Viimastel aastatel on avalikkuse teadlikkus seksuaalse ahistamise ja seksismi negatiivsest mõjust tasapisi paranenud. On hoiakuid, mis tulevad haridusasutustesse kaasa ühiskonnast, näiteks sobimatu suhtumine naistesse ja homoseksuaalse orientatsiooniga inimestesse.

Eelmise aasta sügisel korraldas Johan Skytte poliitikauuringute instituudi meeskond Tartu Ülikooli töötajate ja üliõpilaste seas uuringu, mille käigus uuriti vastajate teadmisi seksismi, seksuaalse ahistamise ja homofoobia kohta, teemaga seonduvaid soostereotüüpe ja suhtumist. Küsimustikule vastas täies mahus 143 akadeemilist töötajat ja 402 üliõpilast (küsitluse täitmist alustas 739 üliõpilast).

Uuringu ühe korraldaja, projektikirjutamise meeskonna juhi Hector Charles Pagani sõnul nõustusid nii küsitletud üliõpilased kui ka töötajad, et seksismi, seksuaalset ahistamist ja homofoobiat tuleb käsitleda kui sobimatut seksuaalkäitumist ning selle teemaga tegelemine on väga oluline.

„Kuigi enamik vastas, et nende töökohal või ülikoolis seksismiga suuri probleeme pole, selgus täpsustavate küsimuste vastustest, et 21% üliõpilaste jaoks on seksuaalne rünnak, näiteks soovimatu rindade, tuharate, suguelundite puudutamine või suudlusekatse tõsine probleem,“ ütles Skytte instituudi endine analüütik Giorgi Davidovi, kes küsitlust korraldas.

38% küsitletud töötajatest on töökohal kokku puutunud seksuaalset laadi märkustega, 25% seksuaalsete sõnumite või „naljadega“, 45% saanud kommentaare oma keha või välimuse kohta ja 25% kuulnud homofoobseid sõnumeid. Küsitluse põhjal tajuvad probleemi teravamalt naised.

Teadmatus soolisest võrdsusest

Suurem osa vastajatest ei poolda soostereotüüpe. Mõnel puhul läksid vastajate arvamused lahku: näiteks tunnevad naistöötajad rohkem, et meestele ja naistele ei anta võrdseid võimalusi, samas on meeste arvates sugupoolte kohtlemine ühetaoline.

„Sama erinevust võis märgata ka teiste küsitluses esitatud väidete puhul. Näiteks arvasid naised, et mehed saavad tõenäolisemalt paremat palka või parema töökoha, mehed aga polnud sellega nõus. Selgelt oli nii töötajate kui ka üliõpilaste seas näha uskumust, et seksuaalse ahistamise ja seksismi sihtmärgid on enamasti heteroseksuaalsed naised ja homoseksuaalse kalduvusega isikud,“ rääkis Davidovi.

2016. aastal hakkas Tartu Ülikoolis kehtima võrdse kohtlemise juhend, kus kirjeldatakse muu hulgas ahistamise liike ja sellest teatamise korda. Ülikool on selles vallas Eestis üks eestvedajaid – 2021. aasta lõpus uuendati juhendit põhjalikult. Lisaks võeti mullu detsembris vastu soolise võrdõiguslikkuse kava 2022–2025, kus käsitletakse soolise diskrimineerimise ja ahistamise ennetamist töökohal. Mõlemad dokumendid on loodud enam kaasava ja vähem toksilise töö- ja õppekeskkonna arendamiseks.

Uuring näitas aga üllatuslikult, et ülikooli pingutustest ollakse vähe teadlikud. Lausa 65% küsimustikule vastanud töötajatest ja 86% üliõpilastest ei ole võrdse kohtlemise juhendist kuulnud ega tea, mida täpselt häirivas olukorras ette võtta. Enim vastasid nii naissoost vastajad. Mehed ja need, kes identifitseerivad end muul moel, olid olemasolevatest eeskirjadest pigem teadlikud.

Pooled ülikooli töötajatest pakkusid, et seksuaalse ahistamise murega võib pöörduda üksuse juhi, personaliosakonna, kolleegide või politsei poole, kuid 27% neist ei olnud kindlad, kas ülikoolisisesest pöördumisest on kasu. Umbes sama suur hulk üliõpilasi leidis, et kõige mõistlikum on probleemi korral pöörduda otse politsei või nõustaja poole.

Vaja on selgemaid meetmeid

Ainult 22% ülikooli töötajatest ja 6% üliõpilastest olid kehtivate dokumentide ja teavitamise käiguga tuttavad.

TÜ akadeemilise sekretäri Tõnis Karki sõnul näitavad uuringu tulemused, et ülikooli võrdse kohtlemise juhendit tuleb rohkem tutvustada. „Senine kogemus näitab, et ahistamise probleemi lahendamine on kõige tõhusam ja vähem konfliktne, kui seda tehakse probleemi tekkimise kohas – töörühmas, instituudis. Ahistamist märgates tuleb kõrvalseisjatel kohe sekkuda ja näidata, et sellist käitumist ei aktsepteerita. Ei ole hea jääda ootama, kuni keegi väljastpoolt tuleb ahistajat karistama,“ rääkis Karki.

Märtsis valmis ülikoolis võrdse kohtlemise uus tegevuskava, lisaks otsitakse ka tugiisikuid, kes ülikoolipere liikmeid ahistamise ja väärkohtlemise teemadel nõustaksid. Teemaga tegeletakse keskselt, kuid muudatuste ja info jõudmine abivajajateni võtab aega.

„Ülikoolis on üle 3000 töötaja ja 13 000 üliõpilase. Paljud hoiakud tulevad kaasa ühiskonnast, kuid ülikoolis on meil suurepärane võimalus tegeleda väärtuskasvatusega, et suunata oma liikmeid hoolivama ja aktsepteeritavama suhtlemiseni. Muutused ei toimu üleöö, kuid iga võrdset kohtlemist pooldav samm on liikumine õiges suunas,“ kinnitas Karki.

Mitme riikliku ja rahvusvahelise uuringu põhjal on tänapäeval vajadus kokkulepitud tugimetoodika järele koolis ja ülikoolis. Näiteks 2012. aastal Saksamaal, Itaalias, Poolas, Hispaanias ja Ühendkuningriigis korraldatud uuringus, kus vaadeldi naisüliõpilaste vastaseid ahistamisjuhtumeid, leiti, et seksuaalne ja muu vägivald, seksuaalne ahistamine ja jälitamine olid levinud märksa rohkem kui arvata osati.