole sugugi kerge. Jutud, et teatrikoolis laguneb inimene laiali ja ehitab end korduvalt uuesti üles, ajavad kõrvalseisjat segadusse. Mida see küll tähendada võiks?

Elena Koit selgitab: vahel on tunne, et ei saa millestki aru, ei oska midagi ja kiilud justkui kinni. Kui aga selgus saabub, on tunne, nagu oleksid lotoga miljoni võitnud. Nii on see aga ainult kuni järgmise korrani.

«Kõik me elame seda läbi mitu korda. Iseendal võib vahel olla ikka jube kehv tunne, aga kõrvalt on väga tore näha, kuidas inimesed laiali lagunevad ja end taas kokku lapivad. Iga kord, kui end uuesti üles ehitad, saaksid nagu korruse juurde ja oleksid justkui uus, parem inimene. Seda arengut on lihtsalt äge näha,» jutustab Elena.

Peaaegu nelja aasta sisse on selliseid langusi ja tõuse mahtunud palju. Maarja tõdeb, et oma osa on selles olnud ka rohkel praktikal – 12. lend on läbi käinud peaaegu kõik Eesti kutselised teatrid.

«Me oleme saanud mängida palju ja igal pool. Kõik need intensiivsed protsessid arendavad nii iseennast kui ka üldist töötaluvust, mis on näitleja jaoks väga tähtis,» seletab Maarja.

Kogemusi pole nad omandanud pelgalt koolitöö käigus koos teiste kursusekaaslastega. Palju on õnnestunud koos mängida ka kutseliste näitlejatega, lisaks teha koostööd kooliväliste tunnustatud lavastajatega, peale 5. märtsil esietenduva diplomitöö «Dekameroni» lavastaja Aare Toikkaga näiteks Saša Pepeljajevi, Taavi Tõnissoni ja Oleg Titoviga. Kursuse juhendajad on olnud Kalju Komissarov ja Peeter Tammemäe.

Hans Kristian Õis kinnitab, et koostööst nii lavastajate kui ka teiste näitlejatega on tudengitel väga palju õppida. «Kas või lihtsalt nendega vestlemine on tohutult arendav ja huvitav. Kui sina oled mingi tulemuseni jõudnud üht teed pidi, näed, et teised lähenevad hoopis teistsuguse nurga alt,» toob ta näiteks.

Ka Kristjan Poom hindab väga selliseid koostöökogemusi, mis õpetavad palju. Ta on märganud, et kogenud näitlejatel on enamasti kindel ettekujutus, kuidas oma rolli välja arendada. Nad on valmis lavastajaga rohkem vaidlema, oma ideid ja tunnet seletama.

«Tudengid võtavad pigem kogu teabe vastu ja püüavad endast anda nii palju kui võimalik. Meil ei ole veel lihtsalt nii palju kogemusi kui teistel, kes on näiteks kakskümmend aastat teatris töötanud,» selgitab Kristjan.

Koostöö kasvatab jalad alla

Maarja märgib, et kogenud näitlejatega koos töötamine kohustab ka ise enesekindlamaks saama. Prooviprotsessi alguses alustavad kõik küll uue materjaliga samalt pulgalt, aga siis peavad väiksema kogemuste pagasiga noored rohkem tööd tegema.

«Näiteks möödunud suvel oli mul tunne, nagu mulle oleks jalad alla kasvanud. Koolis tunneme kõiki ja häbilävi on olematu, aga kui võõraste inimestega koos töötama hakkad, pead muutuma enesekindlaks. Võid lubada endale paari ebalevat hetke, aga siis pead selja sirgu ajama, kõvasti tööd tegema ja partneri jaoks olemas olema,» räägib Maarja.

Grete Konksi täiendab teisi, et alati ei anna koostöö kogenud partneritega ainult positiivseid õppetunde. Vahel juhtub, et noored teatritegijad näevad vanemaid vaadates, kuidas nende jaoks veel maagilisena tunduvad asjad on teiste jaoks muutunud lihtsalt rutiiniks.

«Minu jaoks on teatrimaagia veel täiesti alles. Teatri köögipoole nägemine ei ole seda veel ära võtnud. Mõnes mõttes see isegi suureneb, kui oled ise midagi teinud ja näed, kuidas keegi teine jõuab sama asjani hoopis teist teed pidi,» toob ta näite.

Karolin ütleb, et kuigi ta ei suuda teatrit enam sama pilguga vaadata kui enne sellesse maailma astumist, on ka tema jaoks teatrimaagia täiesti alles. «Kui tuled kustuvad, publik on saalis ja heli läheb peale, siis äratab see loodud ruum ikkagi endas siira lapseliku rõõmu, oled sa saalis või laval!»

Maarja lisab, et vaatajana aitavad näitlejatehnilised teadmised vahel teatrimaagiat isegi suuremana tunda. Näiteks jälgides, kui detailirohkelt ja hingega mõni näitleja mängib, tekkivat «lõuakukkumise hetk», mis inspireerib tohutult.

Noored tõdevad aga kahjutundega, et viimastel aastatel pole neil olnud teatris käimiseks nii palju võimalusi, kui sooviks. Proovipäevad on pikad ning selleks, et õhtul teatrisse jõuda, oleks vaja varem alustada ja söögipaus lühemaks teha.

Kui enda päev on aga väga tihe olnud ja õhtuks peas poolikud mõttelõngad, ei suuda piisavalt keskendudagi, et midagi muud vaatama minna.

Silva Piion täpsustab, et Viljandis tööd tehes ei jäägi eriti aega mõnda teise linna teatrisse minna, kui kõik Ugala lavastused on juba mitu korda ära nähtud. Päev võib küll lühem olla, aga mujale sõitmiseks on vaja palju aega.

«Kui see võimalus tekib, tuleb seda väga väärtustada,» kinnitab Henessi Schmidt. Kui mõne lavastuse proovid on Tallinnas, peavad teatritudengid selle aja viimseni ära kasutama.

Nii on nad ka teinud – kui «Dekameroni» proovid olid Viljandi asemel Tallinnas, sätiti graafikut nii, et peaaegu igal õhtul sai vähemalt osa kursusest mõnd etendust vaatamas käia.

Katsed siiani eredalt meeles

Teatrikooli tullakse mitmesugustel põhjustel ja erisuguse kogemusega. Osa praeguse 12. lennu näitlejatudengitest oli juba varem lasteaialavastustes osalenud, kooliteatrit teinud või lausa teatriklassis käinud. Osa soovis lihtsalt teha midagi loomingulist. Mitmeid innustasid katsetele minema õpetajad, sõbrad või koolikaaslased. Et teatrikooli katseid korraldatakse üle ühe aasta, käis osa praegusi tudengeid vahepeal ka midagi muud õppimas.

«Mina õppisin näiteks Tartu Kutsehariduskeskuses maalriks. Tegime sõbrannaga gümnaasiumis nalja, et kui me ei oska kusagile minna, siis läheme maalriks õppima. Tartus sõitsime kooliteel iga päev Vanemuise teatrist mööda ja tegime jälle nalja: läheme teatrikooli katsetele. Kui see aeg kätte jõudis, tulin mina Viljandisse, tema aga mitte,» meenutab Silva.

2015. aastal toimunud katsed on siiani kõigil eredalt meeles. Nendel kolmel päeval oli kõigil adrenaliin laes ja närvid viimseni pingul. Teisi vaadates tundus võimatu kooli sisse saada, sest kohale oli tulnud palju andekaid noori.

Maarja mäletab, et ta unustas isegi süüa ja et enne lavale minekut oli väga õudne tunne. «Ma ei ole vist kunagi nii palju higistanud kui siis. Vaatasin teisi ja mõtlesin, et johhaidii, nad teevad nii hästi! Mida mul neile vastu panna on? Aga lavale astudes ei kartnud ma enam midagi.»

Paljud katseteaegsed mälestused seostuvad praeguste kursusekaaslastega.

«Esimesel päeval pidime oma luuletusi lugema. Karolin istus minu kõrval, tõusis püsti ja alustas: «Doris Kareva «Lõpp»». Mõtlesin, et nüüd on jama, mul on sama luuletus! Aga ta luges ainult kaks salmi ära. Õppejõud küsis, et kas see on kõik, luuletusel on ju üks salm veel. Karolin vastas, et ta õppis kaks, ja istus tagasi. Siis tõusin mina püsti ja ütlesin muheledes: «Doris Kareva «Lõpp» – seekord koos lõpuga,»» meenutab Hans Kristian.

Henessi lauluhääl ajas katsetel teisi tüdrukuid pabinasse, Grete närvid olevat viimasel päeval nii pingul olnud, et ta lubas saali ukse taga vastust oodates iga hetk ära minestada. Pabistasid ka poisid. Üks neist, kes praeguseks enam 12. kursusel ei ole, oli näiteks valesti kuulnud, et tal paluti mängida Mati Unti – tegelikult anti loomaetüüdis talle ülesanne kehastada hunti.

Kristjan mäletab kõige paremini ülesannet «Ajame selle posti püsti». Selleks anti ettevalmistusaeg ja kuna ühikas oli ruumi vähe, läks tema öösel seda välja tänavale harjutama. Sõiduteel, kus oli tema ideede jaoks parajalt ruumi, ei saanud aga autode tõttu keskenduda ja nii läks ta harjutama lähedalasuva kooli siseõue.

«Ma ajasin lava peal seda posti vist oma 15 minutit püsti,» meenutab Stefan Hein. Tema läks alguses nalja tegema, aga kui Kalju Komissarov pahandas, et seda tuleb ikka korralikult teha, mässas ta kujuteldava ülesande kallal jupp aega: ajas posti püsti, värvis ära, pani tippu lipu ja istutas isegi lilled ümber.

Ühe teise ülesande täitmisel ajas noormees aga hoopis praegusi kursusekaaslasi vihale. Karolin räägib, et sisseastumispäevade jooksul tuli teha ka palju keerulisi koordinatsiooniharjutusi. See, et enamik nendega hakkama ei saa, tundus loomulik – pigem vaadatigi seda, kuidas noored näitlemishuvilised sellest olukorrast välja tulevad.

Stefan oli aga nii täpne, nagu oleks eluaeg neid keerulisi kombinatsioone teinud. See tegi teised nii pahaseks, et ajas lausa nutma.

Loviise Kapperil on eredalt meeles aga kursusevenna Mathias-Einari Leedo etüüd. Loviise gümnaasiumiaegne teatriõpetaja oli kultuuriakadeemia vilistlane, koomik Tõnis Niinemets. Tema oli katsetest rääkides meenutanud olukorda, kus Komissarov lasi tal klouni mängida.

«Mathias sai täpselt sama ülesande: lähed kardina taha ja kui sealt välja tuled, oled kloun Mathias ja teed nalja. Tõnis oli meile rääkinud, kuidas ta seda tehes higistas ja pabistas, nii et elasin Mathiasele sel hetkel väga kaasa!» räägib Loviise.

Kuigi pinge oli suur, ülesandeid palju ja pärast mitut päeva rassimist oli valus isegi voodist tõusta, soovitavad tänavused lõpetajad siiski huvilistel sel aastal Viljandisse katsetele tulla.

Et uutel tulijatel veidi kergem oleks, soovitavad nad enne palju lugeda ja üleüldse uurida, mis elus toimub. Katsetel peaks proovima iseendaks jääda ja keskenduda endale, mitte sellele, mida konkurendid teevad.

See, mis luuletuse, proosateksti või laulu keegi valib, ei mängi mingit rolli. Valida tuleks see materjal, mis endale korda läheb, mitte see, mis võiks kellegi arvates teistele meeldida. Komisjoni huvitab, kuidas ülesandeid täidetakse ja kõikvõimalikest olukordadest välja tullakse.

Tuleb ausalt küsimustele vastata ja olla tähelepanelik. Pulli teha ei maksa, aga katsetele tulla tasub kindlasti, kinnitab 12. lend.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit