Need falla'd põletati õhtu saabudes maha.
FOTO: Chelsea Krieg

Päikseline Valencia ja ainulaadne tulefestival Las Fallas

Reisikiri

Elan Sevillas ning töötan au pairina, nädalavahetuseti püüan siin alati põnevatesse kohtadesse reisida. Üks meeldejäävamaid ettevõtmisi oli vahva Las Fallase festival, kus oli näha nii hispaanlastele omast pidutsemistuhinat kui ka sügavamõttelist satiiri. Omamoodi seiklus avas silmad, milline on elu Hispaania idaosas.

Rong Valenciasse väljus kell pool seitse, aga loomulikult jooksime mina ja minu abielupaarist sõbrad kolm minutit enne väljumist veel rongijaama parklas ringi. Õnneks jõudsime. Renfe AVE on ütlemata tore rong, kõigest nelja tunniga saime Sevillast Valenciasse, samal ajal tuli meie neljas reisikaaslane öise bussiga umbes üksteist tundi. Lisaks sellele, et Renfe rongid on mugavad, vaiksed ja kiired, sain ma ka tasuta kõrvaklapid –  mida veel võib hing ühelt rongisõidult ihaldada.

Jõudsime Valenciasse kümne paiku ning suundusime kohe hostelisse. Ööbisime pisikeses toas, kus oli kokku kaheksa inimest, ainus hosteli pluss oli asukoht. Las Fallase ajal on kõik ööbimiskohad mitu kuud ette broneeritud ja kuigi tegime oma broneeringu jaanuaris, siis palju valikuid kesklinnas enam ei olnud, eriti kui rahakott paneb oma piirangu. Kui muul ajal Valenciasse minna, ei tohiks ööbimisega probleemi olla, lihtsalt peab enne piltidelt vaatama, milline hostel on ja meeles pidama, et odav ei ole sageli hea.

Esimesel õhtul tegime väikese jalutuskäigu hosteli lähistel. Nägime esimest korda falla’sid. Falla’d on hiiglaslikud kujudest koosnevad taiesed, mis on tehtud papjeemašeest. Las Fallase festival on tuntud terves Hispaanias ja Valenciasse tuleb inimesi igalt poolt seda kõike kaema. Iga naabruskond ehitab oma falla, neid planeeritakse terve aasta, kuid uudistada saab vaid viis päeva. Falla’d on ühiskonnakriitilised ja koomilised, leidub nii peent satiiri kui ka täiesti arusaamatuid metafoore. Festivali viimasel keskööl pannakse kõik kujud põlema.  

Valencia arhitektuur on vapustav: majad on kõrged, kenade rõdude ja nikerdustega kaunistatud. Tundus, et esindatud olid kõik kuulsamad ehitusstiilid ja kõige muljetavaldavamad neist olid barokkmajad. Kella kaheks sättisime end Plaza del Ayundamentole ehk raekoja platsile ilutulestikku ootama.

Ilutulestik ehk la mascletà oli vapustav, ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud. Ausalt öeldes ei olnud see ilutulestik, vaid pigem plahvatuste sari. Iga plahvatus käis kehast läbi ja mingi hetk pidin lausa kõrvad katma. Peale suitsu ei näinud midagi, isegi päikest mitte. Tegelikult ei möödunud tol nädalavahetusel hetkegi, kus ei oleks paugud kõlanud. Kõigil väikestel lastel olid paugutid, mida nad usinasti ka kasutasid. Minu sõber, kes kunagi Valencias elas, ütles, et paljudel vanadel meestel on sõrmeotsad puudu just selle festivali pärast.

Pärast mascletàt jalutasime jõe äärde. Valencia on oma jõest teinud pargi, sillad on veel alles, aga vee asemel on rohelus. Läksime ja mängisime ühel mänguväljakul, kus sai mööda hiiglaslikku Gulliveri keha turnida. Seal oli tohutult palju liumägesid! Minu täiskasvanulikum pool oli kahjuks seeliku selga pannud ja keeldus liugu laskmast, mille üle oli minu lapsemeelne pool äärmiselt pettunud. Mänguväljakult suundusime kunsti- ja teaduslinnakusse. Meil ei olnud ei raha ega aega, et kunsti või teadust uudistama minna, aga nähes okeanaariumi otsustasime, et pühapäeva veedame seal.

Kui me kella kuue paiku kesklinna tagasi jõudsime, olime juba päris näljased ja otsisime kohta, kus süüa. Hispaanlaste õhtusöögiaeg on aga üheksa ajal ja enne kaheksat ei ole ükski korralik köök lahti. Veetsime üle tunni aja mööda erinevaid restorane ekseldes, õnneks oli üks nendest köögi pool tundi varem lahti teinud. Sõime tapasid. Tapa tähendab väikest toiduportsjonit ning tavaliselt tellitakse lauda mitu eri tapat, mida omavahel jagada. Tapad on Lõuna-Hispaanias parim viis söömiseks, sest need on odavad ja proovida saab korraga mitut eri rooga. Pärast õhtusööki ostsime tänavalt friteeritud kõrvitsat ehk buñuelosid, mida müüdi igal nurgal. Äärmiselt rasvased ja magusad pontšiku taolised asjad küll kõrvitsa moodi ei maitsenud, aga olid sellegipoolest head.

Kuigi päeval oli Valencias 25 kraadi sooja, oli õhtul ilm jahe. Nii tuli kesköiseks suursuguseks ilutulestikuks soojemad riided selga panna.

Läksime varem kohale, et mõnel sillal head kohad saada, aga nagu siin kombeks, jäi ilutulestik tund aega hiljaks. Selle põhjal, kui palju raha nad lõpuks taevasse lasid, aga küll ei arvaks, et Hispaanias kriis on, sest ilutulestik oli seal kordades võimsam kui Eestis ja ka kestis kauem.

Hoolimata sellest, et olime surmväsinud ja halvasti magatud öö andis tunda, jalutasime kesklinnast välja tänavale nimega Sueca. Hispaanlased oskavad pidutseda, enne südaööd ei tasu siin välja minna, sest pidu algab ühe-kahe ajal ja koju minnakse alles hommikul. Valgustused Sueca tänaval olid ütlemata uhked ja mul on hea meel, et seda nägin. Terve tänav säras ja tuled moodustasid tunneli, kus müüdi toitu ja jooke. Meil ei olnud aga nii palju energiat kui hispaanlastel ning klubimuusikast ja valjudest peolistest saadetuna suundusime magama.

Tõusime vara, sest olime elevil okeanaariumisse mineku pärast. Liikusime pikemat teed pidi läbi linna okeanaariumi poole, et leida veel fallasid. Kesklinna falla'd olid kõige suursugusemad ja detailsemad. Mida kaugemale läksime, seda odavamalt tehtud ja väiksemad, aga endiselt muljetavaldavad need olid. Veider oli mõelda, et inimesed näevad aasta otsa vaeva, et need imelised kunstiteosed valmis saada ja siis nad panevad need suurima rõõmuga lihtsalt põlema.

Valencia okeanaarium on Euroopa suurim ja ta on jagatud erinevateks hooneteks, mõned mereloomad olid ka väljas. Minu lemmikkohtadeks said kuppel, mille all olid koos Arktika ja Antarktika elanikud ning delfinaarium. Olen lapsest peale delfiine armastanud ja tahtnud neid näha ning nüüd lõpuks viisin oma unistuse täide. Jäin igati rahule, sest kuigi meie külastusajal etendust ei toimunud, nägin delfiine koos treeneritega trikitamas ning kuulsin oma kõrvaga nende hääli. Hea meelega oleksin neid ka katsunud, aga nii lähedale meid kahjuks ei lastud. Kuigi olin väga vaimustuses delfiinidest, pean nentima, et kõige lahedamad mereloomad olid Arktika osas kaks valgevaala – neid oleks võinud vaatama jäädagi. Üks vaal mängis tühja viieliitrise veekanistriga ja kui sellest ära tüdis, siis ühe väikese lapsega teisel pool klaasi. Samas hoones oli ka morskade akvaarium ja mul polnud aimugi, et nad nii tohutult suured on. Tundus, et ega nad mõõtudelt väga palju valgevaaladele alla jäänud. Ka morsad olid kihvtid: suured ja paksud, aga ujusid nii graatsiliselt. Kokku veetsime okeanaariumis oma kolm tundi, aga vabalt oleks võinud ka rohkem. Kindlasti soovitan kõigil Valenciasse sattujatel sinna minna!

Lõunasöögi asemel otsustasime, et hellitame endid šokolaadiga. Valencia kesklinnas on koht nimega Valor, kus lihtsalt peab šokolaadi proovima. Tellisime nii suure hunniku asju, et isegi teenindaja naeris. Tellisin coffee cupi, magustoidupokaalis serveeritud kihilise maiuse, mille põhjas olid kohvis leotatud küpsised, mida kattis vedel šokolaad ja kõige peal oli jäätis ning kõrvale sõin šokolaadikooki, mille sees oli soe vedel šokolaad ja kõrvale serveeriti vahukoort. Nii hullu magusa üledoosi pole mul kunagi olnud, aga kogemus oli seda väärt.

Kuna pidime tagasi sõitma ja aeg hakkas otsa saama, tellisime hosteli ette takso. Kuigi kõik kesklinna teed olid suletud, pidi see kindlasti kohale tulema – aga mida ei tulnud ega tulnud, oli takso. Me ei suutnud rohkem oodata ja otsustasime ise liikuda, poisid leidsid, et teise takso otsimisest on parem idee läbi rahvasumma ise rongijaama joosta.

Hoolimata sellest, et olime lubanud, et enam ei jookse viimasel hetkel rongile, olime jälle inimeste summas endile teed tegemas. Ühel hetkel jooksime isegi paraadist läbi. See tundus iseenesest väga kena, kõik väikesed tüdrukud kandsid Valencia rahvariideid ehk uhkeid sädelevaid kleite ja nende soengud meenutasid mulle printsess Leiat. Jäime oma rongist maha, aga Renfe teenindajad olid väga abivalmid ja  leidsid meile võimaluse veel samal õhtul tagasi Sevillasse saada nii et me ei pidanud midagi juurde maksma. Planeeritud üheksa asemel olime Sevillas pärast keskööd – väsinud, kuid väga rahulolevad.

Sandra Tiitson

Inglise keel ja kirjandus (2013)

Jaga artiklit

Märksõnad

reisikiri, hispaania