Usutavasti meenub sõpradele ja tuttavatele Urmo Kübara puhul esimesena tema alati särav pilk ning aval olek. Tartu ülikoolis ajakirjandust ning politoloogiat tudeerinud mees on viimased aastad hoogsalt vedanud kohalikku vabakonda ning lööb kaasa ka Rahvakogu tegemistes.

Teises klassis otsustas Rakvere poiss Urmo saada spordiajakirjanikuks. Kodus loetud olümpiaraamatud andsid arusaama, et nii saab käia olümpiamängudel ning täita põnevate juttudega spordikülgi – 8-aastase meelest kõige huvitavamat osa ajalehtedest. Rakvere reaalgümnaasiumist on talle enim meelde jäänud kooliteatri ja koolilehe tegemine. Viimane idee muuseas sündis ja teostus Kübara ja paari sõbra eestvõtmisel. Tagantjärele vaadates ütleb ta, et need kogemused õpetasid, kuidas midagi algusest peale ise teha ja teisi kaasa haarata. Lisaks töötas noormees suviti maakonnalehe Virumaa Teataja reporterina.

Sellise pagasiga varustatult oli ta ainus siht pärast gümnaasiumi TÜ ajakirjandusosakond. Sisseastumisvestlusel päris üks komisjoni liige Kübaralt, mida plaanib noormees teha, kui teda vastu ei võeta. Pädevate vastuste andmiseks oli Urmo eelnevalt läbi töötanud aastajagu Postimehi ning võinuks näiteks hetkega öelda, kes on Austraalia peaminister. Niisugune küsimus lõi aga tummaks, sest kindlana oma valitud tee suhtes polnud ta alternatiivide peale mõelnudki.

Sarnaselt paljudele 1990. aastatel ajakirjandusosakonnas õppinutele sammus ka Kübar oma akadeemilist rada kauem kui õppekavas ette nähtud. Üheksa aastat ülikoolis jagunesid ajakirjanduse ja politoloogia vahel. Viimase magistritöö jäi kiire töötempo tõttu tegemata, ent mehe sõnul ongi ta elu kulgenud lainetena, kus tööelu vahetab välja õpinguteperioodi ning vastupidi. Tudengina sai Urmo oma kirjutamiskirge rahuldada Priit Pulleritsu juhitud ajakirjas Favoriit, millele lisandus tööpost Eesti Päevalehes. 

Õppetunnid inimestelt

Ülikoolipäevist on talle lisaks koolitööle meelde jäänud vestlused õppejõududega ja õpingukaaslased, kellest mitmed on siiani parimate sõprade või kolleegide hulgas. Õppejõud näisid tihti värvikad kui raamatutegelased, keda tudengid vahel stiilist ja sümpaatiast sõltuvalt lahterdama kippusid. Urmo arvab, et igalt huvitavalt ja erakordselt inimeselt saab õppida: «Ei pea ju keskenduma sellele, mis sind häirib, vaid sellele, mida kõrva taha panna.» Nii näiteks muutusid õppejõud Sulev Uusi väärikus ning õpilaste hoidmine päriselt arusaadavaks ja kalliks alles pärast ülikooli.

Akadeemilise poole pealt inspireerisid Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu (EMSL) tänast juhti enim Peeter Vihalemma loengud. Temast sai ka Kübara lõputöö juhendaja. Nagu paljud toonase osakonna tööl käivad tudengid, jõudis ka Kübar oma bakalaureusetööd kirjutama alles viimasel minutil. Kuigi juhendajal olid kõik õigused kärkida ja nõuda, meenutab Kübar, kuidas Vihalemm selle asemel aeg-ajalt oma rahulikul moel mõne hea soovituse andis ning manitses, et tervist ei tohi ülikooli lõpetamise pärast ära rikkuda. Seegi oli üks õppetunde ning organisatsiooni juhina püüab ta meeles pidada, et kui kaastöötajatelt häid tulemusi tahta, ei tohi neid närvi ajada. «Tuleb luua tingimused, kus nad saaksid parimal moel teha seda, mida nad kõige paremini oskavad,» lausub Kübar.

16-aastaselt ajakirjanikuleiba maitsma hakanud Kübara lapsepõlveunistus spordireporteri tööst asendus ülikooli mineku ajaks sooviga saada väga heaks ja mõjukaks sulesepaks. Ikka selliseks, kelle paljastuste peale valitsused kukuvad. Õppides ja töötades tuli aga ka arusaam, et kirja pandud sõnal ongi suur jõud, see mõjutab paljude inimeste elu ja paneb kirjutajale suure vastutuse. Lahtimõtestamist vajas küsimus, kuidas olla ajakirjanik, kes aitab inimestel nende ümber toimuvat paremini mõista ja tänu sellele paremini elada. «Jõudsin selleni, et äkki ma ajakirjanikuna ei suudagi seda,» ütleb Kübar.

Politoloogiaõpingutes omandatud teadmisi õnnestus Urmol praktikasse rakendada Res Publica ülesehitamisel. 2002–2005 partei organisatsioonisekretärina töötanud meest ei tõmmanud mõte poliitikuks saamisest. Pigem huvitas sisekommunikatsiooni eest hoolitsenud Kübarat see, kuidas erakonna liikmed oleks tehtavaga kursis ja saaksid otsustamises osaleda. See andis ka praeguseks tööks vajaliku arusaama erakondade toimimisest ja demokraatia keerukusest: «Ideaalis tahavad ju kõik asju paremaks muuta, kuid vist paratamatult tõmbab poliitika ligi ka neid, kelle eesmärgid pole kõige üllamad.» Selgeks sai seegi, kui kergesti ja märkamatult võib muutusi mittesoosivas süsteemis toimuda hoopis muutuste soovijate muutumine samasuguseks nagu süsteem ise.

Sukeldudes vabakonda

Mõte end erakonnatöölt lahkumise järel õpingutele pühendada läks aga vett vedama. Järgmisel päeval helises telefon ning toonane EMSL-i juht kutsus Kübara oma organisatsiooni liikmetega töötama. Päevalehes muuhulgas kodanikuühiskonna lisa Foorum toimetanud ja sestpeale suurema osa ülikooli kodutöid vabaühenduste teemaga sidunud mees ohkas. «Igale teisele pakkumisele oleksin ei öelnud, aga EMSL-i puhul teadsin, et just seal ma töötada tahangi,» meenutab poolteist aastat hiljem organisatsiooni juhiks saanud Kübar.

Viimase seitsme aasta kestel on meie kodanikuühiskond Kübara meelest arenenud päris kiiresti. Kui uurin, kas mulluste sündmuste põhjal võib täheldada Eestis kodanikuaktiivsuse uut puhangut, muigab Urmo ja ütleb, et lauseid «lõpuks ometi toimunud ärkamisest» on ta kohanud igal aastal. «See näitabki, et aina uusi inimesi avastab enda jaoks vabakonnas toimuvat ja tuleb sellega kaasa,» märgib ta.

Kübar toob suurema murrangukohana välja hoopis viie aasta tagused «Teeme ära» talgud, kus rahvas kogunes esmalt prügi koristama ning jätkas aasta hiljem juba mõttetalgutega. Sedalaadi kogemus, kus tihtipeale üksteist mittetundvad inimesed tulevad kokku, et teha midagi koos ära oma kodukandi heaks, aitab sotsiaalset kapitali kahtlemata tugevdada. Ka tänase Rahvakogu puhul on lootused suunatud pikemale perspektiivile. Urmo usub, et osalejate pilk avardub tänu protsessis osalemisele. «See on mu peamine lootus, et me hakkame üksteist paremini mõistma, rohkem usaldama ja aru saama, et koos ongi parem tegutseda,» arvab vabakonna üks eestvedajaid. Sest kui inimesed üksteist usaldavad, on ka ühiskond tervem. Ja eriti hea on siis, kui usaldus põhineb mitte naiivsel sinisilmsusel, vaid hoopis koostegemise kogemusel.

Praegustele tudengitele soovitab Kübar alati proovida, kui elu pakub eri võimalusi ning teadlikult otsida olukordi, kust võiks saada uusi kogemusi. «Mu kogemused ütlevad, et kuigi valiku hetkel võib olla palju teadmatust ja see tundub pelutav, tasub julgelt esimene samm astuda ning kui asju mõistuse ja südamega teha, osutuvad need valikud ikka headeks ja kasulikeks,» räägib ta. Uusi kogemusi soovitab ta käia saamas ka välisülikoolides õppimisest ning tööelus nii avalikus sektoris, äriettevõtetes kui ka vabaühendustes erinevate ülesannete võtmisest. Tema hinnangul rikastavad kõik need üksteist ja pakuvad kogemusi, mida mujalt ei saa.