Tüüpiline Moseli jõe org.
FOTO: Ringa Raidsalu

Teistkordselt Saksamaad avastamas

Reisikiri

Mõned aastad tagasi, õppides toona teist eriala, käisin Erasmuse stipendiumiga Saksamaal Bremenis. Ma polnud varem sellel maal käinud, aga koju naastes enam rahu ei saanud ning tahtsin kunagi kindlasti tagasi minna pikemaks ajaks, mitte lihtsalt reisima.

Olin saanud edasiseks palju inspiratsiooni ja just sealsed õpingud on ka põhjus, miks omandan praegu ülikoolis teist kõrgharidust, õppides ajalugu ja saksa keelt. Kuna Erasmuse programmi raames saab välismaal õppida vaid korra, otsisin teisi võimalusi ja leidsin ISEP-üliõpilasvahetusprogrammi. Nii õppisin viimased kaks semestrit Saksamaa vanimas linnas, Moseli jõe kaldal asuvas Trieris, mille rajasid esimesel sajandil eKr roomlased. Trier on tänapäeval oma väärika ajaloo kõrval tuntud eelkõige kui osa Moseli veinipiirkonnast.

Kuna olin juba pool aastat Saksamaal õppinud, teadsin seekord minnes täpselt, mida tahan. Tahtsin elada võimalikult tavapäraselt, mitte uuesti läbi elada tüüpilist välistudengi-turisti elu. Soovisin palju sakslastega kokku puutuda ja mitte alla vanduda keeleraskustele, kasutades kohaliku keele asemel inglise keelt, nagu olin seda teinud Bremenis. Tegelikult oli vahel väga raske olla seltskonnas, kus kõik saavad vabalt rääkida oma emakeelt, mina aga pursin oma kolmandas keeles. Keelelised raskused panid mind sageli mõtlema, kas poleks vahel ikkagi mõistlik rääkida inglise keeles, mis on kõigi jaoks võõrkeel, et kõik oleksid vestluses võrdsed. Aga nii ei arenenuks ju mu saksa keel.

Kuid keelelised raskused ka liidavad inimesi ning Saksamaal õnnestus mul jagada neid eesti keele õppijatega. Nimelt avanes Trieri ülikoolis suurepärane võimalus õpetada koos teise eestlasest vahetusüliõpilasega huviringi vormis eesti keelt. See oli väga eriline kogemus, õpetada välismaalastele oma emakeelt, mis oma väikese kõnelejate arvu, kõla ja struktuuri poolest mõjub neile tõelise eksootikana. Eesti keele huvilisi oli kokku viis, lisaks kolmele sakslasele veel välistudengid Brasiiliast ja naaberriigist Lätist. Suurimaks ehmatuseks oli neile muidugi 14 käänet, misjärel saksa keele neli käänet ei tundunudki enam nii keerulised. Oma esimese keelekontakti meie emakeelega sai seal ka üks Saksa neiu, kes sellest õppeaastast õpib vahetusüliõpilasena maaülikoolis ja saab eesti keelt nüüd juba keelekeskkonnas praktiseerida.

Olen ilmselt üks väheseid eestlasi, keda ei tõmba troopiline kliima ega temperamentsed lõunamaad. Mul on Saksamaal alati väga kodune olla, tunnen suurt empaatiat sakslaste vastu, kelle kohta välismaalaste hulgas valitseb pigem negatiivne stereotüüp ülitäpsusest, kuivast huumorivaesest olemusest ja reserveeritusest. Ega me eestlastena neist selles osas väga palju ei erinegi. Samas on Saksamaa suur ja mitmekülgne, kas või selle poolest, et maa lõuna- ja lääneosa on katoliiklik ja põhjaosa luterlik. Erinev on riigi piirkondade ajalooline taust, maastik pakub huvitavat vaheldust ja linnakultuuri leidub igale maitsele.

Liidumaati kohtab palju eri traditsioone. Lääne- ja Lõuna-Saksamaal saab veebruaris nautida karnevalihooaega ning täiesti loomulik oli sõita Trieris sel ajal bussis kõrvuti pealaest jalatallani kostümeeritud inimestega. Mõni inimene kavandab igaks karnevaliajaks endale uue ja originaalse kostüümi, mõni aga poeb aastast aastasse samasse loomakostüümi. Keskseks kohaks on muidugi karnevalipealinn Köln, kuid tegelikult toimub seal piirkonnas igas väikses linnas oma karneval. Nagu Köln on kuulus karnevali poolest, on München kuulus Oktoberfesti poolest. Nüüdseks on need õllefestivalid levinud Baierimaalt väljagi ja minu liidumaal Rheinland-Pfalzis toimus mitmes väiksemas linnas samal ajal oma Oktoberfest, kus on olemas kõik kohustuslikud elemendid: suured õlletelgid, nahksetes põlvpükstes mehed ja naised kandmas baieri rahvariideid.

Suur riik suure bürokraatiaga

Üks asi, mis säärases suurriigis elades sageli aukartust tekitas, olid Saksa päritolu muusikud, teadlased, filosoofid ja kirjanikud. Ühes või teises linnas oli ikka sündinud, elanud või töötanud keegi ajaloost tuntud kuulus isik. Näiteks Trieris sündis Karl Marx. Göttingenis eestlasest sõbrannal külas käies selgus, et ta elas majas, kus on elanud kuulus matemaatik Carl Friedrich Gauss ja tema tuttavad üürisid omakorda tuba majas, kus on elanud vennad Grimmid. Ülikoolis loengutes näiteks Goethest ja Schillerist rääkides tundsin, kuidas nemad saavad omadeks pidada maailmakultuuris olulisi isikuid, nagu meie peame tähtsaks Tammsaaret. Samuti oli ääretult huvitav käia ajaloo loengutes, sest perspektiiv ja rõhuasetus olid hoopis teistsugused kui meil Eestis, mis tuleb juba kas või teistsugusest geograafilisest asukohast.

Saksamaal kasutatakse õppetöös Eestist tunduvalt rohkem seminarivormi ja tuleb teha rohkem ettekandeid, samuti õhutavad õppejõud loengutes palju enam diskussiooni. Ning kui Eestis lõpeb enamik aineid arvestuse või eksamiga, siis seal tuleb eksami asemel sageli kirjutada hoopis mahukas kodutöö. Väga võõras oli minu jaoks suvekuumuses veel loengutes käia, sest semestrid algavad ja lõppevad teistel aegadel kui Eestis. Õppeaasta algab enamikes ülikoolides oktoobri keskel ja loengud kestavad veebruarini. Seejärel on peaaegu kaks kuud loenguvaba perioodi, kus sooritatakse eksameid ja kirjutatakse kodutöid. Uus semester algab jälle aprillis ja viimased loengud jäävad juuli keskpaika. Kuna olen harjunud juulis juba koolitööst vaba olema, oli vaevanõudev end semestri lõpus keskenduma sundida.

Eestlasena oli raske harjuda bürokraatia ja tarbetu paberimäärimisega. Olen harjunud, et paljud asjad saab aetud internetis. Näiteks Saksamaa ülikoolides toimus eksamitele registreerimine sekretäri juures kirjalikult. Hinnete saamiseks tuli igalt õppejõult võtta paberile allkiri ning sellele omakorda sekretärilt pitsat. Igatsesin sellistel puhkudel meie mugavat ÕIS-i.

Asju ajades peab olema tähelepanelik ja kasuks tuleb hea keeleoskus, sest muidu võib jääda kahe silma vahele näiteks klausel interneti teenusepakkujaga sõlmitud lepingus, mille järgi pole võimalik seda lõpetada enne kahe aasta möödumist, või rongisõiduks kliendikaardi tellimisel märkamata tõsiasi, et kuus nädalat enne kaardi aegumist tuleb teatada sellest loobumisest, vastasel juhul tehakse sulle automaatselt uus ja sa oled kohustatud selle eest maksma 60 eurot.

Kuidas tudengina raha säästa

Saksamaal on väga levinud elamine WG-des, mis on lühend saksakeelsest sõnast Wohngemeinschaft ja tähendab seda, et elatakse kambakesi korteris või majas. Iseenesest pole selles midagi võõrast ka Eesti tudengile. Meil on aga pigem veel tavaks, et kõigepealt on seltskond sõpru, kes tahab koos elada, nii et üheskoos üüritakse korter. Seal on aga väga levinud portaalid, kus pakutakse vaba tuba korteris või majas. Otsitakse kaasüürilisi, kellega mitte ainult elamiskulusid jagada, vaid võimalikult toredalt koos elada. Nii on kuulutused sageli väga detailsed selles osas, missugust inimest otsitakse. Siiski valitseb praegu kohalike tudengite seas pigem elamispindade põud ja seetõttu on parimatele pakkumistele tahtjaid paarikümne kanti. Nii kujunebki sageli toa otsimisest justkui tööintervjuu kellegi köögis tee või õlle kõrval, kus tuleb luua särav esmamulje ja teha end parimal viisil potentsiaalsetele kaasüürilistele meeldivaks.

Tudengielu teeb mugavaks see, et Saksamaal on üliõpilaspilet mitme funktsiooniga: ühe kaardiga saab nii raamatuid laenutada kui ka oma liidumaa piires tasuta ühistranspordiga sõita. Üliõpilaspiletile sai raha laadida ja nii toimis see Trieri ülikoolis asutustes ka pangakaardina. Samuti oli sellega võimalik ülikooli sööklas paari euroga süüa maitsev ja tervislik lõuna.

Veel üks levinud viis Saksamaal reisides raha säästa on võõraste inimestega kütusekulusid jagades autosõitu nautida. Ka selleks on omaette internetiportaalid, kus tuleb sisestada vaid soovitud linnad ja kuupäevad, misjärel leiab mitmeid pakkumisi autojuhtidelt, kes otsivad kaasasõitjaid. Saksa noorte hulgas on see väga levinud viis oma kodumaal ringi liikuda.

Kõige selle põhjal pole sakslased sugugi nii individualistlikud, kui arvatakse, vaid pigem kipuvad ikka asju koos tegema. Nii lähen minagi sinna peagi tagasi, et vabatahtlikuna hakata tööle vaimse puudega inimestega. Saksamaast mul veel isu täis ei ole, kuid Eesti-igatsust tunnen vahel võõrsil küll ja tulen siia kindlasti tagasi!

Ringa Raidsalu

TÜ ajaloo 2. aasta üliõpilane

Jaga artiklit

Märksõnad

Saksamaa, isep