Tudengilinn Tartu: kas tõesti on kõik iga päev purjus?

Aktuaalne

Hiljutise reoveeuuringu tulemusi vaadates peaks kõik tartlased olema iga päev raskes joobes või isegi alkoholimürgituse piiril. Ometi liiguvad linnas autod, haiglas töötavad arstid ja ülikoolis toimuvad loengud.

Tõde või hallutsinatsioon? Illustratsioon: Artur Tuur Kuus

Tervise Arengu Instituudi (TAI) korraldatud ja laia vastukaja leidnud uuring alkoholi, narkootikumide ja tubaka jälgede kohta Tartu ja Narva linna reovees ilmus veebruari algul. Tulemus oli raputav: Tartus juuakse rajult. Nädalavahetusel eriti rajult. Narvas nädalavahetuseti veel rohkem kui Tartus. Alkoholikoguseid arvestades ei saaks linna igapäevane toimimine võimalik olla.

Ajalehepealkirjad uuringutulemuste avalikustamise ajast peegeldavad ehmatust: „Tudengilinnas Tartus tarvitatakse rohkem narkootikume kui Narvas ning juuakse ja suitsetatakse rohkem kui Tallinnas“, „Alko- ja narkouuring näitab Tartus hirmuäratavaid tulemusi“.

Kolmveerand pudelit viina näkku

TAI ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuring avaldati tänavu veebruaris, proove kahe linna reoveest võeti aga mullu 7.–13. septembril. Ööelu polnud koroona tõttu piiratud ja üritusele pääses vaktsineerimistõendi ettenäitamisel või tõendades, et PCR- või kiirtest on negatiivne.

Narkootikumide, alkoholi ja tubaka ainevahetusjääke otsiti linnade reoveest kõrgsurve-vedelikkromatograafia meetodil.

Samalaadne uuring tehti Eestis esimest korda 2019. aastal – toona Tallinnas – ja aasta hiljem nii Tallinnas kui ka Pärnus.

Kui heita pilk keskmistele tulemustele, siis joodi 2021. aasta teisel septembrinädalal iga tuhande tartlase kohta ära 150 kilogrammi etanooli ööpäevas. Arvutame selle tagasi: pooleliitrises 40-kraadises viinapudelis on 200 grammi puhast etanooli. Kui nädala keskmisena tarbis iga tartlane 150 grammi puhast etanooli päevas, siis kallas ta selle nädala jooksul endale iga päev kurgust alla keskmiselt kolmveerand pooleliitrist pudelit viina.

Võtame võrdluseks tavalise pooleliitrise õllepudeli: 5% õllepudel sisaldab 25 grammi puhast etanooli, enamik populaarseid õllemarke on isegi pisut väiksema kangusega. Kui TAI uuringu kohaselt jõi iga tartlane 150 grammi etanooli ööpäevas, pidi igaüks ööpäevas ära jooma kuus pudelit õlut, milles on 5% alkoholi. Seda pidid tegema ka lapsed, noorukid, lapseootel naised ning täiskarsked täiskasvanud.

2019. aasta alkoholitarbimise uuringu järgi pidas end täiskarsklaseks 15% naistest ja 14% meestest, noorte hulgas oli karsklasi isegi veel rohkem: 17%. Samas uuringus hindas 65% naistest oma alkoholitarbimist väheseks, meestest oli sama meelt 44%.

Alkoinfo.ee andmeil on madala riskiga alkoholikogus 0,9 pooleliitrist klaasi õlut, 1,5 pitsi kanget (40%) alkoholi või 1,8 klaasi veini ööpäevas.

Kui karsklased ja mõõdukad tarbijad välja arvata, siis pidanuks nende andmete põhjal kogu Tartu olema uuringunädala jooksul alkoholimürgituse piirini purjus. Jutt käib kümnetest tuhandetest inimestest. Miskipärast polnud seda linnapildis märgata.

Andmeid selle kohta, kui palju joobes inimesi Taaralinna tänavatelt selle septembrinädala jooksul kainenema viidi või kui paljud sattusid alkoholimürgitusega haiglasse, TAI uuringust ei selgu. Samuti pole võrdluseks olemas septembri alguses Tartu piirkonna kauplustes ja toitlustusasutustes müüdud alkoholikoguseid.

Reede, 10. septembri reoveeproovide kohaselt joodi tuhande tartlase kohta ära 265 kilogrammi etanooli. Seega pidi keskmine tartlane ööpäevas ära jooma kas kümme pudelit 5% õlut või pudeli viina ja veel kolmandiku peale.

Kas selle uuringuga oli midagi kapitaalselt korrast ära?

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro ütleb neid arve kuuldes: „Need ei ole võimalikud. Mina süveneksin selle uuringu autorite asemel meetodisse: mitte sellesse, kuidas arvutati, vaid sellesse, kuidas proove võeti.“

Temaga on sama meelt antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson, kes asus aastate eest reoveest otsima antibiootikumijääke ning viimasel kahel aastal on juhtinud üleriigilist koroonaviiruse reovee-seireuuringut.

Meetod vajab timmimist

Tensoni sõnul on ilmselt proovide analüüsimisel kuskile sisse lipsanud kolme-neljakordne viga.

„Üks asi on eksimuse piir, kui analüüsid sama proovi mitu korda; teine asi, kui võtad paralleelseid proove ja analüüsid neid – aga minu teada seda tehtud ei ole,“ lisab ta.

„See (reovee)materjal ei ole maksimaalselt ühtlane. Paratamatult tekib küsimus, kas on satutud sadenenud materjali otsa ja analüüsitud seda,“ pakub ta ühe võimaluse. „Need kogused tunduvad ebatõenäolised. Kui me võtsime Terviseametiga samal ajal koroonaviiruse proove, siis tulemused erinesid, aga see ei tekitanud probleeme. Mingi kahe-kolmekordne erinevus meil probleemiks ei olnud, aga siin oleks tulnud proove võtta rohkem, et analüüs täpsemaks saada.“

Tensoni sõnul peab selleks, et niisuguses uuringus saaks üldse midagi öelda, proove võtma sagedamini. „Ma võtaks proove iga kuu igal nädalal: siis saaks teada, kuidas see metoodika üldse töötab. Kui ühel korral on näitaja neli korda kõrgem ja teisel neli korda madalam, siis peaks tekkima kahtlus, mismoodi seda nüüd interpreteerida,“ selgitab Tenson.

TAI narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse teadur Katri Abel-Ollo möönab: „Arusaadav, et arv on kohutav. Me olime ka ise sellest teadlikud ja kui kohtuekspertiisi instituut meile esialgsed tulemused saatis, palusime mitmel korral kordusanalüüsi.“

Reoveeanalüüsid tegi kohtuekspertiisi instituut Euroopa metoodika järgi, rõhutab Abel-Ollo. Iga päeva kohta oli võetud liiter reovett.

Viga ei leitud.

Abel-Ollo tunnistab, et siis tekkiski arusaam, et sellel nädalal toimus Tartus midagi kummalist.

„Kui mõelda, et see metoodika arvestab linna ametlike elanikega, siis võis näidud kõrgeks ajanud nädalavahetusel olla suur mõju nii sisse registreerimata üliõpilastel kui ka mujalt Tartusse pidutsema tulnud inimestel. Samuti on laupäeval reovee ööpäevane hulk väiksem kui teistel päevadel,“ lisab Abel-Ollo.

Nimelt on kõigis linnades nii, et inimesed tarvitavad laupäeviti vähem vett. Alkoholitarbimine on suurem aga just sel päeval ja see kergitab etanooli kontsentratsiooni reovees veelgi kõrgemale.

„Ükski uuring ei anna meile täit tõde, reoveeuuring on pigem indikatsioon. Siin on tegu puhtalt keemilise analüüsi ja kontsentratsioonide leidmisega, seepärast toonitan alati, et ärme arvutame neid koguseid inimeste peale, vaid jääme 1000 inimese üldmäärase näitaja juurde,“ ütleb ta. Tanel Tensoni arvates on ilmselt proovide analüüsimisel kuskile sisse lipsanud kolme- või neljakordne viga.

„Üks asi on eksimuse piir, kui analüüsid sama proovi mitu korda; teine asi, kui võtad paralleelseid proove ja analüüsid neid – aga minu teada seda tehtud ei ole,“ lisab ta.

„See (reovee)materjal ei ole maksimaalselt ühtlane. Paratamatult tekib küsimus, kas on satutud sadenenud materjali otsa ja analüüsitud seda,“ pakub ta ühe võimaluse. „Need kogused tunduvad ebatõenäolised. Kui võtsime Terviseametiga samal ajal koroonaviiruse proove, siis tulemused erinesid, aga see ei tekitanud probleeme. Mingi kahe-kolmekordne erinevus meil probleemiks ei olnud, aga siin oleks tulnud proove võtta rohkem, et analüüs täpsemaks saada.“

Tensoni sõnul peab selleks, et niisuguses uuringus saaks üldse midagi öelda, proove võtma sagedamini. „Ma võtaks proove igal nädalal, siis saaks teada, kuidas see metoodika üldse töötab. Kui ühel korral on näitaja neli korda kõrgem ja teisel neli korda madalam, siis peaks tekkima kahtlus. Mismoodi seda nüüd interpreteerida,“ selgitab Tenson.

Tervise arengu instituudi uuringud on üks alus, mille põhjal Eesti riik kujundab riiklikku alkoholi- ja uimastipoliitikat.


Mida teevad uimastid õppiva ajuga?

Jaanus Harro

TÜ psühhofüsioloogia professor

Alkoholi mõju on pikaajalise kasutamise tõttu põhjalikult tundma õpitud, muude uimastite kohta levib aga ohtralt legende. Kuidas teadlase pilguga mõjub noore inimese arenevale ajule see, kui ta tarbib teatava regulaarsusega kanepit või amfetamiini?

Halvasti, päris kindlasti. Mõju on individuaalselt erinev. Sõltub sellest, millised geenivariandid kellelgi on. Sõltub ka sellest, mis elu inimene elab ja mis elu ta varem elanud on. Keskeltläbi mõjub halvasti.

Ränioru idufirmade töötajate seas on viimastel aastatel olnud populaarne kasutada mikrodoosides tajumuutvaid aineid, mis aitavat olla loomingulisem. Mida sellest arvata?

Farmakoloogi vaatenurgast ei ole olemas sellist asja nagu mikroannus. Kõigi ravimite toime sõltub annusest: väiksema annuse efekt on väiksem, suuremal suurem. Mikroannused on reklaamlause, aga kui annused on väikesed, siis on loomulikult ebasoovitava efekti tõenäosus väiksem. Näiteks LSD ei anna kindlasti vaimseid võimeid juurde, aga see muudab maailmanägemist. Mõnele inimesele võib see maailmanägemise muutus olla tõukejõuks, mille tõttu kogu tema ajutegevus mõnevõrra ümber korraldub.

LSD tüüpi ravimitel on teatud positiivseid omadusi – seda teadvustati kohe pärast LSD leiutamist 1938. aastal. Need ravimid jäid kasutusest kõrvale, sest selget meditsiinilist kasu ei suudetud defineerida: ei suudetud leida kasutusmustrit, mis annaks ennustatavalt häid tulemusi ja vähe ebasoodsaid tulemusi. Rahva hulka need aga jõudsid ning uimastite kontrollimatul kasutamisel hakkas juhtuma igasugu jama. Kuivõrd ei olnud ka mingeid otseseid meditsiinilisi näidustusi, siis pandi see hästi range kontrolli alla. See tekitas tagasilöögi, sest ka teadlased ei saanud neid ühendeid enam uurida.

Kaua aega oli vaikus, praegu on enamasti erafondide toel käimas maailmas päris mitu uuringut eesmärgiga otsida LSD-taolistele ravimitele ravinišši, kus neid saaks optimaalselt ja võimalikult suure kasuga tarvitada.

Villu Päärt

vabakutseline ajakirjanik

Jaga artiklit