Teadsin juba ülikooli astudes, et tahan vähemalt korra proovida tudengielu mõnes välisülikoolis. Kindel siht silme ees, leidsingi mõned aastad hiljem end Kieli ülikoolikliiniku inimtühjas ja pimedas loengusaalis kaasatoodud porgandilõike nosimas ning endalt mõttes pärimas: «Kuhu ma küll sattunud olen?! Loodetavasti olen õiges kohas!».
Mõned aastad tagasi, õppides toona teist eriala, käisin Erasmuse stipendiumiga Saksamaal Bremenis. Ma polnud varem sellel maal käinud, aga koju naastes enam rahu ei saanud ning tahtsin kunagi kindlasti tagasi minna pikemaks ajaks, mitte lihtsalt reisima.
Nuusutasin Hesseni liidumaal asuva Giesseni õhku küll vaid pool aastat, kuid sellest piisas, et hammustada läbi fenomen, mis teeb Saksamaast ja Giessenist just taolise koosluse nagu see on.
Elu Saksamaal muutsid tagasi vaadates vingeks just needsamad nähtused-olukorrad, mis esmapilgul välismaalast imestama paneksid või häirida võiksid ning nüüd tundub ka saiapuru rongiistmel üsna normaalsena.
