Keskkonnasäästu üks esimesi samme on prügi sorteerimine.
FOTO: Virgo Siil

Kas rahvusülikool on roheline ülikool?

Aktuaalne

Ülikool näitab organisatsiooni toimimises eeskuju uuendusmeelsuse, arenguvalmiduse ja vastutustundlikkusega. Ülikool annab eeskuju keskkonnateadliku käitumisega, parandades hoonete energiatõhusust ning rakendades keskkonnasäästlike ühenduste parimat praktikat.

Nii väidab ülikool end käituvat 2015.–2020. aasta arengukavas. Samuti on dokumendis mainitud, et ülikool osaleb Eestis keskkonnahoiu tasakaalustatud arengule suunatud poliitikat kujundades ja ellu viies. Samuti anname teada, et TÜ-l on Tartus tähtis roll: püüame luua innustavat ning säästvat elukeskkonda.

Kõlavatest sihtidest hoolimata ei saa väita, et Tartu ülikool seostuks rohelise ülikooli kuvandiga. Seda sõnapaari otsingumootorisse tippides saame vasteks ühe teise Tartu ülikooli, mis on niisuguse algatuse käivitanud juba 2008. aastal.

TÜ-l oli kunagi ka keskkonnasäästule keskendunud juht, kuid enam meil säärast keskkondlikku tegevust juhtivat asutust pole. «Selline asutus oli viisteist aastat tagasi, kuid võib-olla puudus siis veel töötajaskonna seas tahtmine sellega kaasa tulla,» ütles keskkonnakaitse lektor Age Poom. Tema sõnul ei piisa üldsõnalistest sihtidest või isegi mitte erialase nõuandja palkamisest. «Ülikool peab seda ise tahtma, st võtma lähteülesandeks selle, milleni me tahame välja jõuda,» rääkis ta.

Keskkonnakaitse tasandid

On mitmeid võimalusi ja tasandeid, kuidas keskkonnasäästlikult käituda: ühed vajavad suuremaid investeeringuid ning võtavad kauem aega, teised kulutavad vähem rahalisi vahendeid ning on pea kohe tehtavad. Näiteks vähem paberit kulutada saab igaüks – võimalus, mida pakub ühe säästuvahendina ka TÜ üliõpilasesindus (TÜÜE).

Ühiskonnateaduste instituudi keldris saavad üliõpilased ja töötajad taarat sorteerida.

«Üks minu esimesi otsuseid ülikoolis oli lõpetada arvete paberil menetlemine. Aasta algusest on see töö digitaalne ja tagasisidet jälgides tundub, et muudatus ei olnudki väga raske, küsimus on pigem tahtes. Paberi ja printimise vähendamisega tegeleme edasi,» sõnas kantsler Meelis Luht.

Prügi sortida oleks samuti võrdlemisi lihtne, kuid seda ei saa teha, kui selleks puudub koht. «Tudengid küsivad alatasa, miks me ei saa teha kõige iseenesest mõistetavamat asja – prügi sortida,» sõnas Age Poom ning kirjeldas, kuidas pärast loodusmuuseumi renoveerimist polnud võimalik pakendeid ja kilekuhjasid eraldi panna.

Olukorda saaks parandada siis, kui jäätmekäitlejalt nõutaks vastavaid sortimiskaste ning nõude saab kirjutada riigihankesse. Sama lugu on laborijäätmetega. «Laboriprügi tekib TÜ-s suurtes kogustes. Tuleks töötada välja viis, kuidas seda ohutult sortimisse ja taaskasutusse suunata,» ütles Tartu ülikooli looduskaitseringi liige Laura Tammiste.

Kantsler Meelis Luht rääkis, et on arutatud jäätmete erisortimist. «Kui lasta eri jäätmed, näiteks plast-, bio- või muud jäätmed koguda erinevatesse konteineritesse, teeb see teenuse oluliselt kallimaks,» ütles ta. Kantsler lisas, et kui vaadata, kuidas meil konteinereid kasutatakse, siis võib väita, et ei ülikool ega ka Eesti laiemalt pole valmis sellist vastutust võtma. «Praegu pannakse kogu prügi ja jäätmed ükskõik kuhu – peamine, et sellest lahti saaks,» lisas Luht.

Rohelised tibusammud

Tartu ülikooli looduskaitsering pakub veel mõned lihtsamad näited: uusi seadmeid (nt veekeetjaid) soetades tuleks eelistada energiasäästlikke mudeleid. Samuti on vaja tõsta tudengite ja TÜ töötajate üldist keskkonnateadlikkust ja rõhutada looduskaitse olulisust: korraldada näiteks koolitusi töötajatele või alustada nn rohekampaaniaga (loodus- ja keskkonnateemalised filmiõhtud, loengud, seminarid) või avada kasvõi samateemaline õppeaine tudengitele. TÜÜE püüab teadlikkuse tõstmiseks korraldada tudengitega «Teeme ära!» raames ühise ettevõtmise ning hakata toetama ka hubaste ja keskkonnasõbralike tudengiruumide loomist.

Mõned rohelised sammud on ülikoolis tehtud. Konkursi Negavatt raames paigaldati õppehoonetesse veepudelite täitmist lihtsustavad kõrgema sambaga kraanid.

Mõned rohelised tibusammud on küll tehtud: ülikooli hoonetesse on näiteks paigaldatud tavapärasest kõrgema sambaga kraanid, nii et inimesed saaksid veepudeleid kraanist täita ega ostaks poest pudelivett. Sel moel väheneb loodetavasti tarbitava pakendi hulk. Samuti saame mõnes kohas paberpakendi eraldi sortida. Üliõpilasesindus on koostöös teiste kõrgkoolidega loonud ülikoolihoonetesse taarapunktid.

Kuidas on aga suuremate objektide ja strateegilisema tegevusega? Ilmselgelt vastavad uuemad hooned väljastpoolt ülikooli kehtestatud ehitusnõuetele, mis muutuvad energiatõhususe suhtes aina rangemaks. Üliõpilasesindus usub, et olemasolevate hoonete energiatarbimine tasub üle vaadata ning otsida võimalusi selle vähendamiseks, sest see on investeering, mis võiks kaugemas tulevikus kasu tuua.

«Uusehitused ongi energiatõhusamad ja säästlikumad. Tihti peetakse rohelise all silmas väikest nurgakest, aga vaatama peaks tervikpilti. Näiteks sedagi, kas töötajate ja tudengite ülisuur huvi kesklinna parkimiskohtade järele on roheline või mitte. Iga uus, sh ka roheline tegevus tähendab lisakulu ja -koormust keskkonnale, olgu see ehitus või sisseseade,» leidis Meelis Luht. Tema sõnul jälgib ülikooli kinnisvaraarendus järjepidevalt säästlikku suunda.

«Kõikide uute hoonete puhul tuleb alates järgmisest aastat lähtuda nullilähedasest energiavajadusest. Samuti jätkame vanade majade renoveerimist ja säästlikumaks muutmist. Ühtaegu aga põrkame ajalooliste hoonete juures kokku muinsuskaitse nõuetega, mis ei luba näiteks aknaid vahetada, ja nii see jäine tuul meie akendest sisse puhubki,» ütles Luht.

Läbimõeldud tegevus

Age Poomi sõnul peaks keskkonnasäästlikkus olema osa strateegilisest arengust. «Kui me teeme kehakultuurihoone laiendusprojekti, siis otsustame, mida sinna sisse kirjutame, mis on alusnõuded ja kuidas lahendame näiteks üliõpilaste liikumise hoonete vahel,» rääkis ta. Viimati mainitu võiks toimuda linnavalitsusega koostöös, kuid praegu puudub linnavalitsusel partner, kelle poole pöörduda.

«Meie ülikoolilinnakute projekt keskendubki väga paljus ühiskondlikule või keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele. Neil aladel peaks ülikoolis olema vastav partner, kes peab need otsused vastu võtma, aruteludes osalema või ülikooliüleselt tegevusi suunama. Tartu ülikoolis puudub praegu selline asutus,» ütles Age Poom.

Kes vastutab?

Kantsler leidis, et pigem algab keskkonnasäästlik tegevus igast ülikoolis töötavast ja õppivast inimesest, kes kustutab enda järel tuled, ei kasuta tarbetult paberit, säästab vett jne. «Me võime küll palgata ühe [koordineeriva – toim.] inimese ja anda talle ka sellekohased ülesanded, kuid vaevalt suudab ta ligi kümne tuhande inimese järel käia ja nende suhtumist, hoiakuid ning käitumist muuta – säästlikkus peab algama meist endist – iga päev ja igal pool,» rääkis ta.

Artikli alguses sai mainitud mõju ja kuvandit. Kui asjakohased sammud on tehtud, kuidas siis seda välja öelda? Age Poomi sõnul on olemas mitmed standardid ja roheliste ülikoolide võrgustikud, mida järgida ja kellest eeskuju võtta. See võiks jõuda näitajate ja avalikkusele suunatud keskkonnaaruandluseni välja. «Saaksime luua ülikooli kodulehele sellise reaalajas toimiva näidiku või andmestiku, mis näitab, kui palju tuult me püüdsime või kui palju tootsime päikesepaneelidega elektrit,» pakkus ühe mõttena keskkonnakaitse lektor Age Poom. Ülikool saab näidata, milline oli meie aastane keskkonnasäästlik tegevus: strateegiline tasand, eesmärgid, mida saavutasime või ei saavutanud; mis raskustega olime silmitsi ja kuidas neist lõpuks välja tulime. Kui rahvusülikool loob endale keskkonnasõbraliku kuvandi, mõjutab ta sellega ka üldist kultuuri ja hoiakuid, on silmapaistvam ning toetab põhjamaiseid väärtuseid.

Virgo Siil

UT peatoimetaja
virgo.siil [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

roheline ülikool