Leho Tedersoo esines kriitilise sõnavõtuga.
FOTO: Katre Tatrik

Teadusfoorumil otsiti teaduse probleemidele lahendusi

Aktuaalne

Teadusfoorumi «teadusEST 2017» tähelepanu keskmes olid sel korral teaduse ühiskondliku mõju hindamise ja kirjeldamise küsimused.

Sel korral räägiti teaduse olulisusest, kasulikkusest ja mõjust ühiskonnale ning sellest, mida teha selleks, et teadus ja teadlased saaksid rohkem tähelepanu. Eesti teadusagentuuri uurimistoetuse osakonna juhataja Siret Rutiku sõnul haakub see teema rahastamise teemaga.

Soome akadeemia president Heikki Mannila ütles, et küsimus pole üldse selles, kas teadust peaks rahastama, vaid hoopis selles, kui palju ja milliseid uuringuid teha.

Sügisel toimunud teaduspoliitika konverentsil «Teadus kui Eesti arengumootor» ütles tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, et teadust tuleb teha tundega. «Teaduse kasulikkuses, fakti väärtuses tuleb veenda võimalikult paljusid. Tuleb tajuda, et sellest ei sõltu ainult teatud teadusharu ega ka üksnes poliitiliste otsuste kvaliteet, vaid inimeste usk fakti kui sellisesse, mõistus­pärasesse ühiskonnakorraldusse ja demokraatiasse,» sedastas ta.

Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel rääkis konverentsil «teadusEST», et teaduselt oodatakse palju ja kiiresti. Ta seletas, et tavaliselt kasvavad ootused siis, kui oht on suur, mis tähendab, et muutused maailmas on ettearvamatud. Praegu on tema sõnul ohud suured, näiteks üleilmsed kliimamuutused, aga ka ränne.

Samamoodi on tema sõnul Euroopal kartus rongist maha jääda, sest Aasia olulisus maailmas kasvab pidevalt. Eesti omakorda kardab üldisest Euroopa rongist maha jääda.

Koppel rääkis, et praegu oleme ajas, kus ootused järjest kasvavad, teadus muutub kallimaks ja käib ka sõda tarkade inimeste pärast.

Selle kõige tõttu on tema sõnul vaja selgust saada, milline on teaduse roll, kuidas seda kirjeldada, kuidas sellest rääkida. Ta nentis, et tegelikult räägitakse viimasel ajal teaduse mõjust palju ja kirega, aga teema võib liialt üle kuumeneda.

«Tuleb (taas)luua ühiskondlik lepe teadussüsteemi osapoolte vahel ja on oluline, et kõik osapooled peaksid ka sellest kokkuleppest lugu,» tegi ta ühe ettepaneku.

2017. aastal toimus teadus- ja arendustegevuse korraline hindamine, kust tuli välja, et Eesti teadus teenib ühiskonna huve päris hästi. Seetõttu võiks Koppeli sõnul selleteemalised arutelud edaspidi ära jätta.

Valdkondade hinnangud evalveerimisel olid aga erinevad. Kõrgemad hinded said loodusteadused, mõnevõrra kehvemad humanitaar- ja sotsiaalteadused.

Koppeli sõnul peaksime hindamise järeldustest õppima seda, et tihtipeale ei saada aru, milles mõjukus seisneb. «Teaduse mõjust ja väärtusest rääkimine ei ole kampaania, see jääb teadust alati saatma,» ütles ta.

Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere rääkis aga, et teadus sisaldab alati kaht poolt: uute teadmiste saamist/loomist ja nende edastamist teistele. Kui üks pool on puudu, siis ei saa teadusest rääkida.

Soomere mainis, kuidas teadlased ei arvesta sageli sellega, et sõnum ikka kuulajani jõuaks. «See pole kuulaja vastutus, et sõnum temani jõuaks,» lausus ta.

Teaduste akadeemia president ütles, et heast teadusest sageli ei piisa, vaid peab olema ka põnevust ja tuleb kuulajat kõnetada. Selleks tuleb aga valida õiged sõnad sõnumi edastamiseks.

Soomere tõi näite, kuidas erinevaid mereprognoose uurides hoiatas ta meedias 8. jaanuaril 2005. aastal võimaliku loodus­õnnetuse eest. Tema ennustust ei võetud ametlikes ringkondades kuigi tõsiselt. Torm aga tuli. Samas mujal maailmas kajastati just seda, et eestlased said tormi­hoiatuse teate ajalehest kätte.

Soomere rääkis ka sellest, kuidas kuulaja ei ole teadus­huviline, vaid teadus tuleb talle teha paeluvaks. Sellele ei aita kaasa, kui teadlane räägib näiteks probleemidest, millega ta pidi oma tööd tehes maadlema.

«Mitte kellelegi ei lähe korda, kuidas teadlane tööd tegi. Kõnetab aga see, kui lugu saab kuulajale kuidagi kasulik olla,» ütles ta. Soomere peatus ka sellel, kuidas meediaga koostööd teha. Ta ütles, et ajakirjanikke tuleks usaldada, sest nemad on oma ala asjatundjad. Teadlased aga peaksid pakkuma meediale kvaliteetset sisu. Seda, kas miski on kvaliteetne, hindab toimetus.

Lõpetuseks ütles ta, et on vaja tõsiasju, mitte paljaid sõnu, aga faktid vajavad eestkõnelejaid.

Noored on avatud

Tartu ülikooli vanemteadur ja Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) asutajaliige Leho Tedersoo rääkis konverentsil noorte teadlase elust ja murekohtadest. Ta ütles, et noored teadlased on väga avatud ja saavad aru, et teadust populariseerida on oluline, ent nende kahjuks mängib vähene side ajakirjandusega: ajakirjanikud ei tea neid.

Samas viskas ta kivi ka ajakirjanike kapsaaeda, öeldes, et Eestis on vähe pädevaid teadusajakirjanikke, kes suudaksid leida näiteid ja isikuid, mida ja keda oleks huvitav näidata ka laiemale lugejaskonnale.

Ta rääkis, et kui pakkuda ise ajakirjandusele midagi, siis tihtipeale kostub sealt vastus, et teema ei huvita kedagi.

Tedersoo mainis oma ettekandes, et Eesti peaminister räägib, kuidas teadusel läheb üha paremini, aga mainib ainult moka­otsast, et 2016. aastal langes riigipoolne teaduse rahastamine umbes veerandi võrra võrreldes mitme varasema aastaga.

Hulluks teeb olukorra Tedersoo sõnul see, et oleme Euroopa Liidus, kus on oma rahastamisreeglid, mis 2020. aastate alguses muutuvad, sest tuleb uus seitseaastak ja britid lahkuvad EL-ist.

Ta ennustab, et teaduse rahastamine ilmselt väheneb kogu liidus üldiselt, seejuures ka Eestis. Tedersoo pakkus välja, et riik peaks sel kriitilisel ajal panustama teadusesse vähemalt kahe protsendiga. Tedersoo tõi välja ka tegurid, mis ENTA meelest pärsivad teaduse tegevust. Kõige hullemaks peavad nad tead­matust oma tuleviku kohta, see puudutab töökohta ja rahastamist, sest mitte kummaski ei saa kindel olla.

Vilets võrgustik

Teadlase sõnul pärsib noorte teadlaste edukust see, et nad ei saa rahastamise otsuste juures kaasa rääkida oma vanuse tõttu, sest neid ei teata, nad pole jõudnud end kehtestada ja neil on viletsam suhtlusvõrgustik.

Tedersoo tegi ettepaneku, et ülikool võiks igale doktorandile  tagada rahastuse vähemalt tema doktorantuuriaastate jooksul.

Peale selle häirib noori teadlasi väga ka teadusaruandlus, mida kooskõlastab SA Archimedes. «Archimedes on arenenud vähkkasvajaks teaduse arvelt,» ütles Tedersoo, viidates sellele, et Archimedesel on suured ülalpidamiskulud ja samal ajal raiskavad nad palju teadlaste ja ülikoolide vahendeid, soovides aruandluse juures üksikasju, mida tegelikult isegi Euroopa Liit ei nõua.

Noorteadlaste probleemidest rääkides ütles Tedersoo, et keeruline on näiteks leida erialast tööd. Kuigi järeldoktorantuuri on lihtne saada, siis ei ole see paindlik, sest tihti nõutakse, et peab minema mingiks ajaks välismaale õppima. Tedersoo mainis, et noorel teadlasel ei pruugi olla sellist võimalust, sest tal on näiteks väikesed lapsed või hoolitsust vajavad vanemad.

Vabu kohti pole

Ta tõi ka välja, et kui järel­doktorantuur on tehtud, siis võib ülikoolis olla raske tööd leida, sest vabu kohti pole ja inimesi võetakse tööle üldiselt viieaastaste tsüklitega, aga siis kandideerivad neile kohtadele ka vanemad akadeemikud, kes on juba töötanud.

Kui teadlane on mingil ajal aga läinud näiteks erasektorisse või mujale riigisektorisse, siis on Tedersoo sõnul väga raske teadusesse tagasi tulla, sest on kaotatud väärtuslikke aastaid, mille ajal oleks võinud publitseerida.

Veel leidis ta, et teaduse ja erasektori koostööd on vaja parandada, aga paljud ettevõtted pole selleks tema sõnul valmis ega pole ka uuenduslike lahendustega kursis.

Sama võib tema sõnul väita ka teaduse kohta, sest on teadlasi, kes ei taha ettevõtetega tegemist teha. «Aga teadlased ja ettevõtjad ei saa isegi kokku, et neid probleeme arutada,» ütles Leho Tedersoo.

Esimest korda toimus taolises vormis teadusfoorum 2016. aastal. Eesti teadusagentuuri uurimistoetuse osakonna juhataja Siret Rutiku rääkis, et eelmisel korral keskendus konverents teaduse rahastamise teemale, mis oleks päevakohane ka praegu.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit