Teadustöö tulemused ettevõtluses pole müüt

Aktuaalne

Teadlaste mõttemaailmas seostub teadustulemuste rakendatavus ettevõtluses sageli vaid patenteerimisega, mida peetakse aeganõudvaks, keerukaks, kulukaks ja tulemuse mõttes ebakindlaks. Sellelaadsete müütide tõttu ei hinda me oma võimalusi sageli õigesti ning teeme oma saavutused liiga kiiresti kogu maailmale kättesaadavaks.

Paljud teadusrühmad ülikoolis, mis siiski on valinud patenteerimise tee, on suutnud riikliku teadusraha kõrvale tekitada mahuka rakendusuuringute portfelli. Kuna patenditaotlusi ja patente on Eestis vähe, siis patenditaotluste ja patentidega arendusprojekte on nii Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, SA Archimedes kui ka Euroopa Liidu raamprogrammid finantseerinud palju suurema tõenäosusega kui neid projekte, milles intellektuaalomandile viidata ei saa. Küll aga takistavad intellektuaalomandi väärtustamist ja rakendamist mõningad enamlevinud müüdid. Arendusprorektor koos intellektuaalomandi spetsialistidega püüab neid ümber lükata ja sellega hirme vähendada.

Esimene müüt

Kui teadustulemus ei ole patenteeritav, siis ei teki ka intellektuaalomandit.

Kõik teadus- ja arendustöö tulemused, mis on fikseeritud paberile, arvutifailidesse või mujale (näiteks laboripäevikud, andmebaasid, joonised, graafikud), kannavad endas intellektuaalomandit. Patenteerimine on vaid üks ja kindlasti mitte kõige kiirem ja odavam viis tulemusi majanduselus rakendada ja neist kasu saada. Samas on patenditaotlustel ja patentidel ülikoolide jaoks kindel roll: sellega me kaitseme oma tulemusi, informeerime kogu maailma oma rakendusliku teadustöö saavutustest, kutsume partnereid üles koostööle ning pakume kaitset ettevõtluspartneri poolt tootearendusse tehtavatele investeeringutele.

Üha enam huvituvad maailma suurettevõtted teadustulemustest, mida ülikoolid pole jõudnud veel kaitsmisele suunata – tänapäeva tehnoloogiline areng on niivõrd kiire, et soovitakse olla kursis n-ö täiesti ahjusoojade tulemustega.     

Seetõttu peaks iga uurimisrühm kaasama eksperdid kohe, kui vähegi tekib tunne, et teadustulemustel võib olla oluline rakenduslik väärtus. Eelkõige on vaja läbi arutada, kuidas hoida tulemuste konfidentsiaalsust, seejärel leida sobilik strateegia edasiseks arendustööks ning võimalike ettevõtluspartnerite teavitamiseks. Selleks töötab teadus- ja arendusosakonnas intellektuaalomandi talitus ning võimaluste rahvusvaheliseks hindamiseks on kaasatud ülikooli heaks töötavad väliseksperdid Helsingist (Indrek Tammeaid) ja Madridist (Neil Thomas). Vastav juhend on kirjas ka ülikooli intellektuaalomandi käsitlemise põhimõtetes: teatage kõikidest ärilise potentsiaaliga teadustöö tulemustest teadus- ja arendusosakonna intellektuaalomandi talitusele!

Kiireks ja otseseks tulemuseks võib uurimisrühma jaoks olla ettevõtete huvi teadus- ja arendustöö lepingulise koostöö suhtes, soovitused spin-off-ettevõtte loomiseks, teenuse või toote arendamiseks ning starditoetus arendusprorektori reservist leiutise ja teenuse edasiseks arendamiseks või ettevõtlusprojekti käivitamiseks.   

Teine müüt

Tartu ülikool võtab intellektuaalomandi varalised õigused endale, see ei ole teadlaste huvides ning pigem takistab ettevõtluse arengut.

Selleks, et tulemusi oleks võimalik anda ettevõtluspartneritele kasutada ja täita ühiskonna teenimise rolli, kuuluvad tööülesannete käigus loodud tulemuste autori varalised õigused ülikoolile. «Kui aga ülikool näeb, et leiutisel on ärilist potentsiaali, võtab ülikool kohustuse katta kulud ning otsida kasutajaid. Näiteks ühe Euroopa patendi jõustamise ning kaitse alalhoidmise kulud võivad ulatuda 300 000 kuni 500 000 euroni, ilma huvita ettevõtted sellist riski võtta ei saa,» selgitab intellektuaalomandi peaspetsialist Jane Saatre. Kui aga ülikool otsustab kaitset mitte taotleda, siis tagastatakse varalised õigused autori soovi korral 60 päeva jooksul pärast leiutisest teatamist teadlastele.

Ülikooli kolmas roll – ühiskonna teenimine – tähendab seda, et me püüame anda oma parima Eesti ettevõtluse arendamisse. Ülikool on püüdnud teadlasi jõuliselt motiveerida: intellektuaalomandi kommertsialiseerimise tulud jagunevad järgnevalt: 20 protsenti ülikoolile keskselt, 15 protsenti autori allüksusele ning 65 protsenti otse teadlastele. Näiteks toob molekulaarse immunoloogia professor Pärt Peterson välja, et Saksa partneriga teadus- ja arendustöö lepingut sõlmides lisati intellektuaalomandi loovutamise eest lepingusse oluline summa ainult tänu õigeaegsetele ja asjatundlikele konsultatsioonidele. Lisatulu said nii teadlased kui ka ülikool. «Kõige tulusam ongi müüa oskusteavet – kui leiutise kasutamisest saadavast tulust arvatakse esmalt maha õiguskaitsekulud, siis oskusteabe puhul selliseid kulusid ei ole ja seetõttu jääb ettevõttelt saadud summast rohkem kätte nii ülikoolile kui ka teadlastele,» kinnitas Saatre.

Kolmas müüt

Kuna patenditaotluste kirjutamine on keeruline, siis teadlased ei pruugi sellega hakkama saada.

Intellektuaalomandi talituse juhi Siim Kinnase sõnul on ammu möödas aeg, mil teadlased pidid ise patenditaotlusi kirjutama. Üha enam kaasab ülikool oma leiutiste kaitsmisesse välisriikide patendivolinikke, et pakkuda parimat kaitset ülikooli leiutistel põhinevate toodete ja teenuste tulevastele müüjatele. «Tõsi, patendivolinikud vajavad taotluste koostamisel ja patendiametitele vastamisel alati lähteinfot ka teadlastelt, kuid reaalne vormistamine tuleb nende käest. Selle teenuse kulud katab Tartu ülikool juhul, kui on otsustanud taotleda leiutisele kaitset (vt eelmine müüt),» rääkis Kinnas.

Neljas müüt

Kõige parem on see, kui teadlased lepivad ettevõtluslepingu tingimustes ettevõtetega ise kokku.

«Siin on palju ohte,» hoiatab intellektuaalomandi valdkonna jurist Reet Adamsoo. Esmalt on ülioluline süveneda finantseerimistingimustesse, mis on raamiks nii õiguste kuuluvuse määratlemisel kui ka hilisemal teadustulemuse kasutamisel töö loojate ja teiste isikute poolt. «Samal ajal tuleb arvestada asjaoluga, et projekti partneritel on tihti erisugused huvid ja eesmärgid. Seega on oluline teadvustada ja väärtustada enda huve selliselt, et neid kokkulepetes arvestataks,» lisab Adamsoo.

Kõikides intellektuaalomandi valdkonna küsimustes nõustamiseks (tööstusomand ja autoriõigused, isiklikud ja varalised õigused) töötab Tartu ülikoolis intellektuaalomandi valdkonna jurist Reet Adamsoo. Mis tahes projekti kavandades on intellektuaalomandi kuuluvuse ja kasutamise puhul võtmeküsimuseks finantseerimistingimuste ja partnerite huvide mõistmine, sest sõlmitud kokkuleppeid ei pruugi olla võimalik hiljem muuta.

Finantseerimistingimustele ja partnerite huvidele tuleb enim tähelepanu pöörata koostöös ettevõtete või teadustulemusi aktiivselt kommertsialiseerivate teadus- ja arendusasutustega. «Siin tuleb kompromiss leida mitte lihtsalt publitseerimise ja ettevõtte soovi vahel loodud intellektuaalomandit konkurentide eest kaitsta, vaid hinnata, milline on parim ajahetk ja viis tulemuste kasutamiseks,» ütles Adamsoo.

Kindlasti on üheks suureks küsimuseks see, kas rakenduslik teadustulemus publitseeritakse või hoitakse seda salajas. Publitseerimise puhul tuleb analüüsida teadustulemuse kaitsmisvõimalusi. Näiteks, kui patenteerida ei saa, siis tuleb üle vaadata ehk saab osa teadustööst jätta publitseerimata või esitada ainult n-ö baasnformatsioon.«Nii saab publikatsioonile tõmmata tähelepanu ja anda loodavale tootele või teenusele sisukust, samuti võib selline rakendus anda õppe- ja teadustööle lisaväärtust,» rääkis jurist.

Viies müüt

Ülikoolil on palju patente ja keegi neid ei müü.

Patenditaotluste ja väljaantud patentide ning muu ärilise potentsiaaliga intellektuaalomandi turunduse eest vastutab Tartu ülikoolis intellektuaalomandi talitus, kuid tulemusteni on võimalik jõuda üksnes teadusrühma enda aktiivse tegevusega. Intellektuaalomandi müük erineb oluliselt tavapärastest ostu- ja müügitehingutest, kus toode on valmis ja hind on teada.

«Ettevõte ei osta patenti – see on kõigest dokument,» ütles Jane Saatre. Patendis kirjeldatu võib olla teoreetiline, labori tingimustes töötav või osaline lahendus, mis tuleb alles ettevõtte olemasoleva tehnoloogiaga ühildada, et saada reaalne, tööstuslikul tasemel maksimaalset majanduslikku efekti andev lahendus. Meie pakutu väärtust saab hinnata alles siis, kui me saame aru, milliseid probleeme on ettevõttel tegelikult vaja lahendada. «Väiksemad ettevõtted ei pruugi osata seda sõnastada, suurematel on probleemid põimunud ja ka siin tuleb vaadata, mida ja kelle jaoks me suudame ära teha. Ei saa ka lubada rohkemat, kui me tegelikult suudame. See osa, mille lahendame, ongi lisaväärtus, kas lisatulude või kokkuhoitud kuludena,» rääkis Saatre.

Kui ettevõte on lahendamist vajava probleemi teadvustanud ning otsib sellele avatud meelega üle maailma lahendust, siis satub kindlasti hea teadusartikkel või ettekanne konverentsil nende huviorbiiti. «Edasi kujunebki oluliseks see, kas töörühmal on avaldatule veel midagi lisaks pakkuda ja kas kaasatakse spetsialiste, kes aitavad esile tuua ettevõtet huvitava lisaväärtuse, korraldavad nende kahe maailma vahel sujuva suhtluse ning kokkulepete vormistamise,» selgitas Saatre.

Kuus müüt

Intellektuaalomandi kasutada andmisest tulu ei tõuse.

Otsesed tulud intellektuaalomandi kasutada andmisest on vähehaaval kasvanud viimase kümne aasta jooksul, samas on otsesed kaitsekulud olnud samal tasemel: 65 000 eurot aastas. Lisaks on  koostöö ettevõtetega, välja antud patendid ja sõlmitud litsentsilepingud hindamiskriteeriumiks baasfinantseerimise jagamisel ning rakenduslike uurimistoetuste taotluste hindamisel. Oluline on ka see, et ülikoolis loodud teadustulemusi rakendavad spin-off-firmad, mis annavad tööd meie vilistlastele ja üliõpilastele ning pakuvad innovaatilisi lahendusi nii Eestis kui ka mujal, arendades siinset majandust.

Kokkuvõttes piisab vaid ühest telefonikõnest intellektuaalomandi talitusse, et käivitada tegevus, mille puhul võivad võita nii teadlased ise, allüksus, ülikool kui ka Eesti majandus.

Küsimuste korral saab võtta ühendust intellektuaalomandi talitluse juhi Siim Kinnasega 737 6546, intellektuaalomandi peaspetsialisti Jane Saatrega 737 4804, intellektuaalse omandi valdkonna juristi Reet Adamsooga 737 6202.

Signe Ivask

signe.ivask [at] ut.ee

Erik Puura

arengukava komisjoni esimees, TÜ arendusprorektor

Jaga artiklit

Märksõnad

intellektuaalomand