Helery Homutov.
FOTO: erakogu

Esimese eestlasena Phuketi saarel turismi õppimas

Reisikiri

«Sa sõidad Taisse. Puhkama, jah?»​
«Ei, ma lähen üheks semestriks õppima Prince of Songkla ülikooli, mis asub Phuketi saarel.»
«Misasja? Phuketi saarele ja ülikooli? Kas seal saab üldse õppida ka või?»

Selline on olnud tavapärane reaktsioon, kui olen öelnud, et lähen Taisse õppima.

Sawadee kha! (tai keeles tere) ehk tervitusi naeratustemaalt Taist! Õpin Tartu ülikooli Pärnu kolledžis viimasel kursusel turismi- ja hotelliettevõtlust ning spetsialiseerun sihtkoha juhtimisele ja turundamisele. 2012. aasta septembris otsustasin sõita sügissemestriks Tai kuningriiki Phuketi saarele, et täiendada end välismaal õppimise kogemuse võrra ning avardada silmaringi ühes maailma populaarseimas turismisihtkohas.

Tudengite välismaale õppimaminek on muutunud õpingute tavapäraseks osaks ning toetavaid programme on mitmeid. Mina soovisin õppida ülikoolis, kus on ingliskeelne õppekava ning välisüliõpilaste jaoks head õppimisvõimalused ja -tingimused.

Leidsin Asia Exchange’i õppeprogrammi, mis vahendab üliõpilasi eri kõrgkoolidesse Aasias. Mulle pakkus huvi Phuketi saarel asuv Prince of Songkla ülikool, kus on eraldi turismi- ja hotellimajanduse teaduskond. Huvi õppekavas olevate ainete vastu ning teadmine, et tegemist on õppekvaliteedi ja -tulemuste põhjal Tai kuningriigi ülikoolide paremikku kuuluva kõrgkooliga, andsid mulle julguse võtta vastu selline otsus.

Asia Exchange’i õppeprogramm ei ole Eestis kuigi tuntud. Teadsin, et olen esimene eestlane, kes läheb Phuketi saarele õppima. Nii ei olnud mul kellegagi õppekogemusi vahetada ning minu eelnev teadmistepagas Tai kultuuri ja eluolu kohta oli üsnagi kasin, koosnedes reisiteatmikest ja Tais käinud või seal elanud eestlaste arvamustest. Loomulikult olin kuulnud jutte sealse elu odavusest, lõbutsemisvõimalustest jne. Nii mõnedki inimesed, kellele oma õppeplaanidest rääkisin, suhtusid minu ettevõtmisesse eelarvamusega. Kuna Taid tuntakse kui populaarset puhkusepaika, siis küllap arvati, et troopiline kliima ja soe ookeanivesi varjutavad minu õppeplaanid üsna ruttu.

Võimalik, et minus tekkis isegi mingisugune trots ning tahtsin näidata, et on olemas keegi, kes ei lähe Phuketi saarele ainult lõbutsema ja puhkama, vaid siiski õppima. Nii suundusin sügisesest Eestist suvisele Phuketi saarele ja alustasin oma õpinguid 1. oktoobril 2012. aastal Prince of Songkla ülikoolis.

Kõige suurem muutus seisnes kliimaga harjumises, sest minu igapäevaelu hakkas soojendama stabiilne 30 soojakraadi. Siiski suutsin sellega suhteliselt ruttu kohaneda, kuid veidike pikemat harjumist nõudis kohalik toit. Mulle meeldib aeg-ajalt vürtsist toitu süüa, kuid Tai köök suutis mind oma toitudega alguses siiski veidi ära kõrvetada. Mida aeg edasi, seda rohkem ma teravate maitsetega harjusin ning oskasin liiga vürtsiste ja lemmikute vahel valida.

Tai kultuuris ei ole kombeks kodus süüa teha ning toitu ostetakse tavaliselt tänaval asuvatest söögikohtadest. Paljudes Tai kodudes ei olegi kööki ja kui on, siis pigem moe pärast ja seisab kasutamata. Tais ei kasuta söömisel nuga, vaid lusikat ja kahvlit, mis nõudis samuti harjumist.

Kui peaksin võrdlema Pärnu kolledžit ja Prince of Songkla ülikooli, siis kõige silmatorkavam erinevus on kindlasti kohustuslik koolivorm. Tüdrukutel on selleks valge pluus ja must seelik ning poistel valge triiksärk ning pikad mustad püksid. Koolivormi juurde kuulusid ka ülikooli logoga aksessuaarid: tüdrukutel hõbedased nööbid, rinnamärgid ning vöö, mida ehib ülikooli märgiga pannal, poistel aga lips, vöö ning lipsunõel. Minule meeldis koolivorm väga, sest see oli mugav, tekitas ühtekuuluvustunde ning välistas igahommikuse dilemma, mida selga panna.

Tai kultuuris on õpetajad väga austatud ning neisse tuleb suhtuda suure lugupidamisega. Mõned õppejõud ei luba loenguruumi siseneda kui oled hilinenud üle viie minuti. Seda reeglit tutvustatakse õpilastele esimeses loengus ning tehakse sealjuures kiiresti selgeks, et reegel on paindumatu. Kui Eestis on loengud enamasti vabatahtlikud ja praktikumid kohustuslikud, siis Tais kehtis igas õppeaines 80% kohaloleku nõue.

Loengud kestsid tavapäraselt kaks tundi.

Prince of Songkla ülikoolis on valdavalt Tai päritolu õpetajad, kuid eri keeli õpetavad välismaalt (peamiselt Inglismaalt või Hispaaniast) pärit pedagoogid.

Enne iga eksamit tuli kõigepealt eksamiruumi seinal olevast nimekirjast oma nimi üles leida ning kõrvalolev number meelde jätta. Nimelt olid lauad klassiruumis nummerdatud ning eksamit lubati sooritada vaid enda nimele vastava numbriga koolipingi taga. Eksamid kestsid enamasti 2–3 tundi. Eksamile oli lubatud ilmuda vaid koolivormis ning see tähendas, et isegi kampsunit ega jakki ei lubatud peale panna. Väidetavalt vähendati sel moel spikerdamisvõimalusi.

Õppeainete omandamisel oli väga suur rõhk praktikal ning see mulle meeldis. Näiteks loengukursuse «Tour Operations Project» raames tuli teha päris ekskursioon. Klass jagati kahte rühma ning mõlemad rühmad said ülikoolilt selle korraldamiseks 20 000 bahti (u 500 eurot). Tudengite ülesanne oli korraldada kõik nii hästi, et kooli n-ö laenatud raha tagasi teenida. Nii ei saanud tekkida olukorda, kus õpilased kasutaksid raha lihtsalt ära ega tunneks selle ees mingit vastutust. Pigem tahtsid kõik rohkem panustada ning tööd teha, kuna miinusesse jäädes tuli kahjum endi taskust kinni maksta.

Iga rühma ülesanne oli valida iseseisvalt sihtkoht ning koostada päevaprogramm. Organiseerida tuli transport, vaba aja tegevus, toitlustus ning samuti müügitöö. See ei tundunud alguses sugugi kerge ülesanne, sest olles ise justkui turist võõral maal, tuli mul ühtäkki korraldada ringreis teistele turistidele. Õnneks suutsime ekskursiooni välja müüa ning kogemus oli väga positiivne ja meeldejääv. Valisime ekskursiooniks ühe ilusa saare nimega Koh Yao Noi, mis asub Phuketi ümbruses, kus korraldasime jalgrattamatka ning õpetasime turistidele kohaliku koka abiga Tai toitude valmistamist.

Semestrit Taimaal jäävad mulle meenutama ilusad ja soojad naeratused, mis tõid igapäevaellu palju positiivsust. Mulle meeldib, kui minu ümber on inimesed, kes naeratavad ja ma saan neile samaga vastata. Kahjuks on Eestis naeratus tihtipeale pingutatud emotsioon ega tule südamest.

Miks aga püsib taidel naeratus näol nii iseenesestmõistetavalt? Sel võib olla mitmeid põhjusi. Näiteks on nad sind nähes lihtsalt õnnelikud ja näitavad välja suhtlemisvalmidust. Häbelik naeratus ilmub nende näole siis, kui keelebarjääri tõttu ei saada aru või ei osata küsimusele vastata. Üsna tõenäoline võib aga olla, et nad on lihtsalt naerused ja rõõmsad oma päikselise ilusa looduse ja soodsa ilma üle. Muidugi võib jäädagi vaidlema, et mis viga rõõmus olla, kui päike alati soojendab ning külma pärast ei pea muretsema. Pärast mõningat aega Tais viibimist usun, et naeratus sõltub siiski inimesest endast.

Enamike välismaal õppinute kogemused on üldiselt positiivsed ja julgustavad. Neid sõnu kinnitan ka mina. Tais õppimine muutis mind iseseisvamaks ning innustas maailma edasi avastama. Põnevad õppeained, sõbralik ellusuhtumine ja Tai kultuuri eripära andsid mulle hindamatu kogemuse terveks eluks.

Semester või aasta välismaal on tõeliselt väärtuslik panus teadmistepagasisse ning annab kordumatu kogemuse terveks eluks!

Soovin kõikidele lugejatele rohkem naeratusi, mis neid rõõmsamaks muudaksid ning julgust katsetada uusi radu ja põnevaid võimalusi!

Helery Homutov

TÜ Pärnu kolledži turismitudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

tai