Lähiaastatel läbib Eesti merendussektor kaks suurt reformi. Neist esimese eesmärk on suurendada mereväe võimekust muu hulgas uudsete relvasüsteemide abil. See on mahukas ettevõtmine – uus, ümberstruktureeritud merevägi hakkab lõplikku ilmet võtma arvatavasti alles 2030. aastate alguses. Teise reformiga luuakse Eestile ühtne riigilaevastik.

Siseministeerium ja Kaitseministeerium soovivad viia 2023. aasta jaanuarist neli Politsei- ja Piirivalveameti suurt laeva mereväe koosseisu. Detsembri keskel teatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et kõik ülejäänud veesõidukid plaanitakse koondada ühte organisatsiooni – 2023. aastaks loodavasse ühtsesse riigilaevastikku.

Kui mõlemad reformid ellu viiakse, jääb majandus- ja taristuministri Taavi Aasa sõnul Eestile kaks suurt laevastikku ja seni killustatud laevastikud tuuakse 1990. aastatest sellesse sajandisse. „See tagab pideva arengu, tasemel kvaliteedi, tugeva kompetentsi ja kokkuhoiu,“ ütles Aas. Ministri sõnul võidaks riik laevastike liitmisega esialgsete arvutuste kohaselt kümne aastaga vähemalt 26 miljonit eurot.

Tartu Ülikooli külalislektor, Eesti Meremuuseumi teadur Arto Oll kinnitas, et mereväe võimekuse suurendamise reform on oluline samm õiges suunas. „Meie mereväes on väga head spetsialistid, praegused puudujäägid tulenevad pigem riiklikul tasemel välja kujunenud julgeolekupoliitikast. Meresõjandus on tehniliselt äärmiselt keeruline ja kallis väeliik, Eesti on aga väike ja meil pole palju majanduslikke ressursse,“ tõdes Oll.

Uhiuus rannikukaitsesüsteem

Juba alates 1990. aastatest on räägitud vajadusest arendada maaväe kõrval ka mere- ja õhuväe võimekust, millega suudetaks tagada Eesti territooriumi parem kaitse. Paraku on mõlema väeliigi rahastus Olli teada siiani jäänud alla 10% Kaitseväe eelarvest. 

Tänavu oktoobris sõlmis aga Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus Iisraeli-Singapuri ettevõttega Proteus Advanced Systems Pte. Ltd. lepingu laevatõrje raketisüsteemi soetamiseks. Ostutehingu täpset maksumust ei ole avaldatud, kuid see võib hinnanguliselt jääda 100 miljoni euro kanti, mis on Kaitseväe ajaloo suurim ost.

Rannikukaitsesüsteem Blue Spear 5G SSM on tänapäevane mobiilne laevatõrje raketisüsteem, mis katab ära kogu Eesti ranniku – rakettide suurim laskeulatus on 290 kilomeetrit. Sarnast rannikukaitsesüsteemi kasutavad näiteks Soome, Iisrael, India, Mehhiko, Sri Lanka ja Tšiili. Iga riigi süsteemi versioonid on siiski erinevad, sest sõltuvad kohalikest geograafilistest eripäradest.

Koos suvel Soomest soetatud meremiinidega luuakse tulevikus terviklik rannikukaitse lahendus, mille tulemusena peaks Eesti merevägi võrreldes teiste Balti riikidega olema merelt tulevate rünnakute eest kõige paremini kaitstud. Uued meremiinid peaksid Eestisse jõudma hiljemalt 2022. aasta esimesel poolel, raketisüsteem esialgsetel andmetel 2023. aastal.

„Kõigi eelduste kohaselt tähendab uudse relvasüsteemi lisandumine terve mereväe struktuuri muutmist. Tootjatega koostöös tuleb uus süsteem kokku sobitada meie olemasolevate süsteemidega ja koolitada välja spetsialistid. See võtab paratamatult aastaid – uuel kujul merevägi hakkab ilmet võtma arvatavasti 2030. aastate alguses,“ rääkis Oll.

Miinitõrjevõimekuse arendamine

Kui raketisüsteem lisab täiesti uued kaitsevõimalused, siis kõrgtehnoloogiliste meremiinide soetamine tugevdab veelgi Eesti head positsiooni miinitõrjeeksperdina. Eesti mereväel on maailmas ainulaadne võimalus oma oskusi pidevalt praktiseerides lihvida, sest Läänemeri on maailmasõdade ajal üsna tihedalt lõhkekehasid täis pandud.

„Esimese maailmasõja ajal veesati Soome lahe ja Läänemere suudme algusalasse hinnanguliselt 38 000 meremiini. Teise maailmasõja järel võis selle arvu korrutada kolmega. Iga uue operatsiooniga tuuakse merepõhjast üles ja tehakse kahjutuks suur kogus vanu lõhkekehasid. See töö kestab tõenäoliselt veel sada aastat,“ ütles Oll.

Meremiinid on olnud kõige tõhusam viis vastase laevastiku hävitamiseks või vähemalt heidutamiseks. Nende kasutamist sõjalistel eesmärkidel on soosinud Läänemere ja Soome lahe geograafia oma arvukate madalike, laidude ja kitsaste faarvaatritega.

„Kui vastane teab, et tuleb arvestada meremiinide ohuga, tähendab see tema jaoks, et on vaja rakendada märksa suuremaid jõudusid. Kohale tuleb tulla arvukama laevastikuga, miinide asukoha kindlaksmääramine, väljatraalimine ja kahjutuks tegemine võtab aega. See tähendab, et kiirrünnak ei ole meritsi võimalik. Kuna mereväe tehnika on väga kallis, kasutavad ka suurriigid oma laevastikku väga konservatiivselt. Kaotuste oht paneb võimalikud vastased mõtlema, kas rünnata on üldse mõtet,“ selgitas Oll.

Tänapäeva meremiine on võrreldes maailmasõdade aegsetega tehniliselt kõrgel tasemel edasi arendatud. Olenevalt toimemehhanismist on neil sensorid, et eristada omad alused võõrastest ja vastavalt sellele laevade lähedusele reageerida. See eeldab veelgi kõrgetasemelisemat tehnikat, et miine ohutult veest kätte saada ja kahjutuks teha. Samas annavad nüüdisaegsed tipptehnilised võimalused liitlastele suurema kindluse, et neile tagatakse turvaline ligipääs.

Paralleelid minevikuga

Mereväe arendamise plaani puhul võib tõmmata paralleeli umbes saja aasta taguse ajaga. 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi valitsus pidi tegema otsuse, kas likvideerida kulukas sõjalaevastik või mitte. Valitud suund luua koostöös Soomega merekindluste vöönd ja osta uued kaasaegsed allveelaevad Kalev ja Lembit tegi Tallinnast asjatundjate hinnangul Euroopa ühe kõige paremini kaitstud pealinna.

„See oli vähemalt teoreetiliselt äärmiselt tõhus kaitse. Isegi Nõukogude Liidu sõjaline kõrgeim juhtkond tundis kahe maailmasõja vahelisel ajal muret, et ollakse Soome lahe lombis kinni, ja kahtles, kas sealt saab üldse välja murda. Tugev merekaitse lõi ainukese eelduse selleks, et Eesti sai diplomaatilisel tasandil ühineda sõjaliste liitudega,“ rääkis Oll.

Teaduri sõnul on ka viimasel paarikümnel aastal olnud õhus küsimus, milline on mereväe tulevik. Õnneks on n-ö merepimedusest üle saadud ja pika merepiiriga Eestil on võimalus uue tehnika ja teadmiste najal arendada kaitsekoostööd nii Soome, Läti, Leedu kui ka teiste liitlastega.

Neil, keda merendus ja praeguse arengu paralleel minevikuga rohkem huvitavad, on võimalus osaleda Tartu Ülikooli ja Eesti Meremuuseumi koostöös loodud valikaines „Ülevaade Eesti merenduse ajaloost ning selle allikatest“. Kevadsemestril antav aine on esimene merenduse ajalugu käsitlev kursus TÜ-s ja see on jagatud kolmeks mooduliks.

Arto Oll käsitleb meresõjandusele keskenduvat osa. Teine Eesti Meremuuseumi teadur, eelmisel aastal TÜ doktorikraadiga lõpetanud Feliks Gornischeff räägib lähemalt purjelaevanduse ajaloost Eestis, sealhulgas merekaubandusest, mereharidusest ja maade avastamisest. Eelmiste kolleegi, TÜ doktorandi Teele Saare peamine teema on üleminek purjelaevanduselt aurulaevandusele, mis tõi endaga kaasa ka reisilaevanduse sünni, samuti aurulaevade ajastu ja tehniline areng.

„Kindlasti soovitame seda ainet näiteks ajaloolastele, keda huvitavad sõja- või majandusajalugu, ning majandus- või juuraüliõpilastele, kes võivad edasises sattuda töötama merendusettevõttesse või lahendama mereõiguse küsimusi. Aga silmaringi peaks see aine avardama kõigil teemast huvitatutel, seega ei välista me ühegi eriala üliõpilasi ega teisi huvitatuid,“ ütles Saar.