Religiooniharidus on tänapäeva koolisüsteemis vastuoluline teema, mida varjutavad väärarusaamad ja iganenud stereotüübid.

Enamikul juhtudel tähendab religioonialane haridus Eesti koolisüsteemis usundiõpetust ehk gümnaasiumi valikainet, mille põhimõtted lähtuvad riiklikust õppekavast. Usundiõpetus on mõeldud avardama õpilase arusaama religioonist: ühegi kindla konfessiooni juurde see aine ei juhata ja ühtegi maailmavaadet ainuõigena ei esita.

Ehkki õpieesmärgid ja põhimõtted on riiklikul tasandil paika pandud, võib aine sisu tugevalt varieeruda. Oktoobri lõpus usuteaduse erialal doktoritöö kaitsnud Silja Härmi sõnul seavad õpetajad eesmärgid selle järgi, millises suunas tahetakse õpilast arendada ja millised teadmised nende arvates talle kasuks tulevad.

„Õpetajate sõnul on usundiõpetuse kõige levinum eesmärk anda õpilastele alusteadmised maailma suurimatest religioonidest ja usulistest liikumistest. Sellise fookusega õpe on kui maailmakodaniku kasvatamine, selleks et õpilane oskaks mitmekultuurilises maailmas navigeerida,“ selgitab Härm, kelle doktoritöö käsitles gümnaasiumiõpetajate valikuid usundiõpetuse õpetamisel.

Teises usundiõpetuse õppediskursuses on tähelepanu eelkõige Euroopa usundilool ja kristlusel. Keskendutakse kristlusele kui Eesti ja Euroopa kultuuriruumi kujundajale ning õpitakse nägema religiooni ilminguid eri kultuurikihtides.

Kolmandas käsitlusviisis on esiplaanil religioon kui nähtus tervikuna. „Tegeletakse suurte, eksistentsiaalsete küsimustega, kuid tähelepanu saab ka õppija ise. Oluline on sõnastada isiklikke seisukohti ja põhjendatud arvamusi religioossete teemade kohta,“ kirjeldab Härm.

Religioonialase hariduse teise vormi võib leida kristlikest erakoolidest, kus on lisaks usundiõpetusele lubatud anda ka konkreetsest religioossest maailmavaatest lähtuvat konfessioonipõhist usuõpetust.

Juba maast madalast

Hea näide religioonihariduse andmisest kristlikus koolis on Tartu Luterlik Peetri Kool. See on Tartu Ülikooli peahoone lähedal Küütri tänaval asuv väike erakool, mille peamised rajajad on ülikooli usuteaduskonna vilistlased ja religioonipedagoogika eriala eestvedaja Pille Valgu õpilased.

Ühe asutajaliikme ja Peetri kooli õpetaja Triin Käpa sõnul kannustas kooli rajajaid soov luua teistsugune haridusasutus, mis lubaks õpilasel kasvada teadlikuks ja hoolivaks inimeseks. Doktoriõppes uuris ta ise kristlikku väärtuskasvatust kristlikes koolides ning kristlike koolide rolli Eesti ühiskonnas.

„Peetri kooli usuhariduse loogika põhineb järkjärgulisel religiooni tundmaõppimisel ja mõtestamisel. On oluline, et arusaam religioonist ning selle käsitlemise keerukus liiguks kogu aeg õpilase arenguga kaasas,“ ütleb Käpp.

Juba varases eas hakatakse lastele tutvustama lihtsamaid religioosseid arusaamu ja jutustama piiblilugusid. Aja möödudes fookus laieneb ning luterlikule ja üldkristlikule õpetusele lisanduvad teised maailmavaated ja religioonid. Ehkki kristlik õpetus taustalt ära ei kao, kasvab usuõpetus siiski aegamööda usundiõpetuseks.

Erinevalt riigigümnaasiumi usundiõpetusest, mis on oma valikainelisuse tõttu tihti väga piiratud mahuga, võimaldab kristlike koolide süsteem usundiõpetust anda süsteemsemalt. Süvendatult saab tegeleda kõigi kolme õppediskursusega ning materjali komplekssust tasapisi suurendada. Kristlikus koolis ei ole usundiõpetus ühekordne kursus, vaid haridustee normaalne osa.

Samas rõhutab Käpp, et Peetri koolis ei anta religioonialast haridust ainult kindlates õppeainetes, vaid see sisaldub kooli igapäevaelus ja väärtusõpetuses.

„Nii nagu teised kristlikud koolid, on ka Peetri kool eeskätt väärtuspõhine kool, kus rõhutatakse tänulikkust, hoolivust ja austust ning elatakse kristlikku aastaringi. Õpitakse märkama teist inimest ja iseennast. Usuharidust ei omandata seega mitte lihtsalt koolipingis, vaid need teemad ja väärtused on koolielus pidevalt kohal,“ räägib ta.

Usundiõppe teaduslik käsitlus

Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamisest möödus tänavu 30 aastat, kuid nende kolme kümnendi jooksul on religioonipedagoogilise hariduse omandanud vaid üle 60 inimese. Ehkki teaduslik käsitus usulise hariduse andmise viisidest ja põhimõtetest ei ole olnud ajalooline üliõpilasmagnet, on see jätkusuutliku religioonihariduse üks põhilisi alustalasid.

Härmi sõnul eristab erialase haridusega õpetajat iseõppinust see, et religioonipedagoogika annab õpetajale oskused muuta õppe sisu olenevalt olukorrast ja õpilaste rühmast. Eriala omandanu suudab navigeerida sundimatult kõigi kolme õppe-eesmärgi vahel, oskab religiooniteemalist diskussiooni süvendada vastavalt kristlike koolide vajadustele ja austab õppekavas kirjeldatud põhimõtteid.

„Usundiõpetuse õpetaja peaks oma pedagoogilisel haridusteel saama õpetajatööks vajalikud teadmised, kuid ka väärtused, millele igasugune professionaalne religiooniharidus tugineb. On oluline, et õpetaja mõistaks nende ainete eesmärke õppija seisukohalt,“ lisab Härm.

Mida aga õpilane religiooniharidusest saama peaks? Kindlasti peaks see tagama õpilasele spetsiifilise sõnavara, et intelligentse inimesena usuteemade üle arutada. Samuti aitab religiooniharidus tundma õppida iseennast ja oma kohta maailma ususüsteemis ning näha enda religioosseid valikuid.

„Kohati kõlab arvamusi, et lastele tuleks jätta valikuvabadus, surumata neile usuteemasid peale. Samas ei oska inimene täiskasvanueas valida, kui ta ei tea, mida ja mille vahel ta valib,“ kommenteerib Käpp.

Eelkõige võiks religiooniharidus aga õpetada sallivust. „Igasugune vastandumine tekib selle baasilt, et on mina ja teised. Kui sa tead, kes sa ise oled, siis on sul lihtsam aktsepteerida igasugust teistsugust ja sa ei tunne end sellest ohustatuna,“ mõtiskleb Käpp.

Härm nõustub, et teine ei pea tähistama mitte ainult muu ususüsteemi esindajaid, vaid võib viidata mis tahes teise rahvuse, nahavärvuse või seksuaalse sättumusega inimestele. Maailma religioosse komplekssuse mõistmine laieneb teistele eluvaldkondadele ning tulemus on inimene, kes julgeb arvata ja uskuda igatmoodi.

Triin Käpp kaitses 18. oktoobril doktoritöö „Kristlik väärtuskasvatus kristlikes koolides ning kristlike koolide roll Eesti ühiskonnas 21. sajandi algul“.

Silja Härm kaitses 25. oktoobril doktoritöö „Eesti gümnaasiumiastme usundiõpetuse õpetajate professionaalsed valikud usundiõpetuse õpetamisel“.