FOTO: Paul Poderat

Robert Krimmer: võitleme bürokraatiakoletisega, et asjaajamine oleks lihtsam

Intervjuu

Eelmisel aastal valiti Tartu Ülikooli e-valitsemise professoriks maailma üks mõjukamaid selle ala eksperte Robert Krimmer. Tema uurimisvaldkonnad on digipööre, piiriülesed e-teenused, e-osalus ja demokraatia, samuti e-hääletamine ning muud digiühiskonna arendamise teemad.

Professor Krimmeri juhtimisel ülikoolis loodud teadusrühma eesmärk on viia e-valitsemise ja avalike digiteenuste alane teadustöö rahvusvahelisele kõrgtasemele ning edendada Eesti e-valitsemise arengut.

Millal otsustasite, et soovite just e-valitsemise kohta õppida ja seda uurida? Kuidas see kõik teie jaoks alguse sai?

Robert Krimmer on

  • alates 2020. aastast Tartu Ülikooli e-valitsemise professor, kelle teadusrühm analüüsib ja arendab e-valitsemist ja avalikke digiteenuseid. Rühm teeb tihedat koostööd TÜ infotehnoloogia mõju-uuringute keskusega CITIS ja toetab Eesti riiki tuleviku e-teenuste kujundamisel;
  • rahvusvahelise teadusajakirja Government Information Quarterly kaastoimetaja, kümnete raamatute ja teadusajakirjade erinumbrite autor või toimetaja;
  • nõustanud eksperdina digipöörde teemal paljusid rahvusvahelisi organisatsioone, sh Euroopa Nõukogu, UNESCO-t, Euroopa Komisjoni, Maailma Terviseorganisatsiooni jt;
  • õpetanud Viini Majandus- ja Ärijuhtimise Ülikoolis, Hagenbergi Rakendusteaduste Ülikoolis, Doonau Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis;
  • kirjutanud umbes 200 teadusartiklit, talle on viidatud üle 1800 korra.

Mäletan, et kui olin väike, kogus isa kõikvõimalikud juhtmed ja kaablid ühte kotti kokku. Uudishimuliku poisina püüdsin ma igale pistikule leida õige pesa, kuhu see sobiks. Olen alati püüdnud eri teemasid ja probleeme ühendada sobivate võimaluste ja lahendustega. 

Minu digipöördehuvi pääses valla vahetussemestril New Yorgi Ülikoolis. Tollal kutsuti seda ülikooli internetirevolutsiooni Silicon Alleyks. Olin USA-s, kui raamatupoed kolisid Amazoni, ja mu koduülikoolis Austrias olid parasjagu valimised. Mõtlesin: kui me saame raamatuid osta internetist, siis miks ei võiks me veebis hääletada? Kindlasti saaks üliõpilastele jagatavaid ID-kaarte ja uudseid digiallkirju kuidagi demokraatlike otsuste tegemisel rakendada. Siis ma mõistsingi, et mu huvi on suurem – see on kutsumus.

See tundus ülimalt põnev mõistatus, mida tahtsin lahendama hakata. Mida on vaja, et muuta valimisi, poliitilisi institutsioone, demokraatiat? Millised on uue tehnoloogia kasutuselevõtmise kitsaskohad? Kuidas lahendada tehnilisi küsimusi, mis on seotud õigusnormide ja seadusepiirangutega? Kuidas korraldada valimisi turvalisel viisil? Kuidas panna inimesed seda süsteemi usaldama? Ilma usalduseta, kindluseta, et kõik toimib õigesti, ei ole sel ju mõtet.

Kas saab üldse paari lausega öelda, mida digipööre endast kujutab?

Ei, see on võimatu! Enamik inimesi mõistab digipöörde all digiteerimist, see aga on lihtsalt teabe esitamine digitaalselt, baitide ja bittidena, ühtede ja nullidega. Teabekandja ei ole enam füüsiline, aga seal olevat teavet saab nüüd edastada ja kopeerida ilma midagi kaotamata. Me asendame ühe meediumi teisega. Mõnes mõttes võib seda võrrelda üleminekuga vinüülplaadilt CD-le.

Digipööre on rohkem nagu CD-plaadi asendamine Napsteriga või praeguses kontekstis Spotify või Apple Musicuga. See üleminek oli muusikatööstuses revolutsioon: kui varem osteti albumeid ja singleid, siis nüüd hakati ostma sisuliselt hoopis aega, et kuulata oma meeleoluga sobivaid laule. See on täielik paradigmamuutus: me ei kopeeri, vaid suurendame olemasoleva teabe väärtust.

Digilahenduste pakkujana tuleb mõista tarbija vajaduste potentsiaali. Oma teenust tuleb muuta, sihtida ja ümber suunata viisil, mis tarbijale kõige paremini sobib. Kasutajakesksus on digipöörde üks põhimõisteid.

Aga kuidas on lood e-valitsemisega?

Minu jaoks on e-valitsemine avaliku sektori ümberkujundamine: leiame uusi viise oma avaliku elu korraldamiseks. See ei tähenda ainult seda, et saame teabele igal pool maailmas olles ligi, vaid ka seda, et mõtestame ümber viisi, kuidas meile kättesaadavat teavet kõige paremini kasutada.

Olete üsna innukas e-Eesti ja e-riigi kontseptsiooni edendaja. Mida soovite Eesti e-riigi eduloos eriliselt esile tõsta?

Ma ei ütleks, et see on e-riigi edulugu. Pigem on see lugu riigist, mis on väga keskendunud tehnoloogiale, kuid tegelikult saavutanud midagi palju enamat. Eesti on suutnud levitada nüüdisaegse ühiskonna uut narratiivi, luua telekommunikatsiooniga läbi põimunud ühiskonna, mis võimaldab olla mõnevõrra ajast ja ruumist sõltumatu.

Muidugi toob suur sidusus telekommunikatsiooniga ka muresid. Suur nõudlus on väga kvalifitseeritud töötajate järele. Siin on vaja inimesi, kes tunnevad andmetöötlust, programmeerimiskeeli jms. Aga neid on väga vaja ka igal pool mujal. IT-valdkonna palgatase on jõudnud tagasi koroonakriisieelsesse kõrgusesse ja isegi tõusnud – kindlasti kerkib see veel –, aga mis saab teistest? See hüve on suunatud väga väikesele osale ühiskonnast.

Kõik muu jääb tagaplaanile. Arenenud riikides võetakse ka põllumajanduses ja metsanduses kasutusele järjest enam tehnoloogiat. Eestis ei juhtu see nii kiiresti kui mujal maailmas. Turismisektor, mis oli siin väga arenenud, sai pandeemia tõttu tugeva löögi. Ühiskonna sujuvaks toimimiseks on vaja, et areng toimuks kõigis valdkondades.

IT kiire areng on olnud muidugi väga kasulik, Eestit teatakse kui Euroopa Räniorgu. Küsimus on selles, kust leiab Eesti edaspidi oma infoühiskonna edendamiseks vajalikke kvalifitseeritud töötajaid. Mis saab siis, kui me ei suuda vastata nende nõudmistele ja arenguvajadusele? Jah, meil tekib nn ükssarvikuid, väga edukaid IT-ettevõtteid. Esimesed investeeringud ja eeltöö tehakse küll ära siin, Eestis, aga siis peavad ettevõtted kolima mujale, kus on parem kasvukeskkond ja rohkem oskustöölisi.

Uue põlvkonna energiasalvesteid ehitav Skeleton Technologies pidi oma autoakude tehase ehitama Saksamaale. Ma imetlen nende saavutusi: Eesti ettevõttena pole lihtne Saksamaale investeerida ja seal raha leida. Aga oleks olnud võimas, kui tehas oleks tehtud siia ja arendatud ka siin tööstust.

Eesti vajab ärimudeleid, mis ei toimiks ainult ajast ja kohast sõltumatus infosektoris, vaid looks töökohti ka tööstuses. Seda on jätkusuutlikuma, pikemaajalise majandusarengu jaoks väga vaja.

Valitsus püüab ju midagi sarnast nutika spetsialiseerumisega saavutada.

Jah, loomulikult. Aga kui püüdlustega ei kaasne vajalikku taristut, et arendada rahvusvahelist kaubandust ja veondust, ei ole sellest kasu. Kui üleilmsetes tarneahelates osaleval ettevõttel ei ole võimalik tagada juurdepääsu turgudele, kuhu ta soovib tarnida oma kaupa kindla aja jooksul – mis võiks olla lühem kui kaks nädalat –, siis on seda keeruline saavutada.

Kas saab öelda, et valitsus on meie kõrgetasemelisel positsioonil pisut mugavaks muutunud?

Kui külla tuleb rahvusvaheline delegatsioon ja selle liikmetele on alati võimalik rääkida midagi, mille peale nad ahhetavad, et midagi sellist ei oleks nende riigis võimalik, siis muudab see muidugi mõnes mõttes mugavaks. Aga ei tohi loorberitele puhkama jääda. Tuleb endiselt uurida, mida mujal tehakse, milliste katsumustega teised arenenud riigid rinda pistavad ja kuidas nad neid ületavad. Varem või hiljem jõuavad samad mured ja küsimused ka Eestisse.

Võtkem näiteks IT-süsteemide väljavahetamise. Eestis oli võimalik infosüsteemid nullist üles ehitada, aga nüüd tuleb hakata neid uuendama. Soome suutis oma X-tee uue versiooni juba kasutusele võtta, meil seisab see ees. Iseenesest on siin uuendusi endiselt lihtsam teha kui suuremates ja vanemates riikides, põhiline küsimus on selles, kust leida raha. Nüüd tuleb 10–20% eelarvest kulutada vanade rakenduste väljavahetamiseks, et teistega sammu pidada.

Kuidas aitab teie uurimistöö e-Eestit paremaks teha?

Tegelikult on mul olnud võimalus töötada mitte ühe, vaid mitme riigi digitehnoloogia arendamise kallal. Ent juba kahepoolse lahenduse elluviimine võtab kaua aega: Eesti ja Soome X-tee projektiga kulus kümme aastat, enne kui esimesed rakendused tööle saadi.

Ma usun, et tulevikus on võimalik liikuda ühest riigist teise ilma oma digitaalset identiteeti kaotamata, nii et ei pea kõike oma eluga seonduvat uues kohas uuesti algusest peale seletama hakkama. Seni on tulnud järgmises paigas jälle kõik andmed dokumentide põhjal süsteemi sisestada.

Kui ma Eestisse kolisin, pidin siin oma identiteedi taastama. Esimesed kaks aastat ei olnud ma riigi silmis abielus, sest Eesti arvutisüsteemides ei olnud välismaal abiellumise kohta mingit teavet; samuti mitte välismaise kraadiõppe kohta. Sisuliselt olin digitaalne immigrant, kuni esitasin nende asjade kohta tõendid.

Praegu me töötamegi selle nimel, et muuta inimeste elu globaalsemaks, aga ka turvalisemaks ja usaldusväärsemaks; et keegi ei saaks välja mõelda, et ta on hoopis keegi teine, käinud koolides ja elanud kohtades, kus ta tegelikult ei ole. Kõige selle kohta peaks olemas olema digitaalsed tõendid, mida saab andmekaitseseadusest lähtudes kontrollida.

Kui praegu soovib ärimees asutada mõnes teises riigis tütarettevõtte, võtab asjaajamine aega 3–5 kuud ja maksab eurodes viiekohalise summa. Tuleb hankida äriregistri väljavõte, see kinnitada, tõlkida, viia vajalikud paberid ühest riigist teise, kanda need seal registrisse jne. Võib-olla tuleb hankida veel sertifikaate ja jumal teab, mida kõike. See peab olema palju lihtsam ja soodsam.

Milliste teemadega teie uurimisrühm praegu tegeleb?

Töötame praegu kolme teema kallal. Esiteks püüame paremini mõista digiteenuste, näiteks veebihääletuse kasutuselevõttu ja sellega harjumist Eestis, ja rakendada neid teadmisi teiste veebirakenduste loomisel.

Teiseks uurime lähemalt automatiseeritud avalike teenuste pakkumist inimestele sõltuvalt nende vajadustest seoses elusündmustega – ehk seda, milliseid teenuseid kodanikud pikemas plaanis koos kasutavad. Näiteks kui perre sünnib laps, on kindlasti vaja registreerida tema sünd, mingi aja pärast elukohaga seotud lasteaiakoht ja hiljem koolikoht. Neid vajadusi ette ennustades saab teha kiiremaks lihtsamaks nii kodaniku kui ka riigi elu. Ametnikud ei pea aega kulutama mitme tegevuse peale, inimene ei pea aga meeles pidama, mis ajal mis taotlust, kus ja kellele esitada.

Kolmas teema puudutab piiriüleseid avalikke digiteenuseid. Kuidas tegelikult ühendada kaks erinevat keskkonda, et ehitada üles uus ühtne turg? Ma usun, et umbes 20 aasta pärast on täiesti normaalne, et meil on ühised andmevahetusturud mitte ainult teiste Euroopa Liidu liikmesriikide, vaid ka Balkani maade või näiteks Singapuriga.

Kas see töö on praegu alles arendusfaasis või on kuskil juba selle vilju näha?

Meil on mitu projekti, mida oleme viimastel aastatel arendanud. Näiteks nõustame Eesti Töötukassat, kuidas kliente paremini toetada ja aidata neil uut tööd leida. See on varasemate kogemuste põhjal õppimine ja tulevaste kogemuste ennustamine. Mihkel Solvaku meeskond teeb selle arusaamise edendamiseks suurepärast tööd.

Sisuliselt võib öelda, et me võitleme bürokraatiakoletisega, et asjaajamine oleks lihtsam. Nii saavad inimesed üksluise nüri paberimäärimise asemel kulutada oma aega huvitavate ja arendavate asjade tegemisele.

Meil on palju koostööpartnereid üle maailma. Harvardi ja Cambridge’i ülikooliga töötame magistriprogrammi kallal, et õpetada üliõpilastele, kuidas toimub digipööre avalikus sektoris. Euroopa tasandil teeme koostööd Euroopa Komisjoniga, aga ka teiste Euroopa riikide ja väiksemate piirkondadega, et luua digitaalset avalikku ruumi või aidata neil mõista, kuidas e-hääletamine toimib.

Omapäi töötamine pole tänapäeva teadusmaailmas lihtsalt võimalik. Edu saavutamiseks tuleb teistega koostööd teha.

Kas see tähendab, et tulevikus teete rohkem koostööd ka eraettevõtetega?

Avalik ruum hõlmab kõiki: valitsusi, kodanikke, ettevõtteid. Üks meie põnevamaid ideid on reaalajamajanduse idee laiendamine digiühiskonnale. Reaalajamajandus keskendubki peamiselt ettevõtete ühendamisele, et nad suudaksid luua väärtusahelaid ja võimaldada ringmajandust viisil, mis toetab paremini ressursside säästvat kasutamist.

N-ö digiteeritud ühiskond tähendab reaalajas kaasamist – ja mitte ainult ühes kitsas kontekstis. Näiteks on tohutu potentsiaal terve Baltikumi koostööl. Jah, enam ei ole seda ühtset Balti ketti nagu 30 aastat tagasi, aga kolmel riigil on siiski ühine ajalugu, ühised kogemused. Nutika koostööga saame üles ehitada ühise hea tuleviku. Tehnoloogia võib olla ühendav platvorm, mis aitab meil koos saada maailmas konkurentsivõimeliseks piirkonnaks, aga samal ajal väärtustab meie kõigi erinevusi. 

Millised e-teenused võiksid veel piiriülesed olla? Kas on midagi, mis peaks jääma kuhugi n-ö siseasjaks?

Kõik oleneb seadustest. Teave on usaldusväärne siis, kui see on pärit usaldusväärsest allikast. Digitaalsed tööriistad nagu krüptograafia võimaldavad sellist usaldust. Näiteks krüpteeritud vaktsiinisertifikaat tagab, et keegi ei saa sellel muuta nime või vaktsineerimisaega.

Piiriülese koostöö suurim mure on praegu see, et tehnoloogiliselt arenenumad riigid mõistavad avalikus ruumis töödeldavat teavet andmetena, mis on talletatud andmebaasidesse, vähem arenenud riigid aga andmetena mingis paberdokumendis. See on päris suur erinevus. Kas tõde on dokumendis või andmebaasis? Või on meil mitu tõde? Kõlab väga filosoofiliselt, aga see on päriselt probleem, kui üritame 27 liikmesriigiga kokku leppida, kuidas koostööd reguleerida.

Milline on teie arvates tehisintellekti roll meie tulevastes e-teenustes? Kas tehisintellekt võib avalikud digiteenused täielikult või osaliselt üle võtta?

See on ühekorraga suurim võimalus ja suurim oht, millega me ühiskonnana tänapäeval silmitsi seisame. Inimene on loomult laisk – see on suurim tehnoloogilist arengut edasi viiv jõud. Laisk inimene tahab tööd teha võimalikult vähe. See soov aitab pidevalt leida uusi viise, kuidas tulevikus asju tõhusamalt teha. Ka kõige laisem inimene tahab leida võimaluse, kuidas ta saaks olla veel laisem ja ikka vajalikud asjad tehtud saada.

Tehisintellekt on paljulubav, see suudab meid parimal viisil päästa igavate ja korduvate ülesannete täitmisest, võimaldab töökoormust vähendada. Näiteks robotkohtunik – sisuliselt algoritm – suudaks lahendada lihtsamaid kohtuvaidlusi, millel on standardlahendused. See ei pruugi olla tingimata eetiline, aga kindlasti on see võimalik.

Elis Vollmer

Johan Skytte poliitikauuringute instituudi projektijuht

Jaga artiklit