Tartu ülikooli infektsioonhaiguste dotsent Matti Maimets tuletas inimestele meelde, et gripivaktsiini tasub igal hooajal teha. Ja kes tänavu liiga kaua viivitavad, võivad varsti juba vaktsiinist ilma jääda. Üldiselt peab ta aga vaktsiinist keeldujaid kaaskodanike suhtes hoolimatuteks ja egoistlikeks.

Millal hakati üldse inimesi vaktsineerima?

Ega seda algust keegi täpselt ei tea, aga idee seisnes selles, et kui võtta haigelt inimeselt mingi materjal ja torgata see tervesse inimesse, siis niisugune toiming väldib selle teise inimese rasket haigestumist ja surma. Paistab, et see ulatub tuhandete aastate taha. Üldiselt arvatakse, et rõuged on tuhandeid aastaid vana haigus, kuid rõugetevastase vaktsiini võttis kasutusele Edward Jenner 18. sajandil. Edasi arenes see teema 19. sajandi lõpus Louis Pasteuriga, kes lõi maailma esimese vaktsiini marutõve vastu. Peale selle lõi ta ka vaktsiinid kanakoolera ja Siberi katku vastu.

Miks on vaktsineerimine vajalik?

Inimesi on vaja vaktsineerida sellepärast, et on olemas nakkushaigused. Üldiselt me räägime laiemalt infektsioonhaigustest, aga nakkushaigus on see, mis hakkab inimeselt inimesele külge.

Nendega on kaks probleemi. Mõnedel inimestel kulgevad nad raskelt ja lõppevad surmaga. Seda näeme ka tänapäeval, kui riskirühma inimesed surevad gripi tõttu, seda ka Eestis gripihooajal.

Teine probleem, miks on vaja vaktsineerida, tuleneb suhtumisest, et inimene peab end nooreks ja terveks, arvates, et temaga ei juhtu midagi, ja ta põeb selle haiguse läbi.

Ometi ümbritsevad meid kõiki inimesed, kellel on väikesed lapsed kodus ja/või kellel on vanavanemad. Me elame ühiskonnas, kus kõik ei ole tugeva immuunsüsteemiga ja terved. Seetõttu on olulised kaks asja.

Üks on see, et me säästame enda elu ja tervist vaktsineerimisega. Teine on see, et ka vaktsineeritu ei levita haigust teistele, kellel on surma- või raske haigusrisk.

Juba väikestele lastele tehakse vaktsiine. Mille vastu ja kui vanalt?

Lapsi hakatakse vaktsineerima juba esimesel eluaastal. Immuniseerimiskava kohaselt toimub Eestis vaktsineerimine 11 erineva vaktsiinvälditava nakkushaiguse vastu. Kõige esimene vaktsiin on meil praegu siiamaani tuberkuloosi vastu ja see väldib lapseea raskeid tuberkuloosi vorme, näiteks meningiiti.

1. jaanuarist tuleb uus laste vaktsineerimiskava ja kolmandal elukuul saab laps Infanrix Hexa vaktsiini, mis on kuue haiguse vastu.

Kas esmaste vaktsiinide puhul küsitakse ka lapsevanema käest nõusolekut?

Meil on niiviisi kombeks kujunenud. Me tulime hästi korraldatud riigist, kus kõik oli kohustuslik. Nüüd oleme aga teises äärmuses, kus kõik asjad on vabatahtlikud. Siin ongi see aga, et vanemad ei pruugi olla meedikud, neil ei pruugi olla teavet ja isegi mõnel meedikul ei pruugi olla õiget teavet.

Vanema keeldumine on sageli emotsionaalsetel kaalutlustel või nendel kaalutlustel, mis tema sõbrannad on rääkinud, mitte teaduslikel kaalutlustel. Põhimõte on selles, et meie vaktsineerimised ei ole kohustuslikud – vastupidi paljudele Euroopa riikidele, kus seda järjest enam tehakse kohustuslikuks, sest muidu ei pääse lapsed näiteks kooli.

Meedias saavad ikka aeg-ajalt tähelepanu vaktsineerimisvastased, keda tundub olevat palju. Mida te neist arvate?

Tegelikult neid vaktsineerimisvastaseid ei ole nii palju, aga nad kisavad hästi kõvasti ja meie ajakirjandus on ehitatud üles verele. Häid uudiseid ei taha keegi kirjutada ja siis jääbki mulje, et neid vastaseid on väga palju. See on nn alternatiivseltskond.

Minul ei ole alternatiivi vastu midagi, senikaua kui nad lapsi ei kahjusta. Las nad söövad platsentat, kui tahavad, mul ei ole selle vastu midagi. Aga selle väikse seltskonna hääl kostab kõvasti välja ja sellega ei olegi midagi teha, sest nendele inimestele ei ole võimalik teaduslike argumentidega läheneda.

Halb on see, et kui nende keeldujate lapsed jaotuksid ühiskonnas ühtlaselt, siis ei juhtuks midagi ja epideemia ohtu ei oleks. Asi on aga selles, et need vaktsineerimata lapsed on ühe sõpruskonna lapsed. Nad käivad ühes lasteaias, ühes koolis.

Paar aastat tagasi kajastati ajakirjanduses lugu, kuidas Taist tulid lapsed leetritega Eestisse. Meil ei ole omamaiseid leetreid ammu olnud, seetõttu toimib justkui Murphy seadus: kui midagi saab viltu minna, siis ka läheb. ITK ämmaemand kuulus samuti sellesse seltskonda ja sai ka leetrid. Aga ämmaemand puutub kokku enneaegsete vastsündinutega, kellele leetrid on surmavad.

Tegelikult on vaktsineerimata jätmine kohutav ülbus, egoism ja hoolimatus kaaskodanike, aga eriti kaaskonna laste suhtes.

Kas on ka mingit statistikat tehtud selle kohta, kas viimastel aastatel on vaktsineerimata inimeste arv pigem tõusnud või langenud?

See on enam-vähem samaks jäänud, kuigi see arv on ikkagi suhteliselt murettekitav, eriti mis puudutab Tallinnat ja Harjumaad. Lõuna-Eestis, saartel ja Pärnu piirkonnas on olukord parem, aga Tallinnas ja Harjumaal on ka nn puukallistajate osakaal suurem, nii et seal on olukord halvem.

Kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis kuidas meil olukord on?

Tegelikult isegi parem. Päris koledad kohad on Prantsusmaa, Itaalia ja Rumeenia, kus on praegu suured leetripuhangud. Tuletan kõigile, kes Euroopas või väljaspool seda reisivad, meelde, et oleksite leetrite vastu vaktsineeritud.

Praegu, 21. sajandil on Euroopas tuhandeid leetrite juhtumeid ja lapsed surevad leetritesse. 21. sajandil! See, mis toimub, on tohutu anakronism, sellepärast, et on mingi seltskond ülbeid lapsevanemaid, kes ütlevad, et meie oma lapsi ei vaktsineeri – 21. sajandil.

Vaktsineerimisevastased ütlevad, et inimene on pärast vaktsineerimist saanud endale külge mingi jubeda haiguse, ning seetõttu loobuvad nad edaspidi vaktsiinidest ja soovitavad ka teistel seda teha. Kas on võimalik, et vaktsiin tekitab mingeid suuremaid tervisehädasid?

Mina olen arst ja mind on õpetatud mõtlema tõenduspõhiselt. See tähendab, et enne kui ma midagi ütlen, peab mul olema mingi põhjend, seda peab olema uuritud ja peab olema jõutud järeldusele, et niisugune asi tõepoolest toimub. Mina ütlen, et mul ei ole mitte ühtegi  sellist tõendit, et vaktsineerimine põhjustab tervisehädasid.

Me kõik teame seda vana ladina mõttetera, et «pärast seda» ei tähenda «selle pärast». Kui ma käin hambaarsti juures ja pärast seda jään auto alla, siis ma ei jäänud ju auto alla sellepärast, et ma hambaarsti juures käisin.

Maailmas on väga palju juhuslikke kokkusattumusi, mida eelsättumuse korral kasutatakse vajaduse järgi: näed, jäin auto alla selle hambaarsti pärast.

Doktor Marje Oona on öelnud, et väga palju mõjutab vaktsineerimist see, kas tegemist on ühiskondliku normiga või mitte. Kuidas teile hetkel tundub, kas see on sotsiaalne norm või mitte?

Suhtumist on küll võimalik kujundada ja me oleme sellega väga suuri edusamme teinud. Uuringud näitavad, et kui arst on vaktsineeritud, siis saavad tema patsiendid ka vaktsineeritud.

Me alustasime kliinikumis sellest, et hakkasime arste gripi vastu vaktsineerima. Kui me aastaid tagasi alustasime, siis olid vaktsineeritud vaid need, kes käisid ka Soomes tööl.

Praegu oleme jõudnud nii kaugele, et ma usun, et uuel aastal saab 75% meditsiinitöötajatest vaktsineeritud, võib-olla isegi rohkem. Vaktsineeritus ja nõusolek vaktsiini saada on hea tahtmise juures kujundatav.

Kust tavaline inimene saaks pädevad teavet vaktsineerimise kohta?

Internet on täis igasugust teavet, aga Eestis on olemas tervise­amet. Kuid inimestega, kes ei usalda oma riiki, politseid ega päästeametit, ei ole mõtet rääkida. Sa pead oma riiki usaldama, sest muidu võiksid sa mõnda teise riiki elama minna.

Terviseamet (vt ka terviseamet.ee) peab üleval ühte eestikeelset lehekülge: vaktsineeri.ee. Neid lehekülgi ma soovitangi. Samuti on WHO – maailma terviseorganisatsioon – usaldusväärne koht.

Üldiselt on olemas üks peotäis lehti, mida tasub uskuda, ja peale nende on mustmiljon kohta, mis ei kõlba kuskile, ning see ei kehti ainult vaktsineerimise kohta. Internetist leiad kõike, mida tahad leida.

Kuivõrd teadlikud on perearstid vaktsineerimisest?

Perearstid on päris hästi koolitatud. Me peame vaktsineerimist väga oluliseks ja meil on ka sotsiaalministeeriumi määrus selle kohta, kes üldse võib vaktsineerida ja missuguse koolituse ta peab enne läbi tegema. Perearstid või pereõed on reeglina selle koolituse läbinud. Nad saavad iga viie aasta tagant kõige uuemat teavet nendes küsimustes.

Seega ma arvan, et perearstid on väga teavitatud ja nad on tublid. Aga perearste on palju ja küllap on ka nende seas selliseid, kes teistmoodi mõtlevad, kuid see on vähemus, mis ei paista kuidagi silma.

Kas nüüd sügisel tuleks end millegi vastu vaktsineerida?

Praegu on gripp päevakorras. Meil on gripivaktsiin praktiliselt otsas. Need, kes nüüd pikalt kõhklevad, võivad ilma jääda. Aga praegu peaks veel jaguma, küsige perearstide käest, nemad peaksid teadma.

Mina ise olen ka gripi vastu vaktsineeritud. Seda peab igal hooajal tegema ja mina olen selle hooaja vaktsiini juba kätte saanud.