FOTO: Andres Tennus

Esimene valik pole alati see, mis jääb lõplikuks

Persoon

«Ühiskonnas on levinud arusaam, et kui tahame olla edukad, on vaja raha. Järelikult on vaja töökohta, kus saab palju raha. Aga kas raha on peamine?» arutleb 28aastane Maarja Urb, Viimsi kooli õpetaja ja arendusjuht.

Kui teada, millega Maarja ülikooliõpingute kõrval tegelenud on, siis ei ole imeasi, et ta nii noorelt suure kooli arendusjuhiks on saanud. Pealegi ei olevat see vanus või amet neiu sõnul mingi näitaja, sest näiteks uus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski on temast veel noorem – küll kõigest üheksa päeva, ent siiski.

Arvestades, et Maarja lõpetas Tartu ülikooli bakalaureuseastme majandusteaduse erialal, on esiti veider, et raha tema jaoks nii olulist rolli ei mängi. Siis seletab neiu aga, et just praktika ajal saigi selgeks, et ärimaailm pole tema jaoks.

«Muidugi meeldis mulle see eriala, muidu poleks ma ka nii häid tulemusi saanud. Mõtlesin, et suurfirmas töötades oleks karjäärivalikul palju eri võimalusi, saaks paljude inimestega koostööd teha ja muud põnevat. Aga sain aru, et ärimaailmas on vaja nahaalsust ja tundus, et pead ikka väga palju rahast hoolima. See ei läinud minu natuuriga kokku,» jutustab ülikooli cum laude lõpetanud Maarja.

Palju raha või hea tunne?

Hoopis paremini tundis ta ennast kooli kõrvalt AIESEC-is vabatahtlikku tööd tehes. Sellesse organisatsiooni sattus ta kohe esimesel ülikooliaastal.

«Ma teadsin, et tahan kuskile organisatsiooni kuuluda – mu vend andis selles osas eeskuju. AIESEC oli sel ajal võib-olla lihtsalt rohkem pildil kui teised ühendused,» meenutab neiu.

Infopäeval tundus see hea valikuna, sügisseminaril müüs aga organisatsioon end noorele tudengile lihtsalt maha, naerab Maarja. Alguses oli ta selle tegemistes kord rohkem, kord vähem aktiivsem, lõpuks andis endast aga peaaegu kõik ja korraldas majandusega tuttavana AIESEC-i rahaasju.

«Mulle sobis sel hetkel ühiskonda panustamine ja suuresti missioonitundest asjade tegemine, mingit tohutut tasu saamata,» tunnistab Maarja ja lisab, et just tänu sellele kogemusele on ta praegu seal, kus on.

Et kõik programmi Noored Kooli esimese lennu lõpetajad olid samuti AIESEC-iga seotud, kuulis neiu organisatsiooni asju ajades palju sellest, kuidas ja miks õpetajaametit proovida võiks.

Maarja ema oli olnud 25 aastat õpetaja ja nii tundus talle endale vähemalt keskkooli ajal, et õpetajaamet või üldse haridussüsteemis töötamine ei ole tema jaoks. Pärast mitmeid läbitud ja antud koolitusi ei paistnudki see enam aga nii halb mõte.

Kui Maarja oli AIESEC-is olnud juba viis aastat ja finantsjuhina ka kõike ülikoolis õpitut kasutada saanud, jõudis tema postkasti hoopis teistsugune praktikapakkumine.

«Üks endine organisatsiooni liige Mehhikost, kes oli kunagi Eestis praktikal käinud, otsis oma kodulinna inglise keele õpetajaid. Ma olin üliõpilasi koolitanud ja see sobis mulle. Pealegi tahtsin enne Noored Kooli programmiga liitumist teada, kas ma päris kooliõpetajaks sobin. Kirja sain juunis ja juba augustis sõitsin sinna,» räägib Maarja.

Mehhikosse jõudes selgus, et õpetama tuleb hakata 5–6 aastaseid lapsi. Nii noortega polnud varem tegelenud ei Maarja ega tema sõbranna, kes sama pakkumise vastu võttis.

Kui Eestis on koolitunnid 45 minuti pikkused, siis Mehhikos tuli korraga ette valmistada kahe ja poole tunni pikkune materjal. Õnneks toimus töö paarides: eestlasega oli korraga klassis mehhiko õpetaja. Kordamööda vahetati ka ameteid, kaks nädalat oli üks neist põhi- ja teine abiõpetaja ning siis vahetati rolle.

Tunnid valmistas ette see, kes oli parasjagu põhiõpetaja. Maarja ei rääkinud esiti sõnagi hispaania ega lapsed inglise keelt, seega oli algus väga keeruline, aga ka väga põnev.

Raskustest hoolimata oli see Maarja jaoks üks kogemustest, mis talle eluks ajaks väga positiivsena meelde jääb. Mehhikos veedetud aeg saigi pöördepunktiks, kus Maarja otsustas oma tuleviku haridusega siduda.

«Mehhikos olin ilma igasuguse ettevalmistuseta, Noored Kooli aga kedagi niisama laste ette ei lase,» räägib Maarja, kes juba välismaal olles sellesse programmi kandideeris ja ka vastu võeti.

Mehhiko koolist Eestisse

Ettevalmistus Eesti koolis alustamiseks oli väga intensiivne. Kahe nädala pikkuses suvekoolis tuli koos ainetuutoritega iga päev tööd teha: klassi ees olla, tagasisidest õppida, tunnikavad välja töötada jne. Maarja hinnangul võiks seda võrrelda umbes poole aasta pikkuse pedagoogilise tavaõppega.

Lisaks tuli veel enne kooliaasta algust kahe nädalaga nii programmi kui ka ülikoolipoolsete ainedidaktikute toel valmis saada terve järgneva aasta töökava. Pärast koolis alustamistki toimusid iga paari nädala tagant koolitused, kus arutati läbi seni kogetu ja kus õpitut sai õpetajatöös kohe kasutama hakata.

«Minu meelest on see väga hea süsteem,» tunnustab Maarja Noored Kooli programmi ja lisab, et kuigi alustades pruugi õpetamiskogemust kellelgi olla, tuleb see väga kiiresti. «Ei olnudki võimalust, et sa õpitut kohe ei rakenda – pidevalt käis keegi tunde vaatamas ja ka ise oli huvi üha uusi asju katsetada.»

Praegu töötab Maarja Viimsi koolis, kuigi esimesel aastal õpetas ta kusagil mujal.

«Ma tahaksin arvata, et asjad ei ole ette määratud, aga mõnikord mõtlen ikkagi, et kui mulle mingi pakkumine tuleb, siis see on märk,» tunnistab neiu. Ka tööpakkumine Viimsi koolist jõudis just tema postkasti. Seal pakuti paremaid tingimusi, mis võimaldasid tal tundide kvaliteeti tõsta ja nii otsustaski ta edasi liikuda.

Alguses õpetas Maarja inglise keelt, nagu Mehhikoski, eelmisel aastal ka arvutiõpetust. Sel õppeaastal annab ta aga 7. klassidele praktilist matemaatikat ja mullu augustis alustas ta ka kooli arendusjuhi töökohal.

Kuna see ametikoht loodi koolis uuesti, ei olnud Maarjal kelleltki ülesandeid üle võtta. Nii on üks uutest kohustustest ka selle ülesannete välja kujundamine.

«Võtsin kõigepealt direktorilt üle rahvusvahelised projektid, sest need annavad häid võimalusi nii õpetajatele kui ka õpilastele. Võimalus minna teise riiki ja sealsete inimestega suhelda ja koos töötada on väga oluline,» seletab Maarja.

Samuti vastutab tema kogu kooli tagasisideuuringu eest, mis annab sisendi kooli uuele arengukavale. Palju kasulikku on andnud hariduskorralduse õppekava ained, kus Maarja praegu TÜ-s magistriastmes õpib.

«Olen Viimsi koolis praegu kolmandat aastat ja võtab aega, et seda suurt süsteemi korralikult tundma õppida. Ma olen pidanud oma kooli hindama ja analüüsima ja see on protsessi kiirendanud,» toob neiu näiteks. Palju kasu on olnud ka haridusõigusest, kus tuleb tundma õppida koolidega seotud seadusi.

Magistritöö kirjutab Maarja kooliarenduse terviksüsteemi loomisest, ehk koolis toimuvatest protsessidest. Näiteks sisehindamise ja arengukava omavahelistest seostest ja muust olulisest.

«Minu töö on vaadata tulevikku kooli tervikust lähtuvalt. Õpetajana tean, et koolis on raske mõelda ajas edasi rohkem kui järgmise päeva tundidele, aga tuleb aru saada, et kõik, mida teeme, on kogu kooli arengu jaoks oluline,» räägib ta.

Haridust tuleb väärtustada

Maarja on tuttav ka välismaiste haridussüsteemidega ja kardab, et Eestis ei osata õigesti hinnata võimalusi, mida meie koolid tegelikult pakuvad.

Nii Mehhikos töötades kui ka eelmisel aastal paar nädalat Indias New Delhi koole külastamas käies nägi ta, kuidas on asjad nn kolmanda maailma riikide koolivõrgus. Euroopa võrdlusmaterjali on ta saanud ka näiteks Suurbritannia ja Soome koolidest.

«Mehhikos ja Indias on haridus tõeline väärtus omaette – lapsevanemad tegid kõik, mis võimalik, et erakoolides õppemaksu maksta. Riigikooli haridusega ei ole seal lihtsalt kellelgi mingit tulevikku. Eestis saab tavakoolis tasuta väga hea hariduse, meie jaoks on see loomulik ja seda ei hinnata kuidagi eriliselt,» toob Maarja välja.

Samas väärtustatakse õpetajaametit Euroopas nii koolijuhtide kui ka ühiskonna poolt tervikuna märksa enam. Siin on õpetajal palju rohkem võimalusi ja vabadusi nii enesetäienduse kui ka näiteks klassiruumi ja õppetundide kavandamise osas.

«Mehhikos pidi igal nädalal kõik tunnikavad kinnitama direktor. Kõige rohkem üllatas mind aga see, et tunnistusele tuli hinded kirjutada hariliku pliiatsiga – ka need vaatas direktor üle ja kui mõned vanemad lapsele paremaid hindeid soovisid, muutis ta need ära.»

Euroopas on koolisüsteemid omavahel üsna sarnased. Samas on üllatusmomente olnud ka siinsete partnerkoolidega suheldes. Näiteks imestasid külalised ühest Saksamaa koolist, et eesti õpetajatel on nii palju tehnoloogilist vabadust: mobiiltelefonid, Skype ja muu tehnoloogia on meie jaoks tavaline, neil aga koolis keelu all.

«Meil püüavad õpetajad tundidesse võimalikult palju uusi tehnoloogiaid kaasata. Sakslased ütlesid aga, et neil on koolis sellised asjad keelatud. Me ei saanud nendega isegi Skype-vestlusi pidada, kuna kooli arvutitesse ei tohtinud seda programmi installida.»

Mis on aga see, mida õpetajakogemus Maarjale õpetanud on?

Oluline on koostöö

Esiteks on tähtis suhtumine. Kui inimestel ei ole motivatsiooni või usku, siis ei juhtugi midagi, ütleb Maarja. Kui õpilane ei viitsi ega taha õppida, siis tema jaoks ei muutugi midagi. Ja kui õpetaja arvab, et õpilane nagunii aru ei saa, siis nii ongi.

«Mu esimeses koolis ütles kohalik mentor mulle ühe raske klassi kohta, et ei olegi midagi teha ja sinna ei saa midagi parata. Mind lõi see täiesti pahviks. Mida me üldse koolis teeme, kui võtame suhtumise, et midagi ei õnnestugi teha? Kindlasti on see võimalik, iseasi on, kas oskame leida õige meetodi, kuidas iga õpilaseni jõuda!»

Teiseks järjepidevus. Maarja teab, et kui õpilane ei saa esimesel korral aru, ei tohi õpetaja alla anda. Ei tohi ka teisel või kolmandal. Ja kui viiendal korral ikka midagi kohale ei jõua, on mure pigem info edastajas või viisis, kuidas seda tehakse.

«Põhiline mure on, et ei jõuta oodata ja muutusi tahetakse näha kohe. Muutused on võimalikud siis, kui töötad järjepidevalt. Lisaks peab silme ees olema kindel siht, kuhu välja jõuda tahad, sest siis suudad nii endale kui ka õpilasele põhjendada, miks midagi teha on vaja.»

Kolmandaks on koolisüsteemis vaja tuge. Seda just uutel õpetajatel, kuna esimene aasta klassitäie laste ees on eriti keeruline. Tugiisik ei tohiks aga kindlasti öelda, et miski on paratamatus. Kasu on sellest, kui mured koos läbi arutada ja püüda probleemidele lahendus leida.

Hästi toimiv mentorlus töö alguses on eriti tähtis selleks, et noored õpetajad ei kohkuks esimeste murede peale ära ega lahkuks koolist esimesel võimalusel. Kogenuma kolleegi nõu kulub alati ära ja aitab näiteks õppida õpilaste öeldut mitte liiga isiklikult võtma.

«Kindlasti on ka kogenud õpetajatel vaja kedagi, kellega probleemidest rääkida. Koolidesse tuleb üha enam tehnoloogiat ja sellega peavad ka vanemad pedagoogid kaasa minema. Õpetajad peavad üksteist toetama, sest meie töö on igapäevane esinemine ja juhendamine, see võtab väga palju energiat ära,» usub Maarja.

Aga on siis keeruline õpetaja olla või selleks motivatsiooni saada? Maarja seda ei ütleks. Mõeldes oma tutvusringkonnale, kus on palju eri elualade esindajaid, ei leia ta kedagi, kes ütleks, et teeb jube lihtsat tööd. Õpetajaameti juures on teistest erinev ehk just see, et oled pidevalt etteastet tegemas, mis võtab palju energiat. Ja muidugi on vastutus suur, sest haritakse Eesti tulevikutegijaid.

Suur koormus ja madal palk on kindlasti probleem, mis vajab lahendust. Samas ei tohiks see varjutada kõike positiivset, mida õpetajaamet annab.

«Mina olen küll õpetajana saanud motivatsiooni sellest, et mu õpilastel läheb hästi. Või et koolis toimus tore üritus. Ka huvitavad koolitused ja edukad rahvusvahelised projektid annavad põhjust rõõmu tunda. Minu meelest on õpetajaamet väga hea töö!»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit