Venemaa kallaletung Ukrainale tekitas üle maailma suure protestilaine ning laialdase meelepaha kõige venemeelse ja -maise vastu. Kiirelt kehtestatud sanktsioonid suunasid riigi majanduse langusesse ja ka poliitiliselt on Venemaa tulevik tume.
FOTO: Pixabay

Sõda Ukrainas muudab maailma julgeolekut

Aktuaalne

Venemaa 24. veebruaril alanud täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse on pea peale pööranud kogu senise arusaama Euroopa julgeolekust ja šokeerinud neid, kes ei uskunud konventsionaalse sõja võimalikkusse meie piirkonnas 21. sajandil.

Sissetungi algusest saati on Ukrainas hukkunud tuhandeid inimesi: lisaks mõlema poole sõjalistele kaotustele on elu kaotanud mitu tuhat tsiviilisikut, sealhulgas üle saja lapse. ÜRO Pagulasameti andmetel oli umbes 44-miljonilise elanikuga Ukrainast 22. märtsi seisuga põgenenud üle 3,5 miljoni inimese ja sisepagulasi on üle 10 miljoni.

Venemaa kiire ja võiduka sõjakäiguna planeeritud rünnakud on jäänud toppama ning alanud on kurnamissõda, mille käigus on Vene väed valimatult pommitanud Ukraina linnu ja takistanud tsiviilelanike evakueerimist humanitaarkoridoride kaudu. Maailm jälgib imetlusega ukrainlaste vankumatut vastupanu Venemaale ja paljud riigid, teiste seas Eesti, toetavad Ukrainat nii sõjalise kui ka humanitaarabiga.

Ehkki mitte keegi ei oska ennustada, millal ja kuidas vastasseis lõpeb, siis üks on selge: sõjaeelset maailma tagasi ei tule ja sõja mõju ulatub väga kaugele. Eriti teravalt tunnetavad seda Venemaaga ühist piiri jagavad Kesk- ja Ida-Euroopa, Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riigid, kes pidid pärast Nõukogude Liidu lagunemist otsustama, kuidas arendada suhteid Venemaaga külma sõja järgses maailmas.

Paljude jaoks on Venemaa küll julgeolekuoht, aga ka oluline partner. 30 aasta jooksul välja kujunenud käitumismallid vaadatakse nüüd üle paljudes pealinnades.

Jätame korraks kõrvale igapäevase sõjategevuse ning keskendume Ukraina ja Venemaa, aga ka regiooni teiste riikide sõjareaktsioonidele ning võimalikele edasistele sise- ja välispoliitilistele arengusuundadele.

Segamini löödud kaardid

Tarass Ševtšenko nimelise Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi teadur Julia Kurnõšova ütleb, et Ukrainas on suuri ühiskondlikke nihkeid näha juba praegu. Neist tähtsaimaks peab ta ukraina ühtse rahvusliku identiteedi tugevnemist sõja tulemusel.

„Vladimir Putini katse meie riiki lõhestada on andnud vastupidise efekti. Venekeelsete linnade Harkivi ja Mariupoli pommitamine on järsult vähendanud venemeelsete hulka,“ ütleb ta. Ta kirjeldab, kuidas poliitiline maastik Ukrainas on muutumas – sõja tõttu on peatatud 11 Venemaaga lähedase erakonna tegevus –, ja pakub, et vähemalt lähitulevikus ei saavuta seal edu ükski venemeelne poliitik.

Teiseks tõstab Kurnõšova esile toetust president Volodõmõr Zelenskõile, kes on sõjaajal näidanud end resoluutse juhina. „Enne sõda kritiseeriti teda valimislubaduste täitmata jätmise pärast, nüüd aga imetletakse.“ Seda, et Zelenskõi võiks oma positsiooni sõja lõppedes ära kasutada ja võimu kuritarvitada, Kurnõšova ei usu.

„Ukraina on väga pluralistlik riik. Igasugustele katsetele kehtestada autoritaarne valitsus seistakse kindlalt vastu – seda on ukrainlased viimase 20 aasta jooksul ka näidanud,“ ütleb ta. Küll aga valutab Kurnõšova südant selle pärast, et paljusid viimase kaheksa aasta jooksul alustatud reforme ei ole võimalik sõjaolukorras jätkata.

Kaaluka välispoliitilise sammuna tõstab ta esile veebruari lõpus esitatud avaldust Ukraina liitumiseks Euroopa Liiduga. Ta leiab, et Ukraina on pikemas perspektiivis suuteline täitma liitumiseks vajalikud tingimused ning Euroopa Liidu liikmesus annaks Ukrainale vajaliku julgeolekugarantii.

Samas nendib Kurnõšova, et ukrainlaste silmis paistab Euroopa Liidus praegu olevat kaks leeri: ühelt poolt diplomaatilist lahendust eelistavad Prantsusmaa ja Saksamaa – kardetakse, et nad võivad Ukrainat survestada Venemaale järeleandmisi tegema –, ja teiselt poolt rangemat joont hoidvad ning Ukrainat rohkem toetavad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid.

Venemaa käitumisest täiemahulise sõja algatajana on väga keeruline aru saada, nagu ka sellest, mida ta soovib sõjaga saavutada ja mida tähendavad Vladimir Putini kõnes mainitud Ukraina denatsifitseerimine ja demilitariseerimine.

TÜ regionaalsete poliitikauuringute professor Andrey Makarychev leiab, et tegu on Venemaa sõnamänguga. „Kuidas peaks demilitariseerima riiki, mis on enda kaitsel, mitte rünnakul? Neid sõnu kasutatakse teadlikult häguses ja ebaselges kontekstis, sest see võimaldab Venemaal kuulutada võitu just siis, kui see talle sobib.“ Mõistetamatu on ka eesmärk „denatsifitseerida“ riik, kus ei ole mõjukat natslike vaadetega poliitilist jõudu.

Venemaa sõjategevuse kohta arvab Makarychev, et esimeste nädalate ebaedu näitab, kui halvasti Venemaa Ukrainat tegelikult tunneb. „Nüüd on sõjalist taktikat muudetud ja keskendutud linnade piiramisele, aga ka see ei ole neile edu toonud,“ ütleb ta.

Makarychev nimetab Venemaa tegevust nekropoliitikaks, kuna venelased kasutavad Zelenskõi allaandmise saavutamiseks põletatud maa taktikat, rünnates tsiviilelanikke. Samuti kahtleb ta Venemaa soovis pidada tõelisi rahuläbirääkimisi, viidates näiteks sellele, et Vene delegatsioonis peaaegu puuduvad mõjukad rahvusvahelise kogemusega esindajad või et sadu ohvreid kaasa toonud Mariupoli draamateatri pommitamine leidis aset just rahukõneluste ajal.

Küsimusele, kuidas mõjutab käimasolev sõda Valgevenet, Moldovat ja Gruusiat kui Venemaa survele vastuvõtlikke riike, vastab Makarychev, et see sõda näitab nende riikide iseseisva tegutsemisruumi ahenemist. Tema hinnangul andis sama sõnumi Venemaa sekkumine Valgevene 2020. aasta presidendivalimiste järel, kui valimistulemuste võltsimise tõttu puhkenud massiprotestid vägivaldselt maha suruti.

Makarychev kritiseerib ka Moldova ja Gruusia kahepalgelisust – nagu Ukraina, on nemadki esitanud avalduse Euroopa Liiduga liitumiseks, kuid Venemaa-vastaste sanktsioonidega ei ole nad seni ühinenud.

Glasgow’ Ülikooli Euraasia uuringute professori Luca Anceschi sõnul peavad sõja tõttu oma välispoliitika ümber hindama ka Kesk-Aasia riigid. Sealsete riikide poliitiline ja majanduslik seotus Venemaaga erineb, ent praegu, kui kõik on pidanud sõjas poole valima, käivad ka neis riikides poliitilise eliidi arutelud edasise Vene-poliitika üle.

„Kesk-Aasias on viimased 30 aastat püütud hoida tasakaalu Venemaa ja lääneriikide vahel, ning kuigi piirkond on Vene ja lääne vastasseisu kontekstis perifeerne, ei saa need riigid samamoodi jätkata. Tõenäoliselt püüavad kõik hoida Venemaast nii kaugele kui võimalik,“ pakub ta.

Kesk-Aasia riikidele ei ole see aga praeguses olukorras lihtne. Anceschi viitab näiteks Kasahstani puhul suurele vene kogukonnale, kes elab valdavalt piirialadel, mistõttu teeb riigile muret Venemaa viljeletav kaasmaalaste poliitika, milles kasutatakse venekeelseid inimesi surve avaldamiseks asukohariikidele. Selle aasta jaanuaris hinnatõusu tõttu puhkenud meeleavaldused suruti maha Vene vägede abiga kollektiivse rahukaitse egiidi all ja püüd end Venemaast distantseerida ei ole hõlpsasti teostatav.

Usbekistanis, kus vene kogukond ja selle mõju on väiksem ning Venemaad julgetakse veidi enam kritiseerida, käib arutelu selle üle, kas riik peaks liituma Venemaa juhitava Euraasia Liiduga. „Kesk-Aasias mõistetakse järjest enam, et tegu on pigem geopoliitilise kui majandusliku organisatsiooniga, mis kindlasti vähendab juba liikmeks olevate riikide soovi ühenduse tegevuses osaleda ja potentsiaalsete liikmete soovi liituda,“ põhjendab Anceschi.

Tulevik tõotab muutusi

Ehkki ennustamine on tänamatu töö, annavad praegused sündmused mõningast aimu, millised arenguteed võivad kõnealuseid Kesk- ja Ida-Euroopa ning Aasia riike ees oodata järgmise kümne aasta jooksul.

Julia Kurnõšova ei usu Venemaa-Ukraina sõja lõpetamisse diplomaatiliste vahenditega. „Putini eesmärk on nn Ukraina küsimuse lõplik lahendamine ja siin pole ruumi mõlemat poolt rahuldavale diplomaatilisele kompromissile,“ sõnab ta.

Kurnõšova hinnangul on praegu kaks põhilist võimalust, kuidas sündmused võivad hargneda: kas pikaajaline kurnamissõda, mis on hävitav mõlemale poolele, või Ukraina sõjaline võit, mis viib Putini kukutamiseni. Ta ei pea praeguses olukorras eriti tõenäoliseks sõja laienemist NATO riikidesse, aga see, mis Ukrainast lõpuks saab, sõltub paljuski ikka lääneriikidest.

„Ukraina sõdib kõigi eest ja meie inimesed kannatavad iga päev. Ma tahaksin muidugi öelda, et näen Ukrainat tulevikus ülesehitatud ja rahumeelse riigina, mis on majanduslikult ja julgeolekupoliitiliselt kindlustatud, aga enne, kui saame mõelda kaugemale tulevikule, peame tegelema palju kiireloomulisemate küsimustega,“ ütleb Kurnõšova.

Andrey Makarychev selgitab, et erinevalt lääneriikide poliitikutest on tema Venemaa tuleviku suhtes pessimistlikum. „Teatud ringkondades on levinud ekslik arusaam, et konflikti põhjus on Kremlis, peame lihtsalt ootama Putini võimult kadumist – ükskõik, mil viisil see toimuks – ning siis saaks Venemaast lääne tüüpi demokraatia. Mina seda ei usu.“

Makarychev leiab, et Venemaa ühiskond tervikuna ei ole nii suureks muutuseks valmis, ja ta peab võimalikuks, et Venemaa valib kas neofeodalistliku või neofašistliku suuna.

Neofeodalism viiks isoleerumise ja läänest eemaldumiseni, mille tulemusel asenduksid kallid margitooted ja uued tehnoloogiad konservatiivse eluviisi ja intellektuaalse mandumisega. Makarychev tõi näiteks Venemaal tehtud äsjase otsuse, et teadlastelt ei nõuta enam rahvusvahelistes teadusajakirjades publitseerimist, samuti on tehtud ettevalmistusi oma riigisisese interneti loomiseks.

Neofašistlik suund tähendaks aga senisest veelgi agressiivsemat ja revisionistlikumat poliitikat, mille imperialistlike ambitsioonide sihtmärgiks võivad saada paljud teised riigid. „See, milline suund võetakse, sõltub sõja kulust, aga kui Venemaa kuulutab, et ta on sõja võitnud – mida iganes selle all mõeldakse –, võib see viia neofašistliku retoorika kasvuni. Väga selge kaotuse korral Ukrainas on neofeodalistlik suund mõnevõrra tõenäolisem,“ pakub Makarychev.

Ta ei pea eriti usutavaks Venemaa liberaliseerumist, kuid ütleb, et see on võimalik kolme teguri koosmõjul, milleks on sõjaline läbikukkumine, majandus- ja finantskriis ning laiaulatuslikud protestid riigis.

Luca Anceschi sõnul hakkab Venemaa kui autoritaarse režiimi mudel Kesk-Aasia jaoks oma tähtsust kaotama. „See ei tähenda, et Kesk-Aasia riigid muutuksid demokraatlikuks, aga nad hakkavad otsima mingit teist valitsemismudelit, mida eeskujuks võtta. Valgevene-taoline sõltuvussuhe, agressiivne poliitika ja vastasseis läänega ei ole neile vastuvõetav.“

Anceschi rõhutab, et Venemaa poliitilise ja majandusliku mõju kadumist Kesk-Aasias ei saa eeldada, kuna Vene meediaruumi kuuluvad need riigid ikka ning nafta- ja gaasijuhtmeid ei ole võimalik kiiresti ümber ehitada. Läbikäimist Venemaaga võib aga piirata ka teisiti.

„Suurvõimude üksteise vastu väljamängimisega harjunud poliitikakujundajad Nur-Sultanis või Ashgabatis võivad pöörata oma pilgud rohkem Hiina või teiste Aasia maade, Iraani või Pärsia lahe riikide poole. Putiniga lähedane olla ei ole enam soodne,“ kirjeldab Anceschi.

Kõigi kolme eksperdi hinnangul näitab Venemaa-Ukraina sõda seda, et senine Euroopa julgeolekustruktuur tulevikus enam ei toimi ning tuleb leida uusi lahendusi. Siiski on praegu olukord liiga ebaselge, et kindlalt määratleda uusi arengusuundi. Sõja tulemusena hakkavad valitsused kindlasti senisest enam kindlustama oma riikide sõjalist julgeolekut.

See võib tähendada seniste mittesõjaliste koostöövormide, näiteks kolme mere algatuse või Visegrádi grupi kohandamist julgeolekuvajadustele vastavaks või uute regionaalsete kaitseorganisatsioonide loomist koos suurjõudude antud julgeolekugarantiidega. Need lahendused ei sünni aga kiiresti ja seni peab Ukraina lääneriikide toel oma riigi ja tuleviku eest võitlema.

Maili Vilson

TÜ Venemaa ja Euraasia uuringute keskuse CEURUS tegevjuht

Heiko Pääbo

TÜ Kesk- ja Ida-Euroopa, Venemaa ja Euraasia uuringute magistriõppekava programmijuht

Galerii: 

Jaga artiklit