1. mail alustas õppeosakonna uue juhatajana tööd seni matemaatika ja statistika instituudis programmijuhi ja lektorina ning teadus- ja arendusosakonnas teadustalituse juhatajana töötanud Kristel Mikkor.

Kuidas teie varasem töökogemus aitab uues ametis toime tulla?

Uue inimesena võtab arusaamine, kui suur asutus ülikool on, natuke aega. Läksin teadus- ja arendusosakonda tööle 2006. aastal, nii et võin nüüd enam-vähem kindlalt öelda, et tean, kuidas ülikoolis asjad käivad. Hea on seegi, et olen töötanud ka akadeemilise poole peal ja tean, kuidas asju sealtpoolt vaadata. Loodetavasti tähendab see seda, et ma ei ole «peast ametnik», kel pole õrna aimugi, kuidas asjad praktikas käivad.

Ka matemaatiku pool on siiani kasuks tulnud. Matemaatika õppimine ei tähenda ju ainult iga päev integraalide arvutamist, vaid see annab põhimõttelise ülesannete lahendamise oskuse. Ja peaaegu igas töös tuleb erinevaid ülesandeid lahendada.

Alustasite mai alguses täiskohaga õppeosakonna juhatajana. Kas see tähendab, et kõik senine töö jääb nüüdsest kõrvale?

Jah, ametlikult lõppesid aprilli seisuga muud tööd ära. Tudengite õpetamine on aga kindlasti üks paremaid ja huvitavamaid töid, mida ma teinud olen, nii et hea meelega jätkaksin seda mingis mahus. Praegu ei oska ma aga veel öelda, kas ja kui palju selleks võimalust oleks – kõik sõltub sellest, kui palju uues ametis aega on.

Mis ootused-lootused teil uuele tööle on?

Ma ei ole veel täpselt plaanima hakanud, mida kõike nüüd tegema saab hakata. Ootan ainult, et töö oleks huvitav. Ja olen kuulnud, et väljakutseid peaks selles ametis jätkuma.

Millised õppega seotud teemad Tartu ülikoolis lähiajal kõige pakilisemad tunduvad?

See sõltub otseselt õppeprorektori seatavatest eesmärkidest. Lähiajal on suuremad teemad kindlasti tudengite tagasisidesüsteem, mille arendamisega hakatakse tegelema, ning ka õppeinfosüsteemi arendamine, mis oli ka ülikooli ASTRA programmi eeltaotluses. Tõenäoliselt puudutab õppeosakonda ka doktoriõpe, millega tuleb põhjalikumalt tegelema hakata.

Kui palju olete ise üliõpilaste tagasisidega kokku puutunud?

Matemaatika ja statistika instituudis oli struktuuriüksuse tagasiside aruande koostamine programmijuhi ülesanne. Selle käigus sai üle vaadatud kõigi instituudis õpetatavate ainete tagasiside ÕIS-is, nii hindeline pool kui ka märkused. Kuna lisaks aruande koostamisele korraldasin õppetööd, sai tagasiside põhjal nii mitmeidki vajalikke muudatusi tehtud.

Kui palju instituudi tudengid oma tagasisides sõnalist osa kasutasid?

Oli näha, et kui neile on tagasiside andmisest põhjalikumalt räägitud ja nad teavad täpsemalt, keda, mida ja miks nad hindavad, siis on ka tagasiside sõnaline osa põhjalikum. Matemaatika ainetele küsitakse juba mitu viimast aastat ka semestri keskel sõnalist tagasisidet.

Mida see juurde annab?

Kui tagasisidet kursuse kestel küsida, siis saab selle pealt teha n-ö jooksvalt otsuseid, kuidas õppetööd paremaks muuta. Muidu annavad üliõpilased tagasisidet, mille kasutamine neid endid enam ei mõjuta – nende jaoks on rong juba läinud.

Enamasti annab see ka õppejõududele võimaluse tudengitele tagasisidet anda. Saab kohe midagi muuta või siis näidata, et kui näiteks osad kurdavad, et kõik liigub liiga aeglaselt, siis teiste jaoks käivad asjad liiga kiiresti. Õppejõud peab mõlema poolega arvestama ja võib-olla seepärast töö tempos midagi ei muudetagi. Ma arvan, et nii kasvab ka üliõpilaste teadlikkus, kuidas ja millist tagasisidet anda, et sellest kasu oleks.

Millisest tagasisidest siis on kasu?

Näiteks kui kirjutada «Praktika on täiesti mõttetu», ei ole selle teadmisega midagi peale hakata. Aga kui selgitada üksikasjalikumalt, mida selle all mõeldakse, saab midagi teha. Selged ettepanekud ja probleemid, millele tudengid viitavad, on kasulik tagasiside.

Kõige keerulisem on muidugi see, kuidas küsida õigeid küsimusi. Kui tead täpselt, mida küsida, saad asjalikumaid vastuseid. Õppejõud peaks tagasisidest kindlasti teada saama seda, mis on hästi – millega ta jätkama peaks ja mida edasi arendada võiks. Puhtalt negatiivne kriitika võib olla piisav küll auru väljalaskmiseks, aga õppetöö korraldus sellest paremaks ei muutu.

Mida siis üldise tagasisidesüsteemi puhul muuta võiks?

Praegu ei ole ma selle peale veel väga sügavalt mõelda jõudnud. Kuidagi tuleks tekitada olukord, et tagasiside andjate hulk oleks võimalikult suur ja et rohkem inimesi annaks ka sisukamat sõnalist tagasisidet. Praegu ei ole kommentaaride kirjutamine kohustuslik, ja matemaatikuna tean, et ainult hulkarv ei näita midagi. Kui numbrilise tagasiside taga ei ole sõnalisi põhjendusi, ei ole vahel selle keskmise hindega kahjuks midagi peale hakata. Ma loodan, et seda süsteemi saab kuidagi paremaks muuta.

Aga kas tudengite tagasisidet on ikka üldse vaja?

Jah, kindlasti! Ma arvan, et üldse ilma selleta ei saa õpetada. Olla õppejõud stiilis, et lähen auditooriumisse, loen loengu ära ja pole minu asi, mida keegi kuulas või arvas – see ei toimi tänapäeval mitte kuidagi. Sajandeid tagasi, kui kõigil raamatuid polnud, oligi loeng ette lugemise vorm, aga praegusel ajal enam nii ei saa.

Kui palju see ÕIS-i arendamisplaanidega seostub?

Natuke ikka, aga õppeinfosüsteemi arendus on ikkagi väga suur ja pikaajaline arendusprojekt, kus on lisaks tagasiside kogumisele veel palju muud. ÕIS on ilmselt kõige suurem süsteem, mis meil ülikoolis üldse kasutusel on, peaaegu terve ülikool on seal sees, vähemalt akadeemiline pool.

Arendustöö on minu teada praegu kavandamisjärgus – osaliselt on see seotud ASTRA programmi taotlusega ning see eeldab koostööd teiste ülikoolide ja ministeeriumiga. Praegu on raske öelda, kes ja kuidas seda meie ülikoolis hakkavad ellu viima. Tegu pole ju lihtsalt vanale süsteemile uue välimuse andmisega, vaid ikkagi uue süsteemi arendamine hoopis teistel põhimõtetel.

Mainisite kolmanda suure teemana doktoriõpet. Kas juba praegu, enne oma uue töö algust, oskate öelda, mis võiksid selle puhul olla suuremad mured Tartu ülikoolis?

Kõige rohkem räägitakse viimasel ajal lõpetamise tõhususest. Pikalt vaieldakse sellegi üle, kas doktoriõpe on rohkem õpe ja peaks olema korraldatud nagu esimese ja teise taseme õppetöö, või on ta oma olemuselt pigem ikkagi teadustöö. Praeguse korralduse järgi peaks see olema umbes ¾ ulatuses ikkagi teadustöö. Need küsimused saavad ilmselt olema doktoriõppe arendamise päevakorras. Aga minu teada ei ole praegu veel väga kindlalt paika pandud, mida ja kuidas teha.

Mõned kuud tagasi käis senatist läbi, et doktoriõppe lõpetamise tõhususe peaks tõstma 50% peale, praegu on see veidi üle 20%. Mulle tuli esimesena pähe, et plaan on hea, aga kuidas seda saavutada. Kas õppeosakonnal on selleks mingid võimalused?

Jah, plaan on muidugi hea! Aga kuidas seda kohe teha – ma ei oska öelda. Kõigepealt tuleks aru saada, mis on põhjused, miks see praegu 50% lähedal ei ole. Ma ei ole kursis, kui palju seda praeguseks analüüsitud on, aga kindlasti peaks valdkondades selles osas mingi põhjalikum arutelu toimuma. Alles siis saame mõtlema hakata, mida saaks ülikoolis teha, et seda tõhusamaks muuta.

Üks suuri õppega seotud teemasid, millest viimastel aastatel järjest rohkem on rääkima hakatud, on heade tavade koostamine.

Tõsi. Olen ise jõudnud lugeda õpetamise hea tava kavandit – see peaks olema peaaegu valmis. Ka õppimise hea tava, mida üliõpilasesindus ette valmistab, peaks olema enam-vähem lõppjärgus. Neid valdkondi, kus heade tavade koostamist plaanitakse, on aga rohkemgi. Minu teada peaks neist kõigist kokku saama akadeemiliste heade tavade kogumik.

Kuidas tundub, kas need head tavad on midagi, mida õppeosakond oma töös kasutada saaks?

Akadeemilised head tavad peaksid haakuma nõuetega akadeemilistele ametikohtadele – ehk siis mängima rolli näiteks kandideerimisel ja atesteerimisel. Praegu on töös ka digitaalse CV-keskkonna loomine, mis samuti võib hakata kasutama põhimõtteid, mis heades tavades kirjas. Kuna osa teabest tuleb ÕIS-i kaudu, puudutab see ka meie osakonda ehk rohkem. Nii ehk naa tuleb kõigepealt vaadata, kuidas nende heade tavade rakendamine toimima hakkab.

Kuivõrd oskate praegu õppeosakonda puudutavast töökorraldusest rääkida? Kas seal on tulemas mingeid muutusi?

Paari esimese kuuga kindlasti mingit revolutsiooni ei toimu. Kõigepealt pean tundma õppima praegust töökorraldust ja siis saab aru, kas ja kui, siis kuidas seda ümber korraldama peaks. Meid mõjutavad ju eelkõige ülevalt poolt tulevad otsused.

Üks asi, mida rektoraat otsustas, on näiteks nõustamiskeskuse loomine õppeosakonna koosseisus. Teenused, mida üliõpilastele pakutakse, koondatakse ühte kohta kokku, olgu need siis õppekorralduslikud, karjääriteemalised või psühholoogilised küsimused. Näiteks karjäärinõustamine on praegu teadus- ja arendusosakonna all, aga tuleb üle meie osakonda.

Aprillis tõusis taas päevakorrale elukestva õppe keskuse toomine õppeosakonna alla. Kas selle kohta on rohkem teavet?

Kui selle kohta mingi ametlik otsus tuleb, siis tuleb teha töökorralduslikke muudatusi. Praegu ei saa selle kohta aga veel midagi kindlat öelda.

Praegu on teada mõned suuremad arendusülesanded, millega tegeleda, aga ülejäänud on n-ö jooksev töö, nagu tugiüksustel ikka. Meilt oodatakse õppeküsimustes nii palju toetust kui võimalik ja nii vähe segamist kui võimalik.