FOTO: Merilyn Merisalu

Äli Leijen: Õpetajaamet on väga väärtuslik!

Intervjuu

Detsembri alguses asus haridusteaduste instituuti juhtima Äli Leijen. Uus juhataja toob välja, et õpetajahariduse tuleviku puhul on kõige olulisemad märksõnad koostöö ja praktika.

Äli Leijen lõpetas 2001. aastal TÜ filosoofiateaduskonna kasvatusteaduste eriala cum laude, kaitses magistrikraadi 2004. aastal Twente ülikoolis ja doktorikraadi 2008. aastal Utrechti ülikoolis Hollandis. Enne instituudi juhatajaks saamist töötas ta pedagoogika osakonnas ja Viljandi kultuuriakadeemias haridusteaduste vanemteadurina.

Tema uurimistegevus on põhiliselt keskendunud järgnevale neljale teemale: üliõpilaste refleksiooni toetamine erinevates haridusvaldkondades, õpetajakoolituse üliõpilaste professionaalne areng, doktoriõppe efektiivsus haridusteaduses ning erinevad haridustehnoloogia valdkonnad.

Leijen osaleb vastutava täitja või põhitäitjana mitmetes uurimisprojektides, nt Euroopa Komisjoni rahastatavas 7. raamkava projektis WATCHME, LLP Comenius projektis ACTTEA ning Eesti teadusagentuuri rahastatavas IUT-s «Nutikad tehnoloogiad ja digitaalne kirjaoskus õppimiskäsitluse muutmisel».

Otsustasite instituudi juhatajaks kandideerida keerulistel aegadel, kui vastuvõtt osadele õppekavadele on dramaatiliselt väike, põhikooli mitme aine õpetaja õppekavade uuendamine on takerdunud ning õpetajakoolituse puhul on paljud kriitilised. Miks valisite selle väljakutse rahuliku teadustöö asemel?

Ju ma siis olen selline tüüp, et tahan uurimistööga kogutud teadmisi ka praktikas rohkem ära kasutada. Ülikool on õpetajakoolituse osas oma sihid seadnud: 2013. aastal käivitus uus õpetajakoolituse alusmoodul, mis baseerub vähemalt aineõpetuse jaoks täiesti uutel alustel. Ka uus haridusuuenduskeskus on õpetajaharidusele kasuks tulnud. Meil on seal hea tehniline baas, õppetöö salvestusvõimalused, lisaks ka kompetentsus ja tugi salvestuste analüüsi poolelt. Seal tehakse pedagoogilisi praktikume, kus tudengid saavad õppejõudude juhendamisel oma proovitunde harjutada ja analüüsida.

Õpetajakoolituse alusmooduli uuendamine oli oluline suur muutus, nüüd liigume edasi põhikooli mitme aine õpetajate ettevalmistuse arendamisega. Õppekava ettevalmistamine on pikem protsess ja vajab põhjalikku kaalumist ning kokkuleppeid kõigi pooltega. Kõigile on selge, et ka põhikoolis on peale ainetundmise tähtsad üldpedagoogilised oskused, vaidlusteemad ainevaldkondades on seotud pigem proportsioonidega. Järgmiseks õppeaastaks on vastuvõtuks uuendatud bakalaureuseastme humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna õpetaja õppekava, paralleelselt toimub arendustöö loodus- ja reaalainete õppekavaga.

Uus õpetajakoolituse alusmoodul läks käiku 2013. aastal. Kas esimese aasta põhjal saab välja tuua ka mingid muutused, mis sellega on kaasnenud?

Ma julgen öelda, et see uus õpetajakoolituse alusmoodul on Tartu ülikoolis revolutsiooniline. Süsteem on väga palju muutunud. Üks idee on praktika ja teooria ühendamine, teine, mis samuti sellega seostub, on praktika hajutamine terve õppeperioodi peale. Eriti kardinaalselt muutus aineõpetajate ettevalmistus. Kui varem oli nende õpetajaõpe paljuski teooriakeskne ja praktika tuli tihti alles õpingute lõpus, siis enam nii ei ole. Nüüd algab praktika õpetajakoolituse esimesest nädalast. Siduvaid ülesandeid teooria ja praktika ühendamiseks on väga palju. Näiteks õpilastööde tutvustamine ja analüüsimine, alusmooduli ainekursustel õpituga seonduvate konkreetsete ülesannete andmine erinevateks praktikateks jne.

Esimesel aastal on väga palju vaatlusülesandeid, et üheltpoolt vaadata, mis ulatuses need teadmised kehtivad, mida ülikoolist on saadud. Teiselt poolt on oluline ka uue teadmise loomise toetamine praktika põhjal. Viimasega seonduvalt on õpetajahariduses viimasel ajal järjest enam populaarsust koguv mõiste «õpetaja praktiline teadmine». Kuigi alguses vastandasid uurijad õpetaja praktilist teadmist teoreetilisele teadmisele, siis praeguseks on jõutud arusaamiseni, et viimane võib olla praktilise teadmise osa. Teooriat saab praktikas rakendada, samas tuleb ka praktikast saadav teadmine üldistada, süstematiseerida, et see teadmine oleks ka uutes situatsioonides kättesaadav. Narratiivset teadmist võib olla raske muudes olukordades rakendada. Me oskame paremini kasutada neid teadmisi, mida me oleme üldistanud. Varem eeldati võib-olla liiga palju, et noor õpetaja loob selle ühenduse ise, aga efektiivse tulemuse saamiseks peab seda toetama.

Kas õpetajakoolituse alusmooduli reformimiseks võeti eeskuju ka klassiõpetaja erialapraktikast?

Jah, klassi- ja aineõpetajate ettevalmistus on Eestis olnud juba ajalooliselt erinev, sest õpetajad õppisid eri asutustes. Näiteks Õpetajate seminaris omandasid klassiõpetajad praktilisema rakendusliku kõrghariduse, ülikoolis õppivate aineõpetajate ettevalmistus oli teoreetilisem. Sarnane mudel on olnud ka mitmetes teistes riikides.

Nüüd võime öelda, et kahe õpetajakoolituse ettevalmistus lähenes tunduvalt, kusjuures aineõpetajate ettevalmistus muutus oluliselt rohkem kui klassiõpetaja oma. Selline praktika, kus teooria on seostatud hajutatud praktikaga, on maailmas levinud. Õppisin viis aastat Hollandis, kus praktika koolis moodustab lausa poole õpetajakoolituse õpingutest, teine pool on teooria ülikoolis. Kohe kui õpingud algavad, minnakse ka koolidesse praktiseerima ja lahendatakse ülesandeid, mis neid kaht poolt ühendavad. See suhtumine enam ei toimi, et õpime teooria ära ja läheme alles siis praktiseerima.

Kui palju mõjutasid õpetajaõppe kavade muutmist eelmise aasta vastuvõtunumbrid?

Suvine vastuvõtt oli loomulikult kriitiline, sellest ajendatuna võtsime ette bakalaureusekavad, kus olid kõige suuremad probleemid. Nägime, et need võiks olla palju paremad, selles suunas läks töö ka kohe lahti. Õppekavaarendus jätkub kindlasti hooga veel vähemalt pool aastat. Klassiõpetaja õppekavale on meil tugev konkurss, mis on jätnud välja ka väga häid kandidaate. Võib-olla soovivad nad õpetada ka põhikoolis. Igal juhul liigume selles suunas, et õpetajahariduses tuleks aineõpingute kõrval varem sisse didaktika ja üldpedagoogilised õpingud.

Kuidas on üliõpilased uue alusmooduli vastu võtnud?

Meil tehakse tagasisideküsitlusi väga regulaarselt, igal semestril. Nii saame praegu võrrelda 2013 ja 2014 alustanud tudengite arvamusi. Esimesel aastal olid murekohad enamasti korralduslikku laadi – alustasime väga ambitsioonikalt ja tahtsime ühendada õppejõud ja praktikud nii ülikooli sees kui ka koolidest. Korralduslikke küsimusi on nüüdseks oluliselt vähemaks jäänud. Üliõpilastele meeldib see, et praktika osakaal on suurenenud ja teooria seostamine praktikaga on parem. See, et õpetajakoolitus peab olema varasemast tähenduslikum ja realistlikum, on Euroopa riikides olnud teema juba kümmekond aastat. Tundub, et suund, kuhu liigume, on õige, sest ka tagasiside koolidelt ja üliõpilastelt on positiivne.

Kas alusmooduli väljatöötamisse kaasati ka praktikuid?

Programmi pilootkoolid olid Kivilinna ja Descartes’i gümnaasiumid, nüüdseks on neid aga palju rohkem. Me ei nimeta neid praktika- või harjutuskoolideks, nagu seda tehakse näiteks Soomes, vaid innovatsioonikoolideks. Kui me seda kontseptsiooni välja töötasime, oli meil palju laiem eesmärk: et partnerkoolid ei jääks pelgalt kohaks, kus tudengid praktikal käivad, vaid et nad saaksid ka ise õpetajaharidusse panustada. Pilootkoolid osalesid näiteks intensiivselt uue alusmooduli väljatöötamises. Me näeme, et õpetajakoolituses võikski olla praktikute osakaal suurem kui praegu.

Ja kuidas on koostöö seni sujunud?

Väga hästi. Meie innovatsioonikoolide võrgustik, kuhu kuulub nüüdseks 23 haridusasutust, sh lasteaiad, üldhariduskoolid, huvikoolid ja kutsehariduskeskus, sai hiljuti väga uhke nominatsiooni Euroopa hariduspraktikuid koondava organisatsiooni konverentsil (TÜ innovatsioonikoolide võrgustik valiti Euroopa õppekvaliteedi parandamise uurijate ja praktikute assotsiatsiooni parima praktika ja uurimisprojekti auhinna nominendiks – toim). See on tehtud tööle väga hea tunnustus.

Õpetajakoolituses osaleb ka inimesi, kes on juba ise tegevõpetajad. Mitmel pool ülikoolis ei taheta oma erialal töötava üliõpilase päevatööd praktikana arvestada. Kuidas on sellega lood õpetajaõppes?

Kindlasti ei ole erialal töötamine piisav, et ilma lisatööta diplom kätte saada, see on selge. Meie valdkonnas on võimalik töökogemuse põhjal põhipraktika VÕTA-ga üle kanda. Uues moodulis on ka uus praktika tüüp: pidev pedagoogiline praktika, kus on hästi palju ülesandeid, mis suunavad oma tegevust õpetajana mõtestama. Me soovime, et ka töötavad õpetajad samu ülesandeid lahendaksid, aga nad saavad seda teha oma töökohas. Julgustame neid vahel minema ka teistesse koolidesse, et saada uusi kogemusi ja õppida, aga püüame nende erialast tööd võimalikult palju arvesse võtta.

Loomulikult tuleb arvestada, et tööalased ja õpingutega seotud kohustused tuleb omavahel sobitada. Õpetajaõpe on aga distsipliin, kus teoreetilised ja praktilised õpingud peavad käima käsikäes. Meie valdkonnas on hea, kui praktiline kogemus tuleb vara. Samas peame võtma ka vastutuse, et õpetajana kooli minev inimene oleks selleks valmis.

Milline on olnud üliõpilaste üldine tagasiside õpetajakoolitusele viimastel aastatel?

Me jälgime pidevalt ÕIS-i, teeme sisehindamisi, alles aasta tagasi tegime ära ka üleminekuhindamise, mille jaoks oli vaja koguda väga palju tagasisidet. Seoses uue alusmooduli käivitamisega keskendusime põhiliselt sellele. Näiteks klassiõpetaja õppekavale on olnud üldiselt hea tagasiside. Samas andis meile üliõpilaste muredest märku ka detsembri UT-s ilmunud essee. Leidsime selle autori Gerly Lehtmetsaga, et meil on sama eesmärk ja oleme jõud ühendanud, et õpetajakoolitust paremini reformida. Korraldame veebruaris suure foorumi, kuhu kutsume kokku kõik õpetajakoolituse üliõpilased, et veel täpsemalt aru saada, kus on kitsaskohad ja arutada, kuidas asju koos paremini korraldada. Üle tuleb vaadata nii statsionaaris kui ka avatud ülikoolis õppimine.

Me oleme väga huvitatud sellest, et üliõpilastega varasemast rohkem koostööd teha ja neid rohkem toetada. Oleme instituudis tudengitele ka oma ruumi leidmas, et neil oleks konkreetne ja mõnus koht, kuhu koguneda ja näiteks koosolekuid pidada. Hollandis nägin, kui tavaline on see, et üliõpilased on kaasatud õppetöö arendamisse. Minu meelest on see ainuvõimalik viis, et õpet mõistlikult arendada.

Instituut liigub siis kindlalt selles suunas, et tuua ülikooli rohkem praktikat ja koostööd?

Just. Aine tundmine on loomulikult väga tähtis, aga selle kõrval on vaja varem alustada ka ainedidaktiliste ja üldpedagoogiliste õpingutega. Kindlasti muutub praktika järjest olulisemaks. Oleme sellest lähtuvalt ümber kujundamas ka bakalaureuseõppekavasid.

Meilt on küsitud, kas selleks peab tõesti viis aastat õppima, et õpetajaks saada. Õpetajaamet on väga vastutusrikas, ettevalmistus on seejuures väga oluline. Õpetaja kutsestandardis kirjeldatud pädevused peaksid õpetajal olemas olema, nende omandamine võtab omajagu aega. Samas on aga võimalik neid omandada eri viisidel. Otsime seega ka alternatiivseid võimalusi, kuidas õpetajaharidusega alustada. Hakkame neid välja töötama uue ESF-i rahastusperioodi jooksul.

Kindlasti tuleb selles osas teha rohkem koostööd üliõpilaste ja õppejõududega eri teaduskondadest. Järjest rohkem tuleks suurendada koolides ja lasteaedades töötavate praktikute osakaalu ja tähtsust õppe korraldamisel. Suuremat koostööd ootavad ka koolid ja lasteaiad ise. Tegevõpetajad ja koolijuhid on olnud väga huvitatud, mis on nüüdisaegsed lähenemised, mida me oma uues alusmoodulis õpetame. Muidugi peab rohkem koostööd tegema ka programmidega «Noored Kooli» ja «Tagasi Kooli», mis on väga edukalt hakkama saanud.

Oleme kavandamas ka spetsiaalseid üritusi, et leida üles õiged kandidaadid õpetajakoolitusse. Inimesed, kes tahavad laste ja noortega töötada, kes on valmis olema nende eestvedajad, suunajad. Kindlasti tahame toetada ka noore õpetaja huviklubi taasalustamist, ka Gerly andis juba nõusoleku sinna panustada. Me ei saa ega taha seda tudengitele peale suruda, initsiatiiv peab tulema nende poolt, meie saame seda tegevust ainult soodustada.

Kuidas saab riik õpetajahariduse ja õpetajaameti maine parandamisele kaasa aidata?

Me ei tohi tekitada ega säilitada nõukogudeaegset olukorda, kus need, kes spetsialistideks ei kõlvanud, suunati õpetajateks. Õpetajaks õppimine ei ole päästerõngas, millest haarata, kui kuhugi mujale sisse ei saa. Õpetajatöö eeldab näiteks väga palju eestvedamist ja kõigil ei olegi selliseid isikuomadusi, mis viimasega seostuvad.

Õpetajaameti ebapopulaarsus ja maineprobleemid on minu jaoks paradoksaalsed selles mõttes, et hoolimata meedias jätkuvalt üleval hoitud õpetaja pigem negatiivsest kuvandist teevad nad oma tööd väga hästi. Üks kinnitus on meie õpilaste head tulemused rahvusvahelistes testides. Inimesed, kes õpetajana töötavad, on väga tugevad ja oma valikutes kutsekindlad. Ma pean tõesti õpetajaametit väga väärtuslikuks. Ma usun, et ka suur osa ühiskonnast väärtustab tegelikult õpetajat ja õpetamist ning kuvand mitteväärtustamisest on pigem taastoodetud müüt.

Tampere ja Tallinna ülikoolide professor Tero Autio on Õpetajate Lehes toonud mitmeid näiteid sellest, kuidas õpetajaametit Soomes hinnatakse ja kui palju loomevabandust seal on. Kas selline võiks olla ka Eesti tulevik?

Tõesti, Soome ühiskonnas on õpetaja positsioon väga väärikas. Soome kolleegid on ka öelnud, et see ei ole niivõrd palga kui ühiskonna küsimus. Neil on olnud rohkem aega oma ühiskonda stabiilsena hoida ja arendada kui meil. Selle tõestuseks on suur konkurss õpetajahariduses ja õpetajaameti väärtustamine. Kui tahame saavutada sama tulemust, peame muutma oma suhtumist.

Novembris toimunud konverentsil «Teooria kohtub praktikaga» rääkis Cheryl Graig (tunnustatud USA õpetamise ja õpetajakoolituse õppekava valdkonna teadlane – toim), et õpetajad peaksid olema õppekava loojad, mitte lihtsalt selle rakendajad. Loomulikult on hariduses kindlad eesmärgid, aga looval õpetajal on õigus ja võimalus eesmärkide saavutamisel arvesse võtta oma õpilasi, nende edasiliikumist ja arengut ning neid toetada. Mina toetan igal juhul seda, et õpetajal peaks olema suurem roll nii õppekava sisu kui ka õppemeetodite rakendamise puhul.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

õpetajakoolitus