Inauguratsiooniloeng salapärastest neerudest
9. oktoobril kell 16.15 peab TÜ nefroloogia professor Mai Rosenberg ülikooli aulas inauguratsiooniloengu «Salapärased neerud tervetel ja haigetel».
Nefroloogia aktuaalseim küsimus tänapäeval on kroonilise neeruhaiguse varajane avastamine ja edasise progresseerumise ennetus. Krooniline neeruhaigus areneb ilma oluliste kliiniliste tunnusteta paljudel inimestel, kellel on kõrge vererõhk, suhkurtõbi või muu hilisemat neerukahjustust põhjustav haigus. Kui ajalooliselt on nefroloogide tegevusvaldkond piirdunud peamiselt kuseteede infektsioonide ja elanikkonna hulgas suhteliselt harva esinevate haiguste raviga, nagu näiteks glomerulonefriidid ning neeruasendusraviga, siis tänapäeval on haigestumus muutunud.
Kõrge vererõhk ja suhkurtõbi on elanikkonna hulgas sage ja seoses urbaniseerumisega prognoositakse plahvatuslikku globaalset suhkrutõve levikut ning sellega kaasnevate tüsistuste sagenemist, mis on toonud kaasa vajaduse kaasata endokrinoloogide kõrval haigete uurimisse mitmeid teisi erialaspetsialiste, sealhulgas nefrolooge.
Kuigi viimastel dekaadidel on arusaamad kroonilise neeruhaiguse patogeneesimehhanismidest paranenud ja kasutusele on võetud mitmeid uusi ravimeid, ei ole selle haiguse ravi veel piisav, et hoida ära sellist neerukahjustust, kus on vajalik rakendada neeruasendusravi – dialüüsi või neerutransplantatsiooni.
Inauguratsiooniloenguga esinev professor Mai Rosenberg lõpetas 1984. aastal Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal ja 1985. aastal samal erialal internatuuri. Pärast doktoriõpinguid Tartu ülikoolis ja osaliselt Harvardi ülikoolis, kaitses ta 1998. aastal Tartu ülikoolis meditsiinidoktori väitekirja, mille teema oli kroonilise neeruhaiguse progresseerumine.
Mai Rosenberg on töötanud pärast internatuuri Jõgeva rajoonihaiglas Põltsamaal, Tartu kliinilise haigla sisekliinikus alates 1989. aastast ja alates 2000. aastast TÜ kliinikumi sisekliinikus. Ta on töötanud alates 1989. aastast Tartu ülikoolis arstiteaduskonna sisekliinikus assistendi, teaduri, vanemteaduri ja dotsendina.
Tänavu valiti Mai Rosenberg TÜ arstiteaduskonna nefroloogia professoriks. Tema teadustöö peamised uurimisvaldkonnad on seotud ägeda neerukahjustuse ja kroonilise neeruhaiguse epidemioloogiaga, kroonilise neeruhaiguse, sealhulgas neerutransplantaadi progresseerumisega seoses olevate patogeneesimehhanismide uurimisega, ning mineraalide ainevahetuse ja kehakoostise omavaheliste seoste analüüsimisega.
Kommentaarid
Kurb, see on inimkonna enda kaasaaidatud sündmuste tulemuse tagajärg.
Maailmas on toimunud mitmed Aatom-Tuumapommi / Aatom-Tuumaenergia
katastroofi, ning kõige õudust-äratavamate hulka kuulub meile üsna lähedal
olev 1986 aasta 26. aprillil Tšernobõlis toimunud tuumaenergia IV reaktori plahvatus.
Reaktor paiskas atmosfääri rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangu1 2,4•10¹⁸ Bq (“Greenpeace” hinnang
on 6•10¹⁸ Bq). Näitlikult on öeldud, et pääses lahti 2 kuni 200 (eri andmetel) Hirošhimale heidetud pommi aktiivsus.
Tabel 5.3 järgi on see arv siiski 5-12, kui mitte arvestada neutronaktivatsiooni pinnases. Kui aga arvestada, on tegemist
vaid ca 0,0l osaga pommi tekitatud aktiivsusest. 3-5 miljonit (“Greenpeace” järgi 9 miljonit) inimest sai arvestatavalt
kiiritada, 200 tuhat evakueeriti. Puhastustöödel sai “Greenpeace” järgi 46 tuhat inimest 600 000 osavõtnust (Eestist
võttis osa 4 900) kiiritust 25-50 rem (norm oli 25 rem). 6 000 (“Greenpeace” järgi 15 000) inimest on surnud. Enim
tuvastatud haigestumine on laste kilpnäärme vähk (¹³¹I toimel), järgnevad teised endokriinsed haigused ja psüühilised
häired, eriti enesetapuga lõppevad.
2003. a detsembris teatas Soome Radiatsiooniturvakeskus, et Soome marjades, seentes ja põdralihas on endiselt palju
Tšernobõli tuumaõnnetusest pärit radioaktiivset tseesiumi. Uuriti pohli, mustikaid ja riisikaid. Enam sisaldasid
tseesiumit riisikad. Tseesiumi sisaldust ei vähendanud ka seente kupatamine. Smuti ületas tseesiumisisaldus oluliselt
Euroopa Liidu lubatud taset. Marjade ja põdraliha tseesiumisisaldus euronormidest kõrgemale ei ulatanud. Nende
kõikide loodusandide kasutamine pole küll otseselt eluohtlik, kuid nende tarbimist on kasulik mõnevõrra piirata.
Üliinformatiivne allikas on Andres Talvari ja Sisekaitseakadeemia koostatud raamat:
Väljaandja: Sisekaitseakadeemia
Pealkiri: OHTLIKUD AINED
Lisainfo: Teine täiendav trükk
Autor: Andres Talvari
Asukoht: Tallinn 2006
INIMENE KIIRGUSVÄLJAS
Kiirgusliik: _____________________________ Kiiritusdoos
Kosmiline kiirgus: _____________________ 0,3 mSv
Maapinnast ja ehitistest lähtuv kiirgus: 0,5 mSv
Radoon: _______________________________ 1 mSv
Meditsiiniprotseduurid: _______________ 0,5 mSv
Radionukliidid inimkehas: _____________ 0,2 mSv
Näiteks: värviteleri kineskoobis 25 kV annab 25 keV, röntgeniaparaadis 100 kV annab 100 keV = 0,1 MeV
LK 84-90 5. RADIOAKTIIVSED MATERJALID JA NENDE BIOLOOGILINE TOIME
LK 90-99 5.6. Radoon
Radoon on looduslik radioaktiivne gaas, mis tekib raadiumi lagunemisel
LK 96-97 5.10. Levinumad tehislikud radionukliidid
Tabel 5.3. Tekkeallika järgi klassifitseeritud levinumad isotoobid
(pikima tuuma-osakeste poolestusajaga ehk lagunemisega)
Plutoonium (²³⁸Pu) ~ 90 kuni 24 000 aastat
Süsinik (¹⁴C) ~ 5600 aastat
Argoon (³⁹Ar) ~ 260 aastat
LK 99-108 5.12. Tuumakiirguse lühiiseloomustus
Tuumakiirguse energia neeldumist organismi kudedes iseloomustab kiirgusedoos ning selle bioloogiline
ekvivalent
Kiirgusdoos 150 Gy ja üle selle põhjustab kohest või mõne tunni möödumisel
saabuvat surma, kusjuures domineerib kesknärvisüsteemi kahjustus.
Doosi 50-100 Gy puhul, saabub surm umbes kahe päeva möödumisel,
ülekaalus on jällegi kesknärvisüsteemi kahjustus.
Doosi 12-50 Gy toimel järgneb surm umbes seitsme päeva möödumisel,
kusjuures ülekaalus on maosooletrakti kahjustus.
Doosi 1-10 Gy toimel kujuneb välja kiiritustõbi. Organismi vastusreaktsioon korduvale
(pikas ajavahemikus) väikeses doosis kiiritamisele, erineb reaktsioonist ühekordsele suures doosis
kiiritamisele. Näiteks inimese pikemaajalisel kiiritamisel gamma-kiirguse doosidega, mis moodustab
0,05-0,25 Gy kuus, kujuneb 1,5-3 aasta jooksul väIja krooniline kiiritustõbi.
LK 105 5.14.2. Ägeda kiiritustõve jaotus kahjustuse raskusastme alusel
Äge kiiritustõbi jaotatakse sõltuvalt organismile toiminud kiirgusdoosi suurusest nelja astmesse:
I-astme kiiritustõbi ehk kiiritustõve kerge vorm kujuneb kiirgusdoosi 1,0-2, 5 Gy toimel;
II-astme kiiritustõbi ehk keskmise raskusastmega kiirtustõbi tekib kiirgudoosi 2,5-4,0 Gy toimel;
III-astme kiiritustõbi ehk kiiritustõve raske vorm tekib kiirgusdoosi 4,0-6,0 Gy toimel;
IV-astme kiiritustõbi ehk kiiritustõve üliraske vorm tekib kiirgusdoosi 6,0-10,0 Gy ja suuremate dooside toimel.
Lisa kommentaar