Mari sõnul saab muusikat luua igal pool, näiteks ka siis, kui kodus on sünnipäevapidu, sest kui inspiratsioon tabab, tuleb lugu kirja panna.
FOTO: Rait Pihlap

Mari Kalkun: oma juuri tasub tunda, selles peitub tugevus

Vilistlane

Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane ja pärimusmuusik Mari Kalkun avaldas hiljuti koos artistide Ramo Tederi ja Tuulikki Bartosikiga võrukeelse plaadi «Upa-upa ubinakõnõ», mis kõnetab palavalt nii lapsi kui ka nende vanemaid.

Mari sõnul on plaadile tulnud väga palju tagasisidet nii meediast kui ka esitlustuuril kuulajatelt. «Kõige ausam ja positiivsem tagasiside on tulnud lastelt, kuna see ongi osaliselt lastele mõeldud plaat.» Plaadi idee oligi kirjutada mitte ainult lastelaule, vaid sellist muusikat, mis artistidele endile meeldib. «Selle plaadi muusika on võib-olla natuke humoorikam ja mängulisem kui see, mida ma tavaliselt teen.»

Kontserdid on naise sõnul olnud väga erinevad, näiteks Moostes olid pool kuulajaskonnast lapsed. «Võrus oli jällegi nii, et kuna võrokeste seas oli plaat juba ringi liikunud, siis seal oli ka palju lapsi ja neist suur osa laulis kontserti algusest lõpuni kaasa,» ütleb ta naerdes. Plaadil oleva muusika erilisus peitub nii selles, et see on mõeldud kõigile, aga ka selles, et lugusid luues on kasutatud väga palju eri muusikariistu ja ka ootamatuid esemeid nagu kilekott või mullikile. 

«Ramo oli salvestaja ja helirežissöör, tema käekiri on hästi omanäoline ja kõik need lood on tema kodustuudios salvestatud. Seal on palju iseeneslikke, naljakaid ja juhuslikke helisid peale jäänud, mida võib-olla tavaliselt lindistustele ei jäeta,» räägib Mari. Ta toob näiteks, et plaadil on peale muusikahelide ka aevastused ja helide loomiseks on kasutatud videoteipi, tööriistakasti ja kõike muud käepärast, mis stuudioseansil kätte sattus. 

Ka bändiga Mari Kalkun ja Runorun proovitakse äärmuslikumaid variante. Ühes nende loos, «Läki kodo», mis on Võrumaa pulmalaul, on samuti kasutatud veidi teistsugust lähenemist. «Esialgu oli laulu keskel trummisoolo, aga asendasime selle nii, et kõik bändiliikmed mängivad mänguasju. Laenasin oma lapselt kastitäie lelusid, mis piiksusid, ning eri kellukesi, vilesid ja torukesi. Kokku sai selline lõbus lugu, mis kõlab kontsertidel alati erinevalt,» jutustab Mari naerdes. Ta lisab, et pulmades peab alati nalja saama ja nõnda ka pulmalaulus.

Pärimusmuusiku arvates on võru keeles rohkem n-ö künkaid. ««Upa-upa ubinakõnõ» plaadi puhul tuleb hästi välja ka see, et võru keeles on mõned asjad lihtsalt kuidagi otse ja huumoriga öeldud. Näiteks reklaam on pähemäärimine ja mõned sõnad on lihtsalt väga naljakad, näiteks «pudsunudsija» ehk tolmuimeja.»

Keel teeb muusika erilisemaks

Naise arvates on võru keelde sisse kodeeritud huumor, mis tuleb ka uue plaadi lauludes selgelt välja. «Muidugi ei saa paljud ka kõigest aru, millest laulame, aga eks sel keelel ongi müstiline ja tundmatu element, mis meenutab inimestele midagi vana.»

Muusiku sõnul on tema keelehuvi laienenud ka teiste läänemere keelte vastu ning Runorunil on näiteks lugusid ka vadja ja liivi keeles. «Kuigi paljud meiega lähemalt suguluses olevatest keeltest on välja surnud, annavad need siiski huvitavat lisamõõdet ja minu jaoks on ka lihtsalt huvitav näha, kuidas maailm vanasti toimis.» Mari jaoks on põnev muusika kaudu eri keeli tundma õppida, sest niisama ta näiteks vadjakeelset raamatut kätte ei võtaks.

Muusiku jaoks on oluline ka iga loo isiklikkus: kõigil paladel on oma taust ning ei ole võetud lihtsalt mõnda rahvalaulu ja hakatud seda laulma. Olulise tähendusega on ka plaadil olev laul «Tsuutelli-luutelli». 

Mari hakkas lugusid otsima ja kirjutama ning küsis oma vanemate sugulaste käest, kas nad mäletavad mingeid laule oma lapsepõlvest. «Siis meenuski mu tädile üks viis ja sõnad, mida oli laulnud minu vanaema. See kõlas hästi rahvapäraselt ja arvasin alguses, et tegemist on rahvalauluga,» jutustas Mari. Siis algas uurimistöö ja telefonikõned teistele sugulastele ning selgus, et Mari vanaema kirjutas selle loo oma kaksikutest lapselaste sünniks. 

Muusikapisik ja inspiratsioon

Mari ütleb, et ta on viimasel ajal avastanud, et muusikat saab luua igal pool. «Kuna olen ema, siis on see aeg väga piiratud, mil muusikat kirjutada. Käisin eelmisel kuul Runoruniga Helsingis proove tegemas, mul olid diktofon ja märkmik kaasas. Kirjutasin laulusõnu reisi ajal näiteks bussis,» jutustab ta. Runoruniga sünnib oluline osa muusikast ka koos proove tehes ja improviseerides. 

Mõnikord juhtub sedagi, et loomepuhang tabab ootamatutel hetkedel. «Viimasel ajal on juhtunud, et olen laule kirjutanud siis, kui kodus on kellegi sünnipäevapidu. Siis käib ümberringi tohutu sagimine, keegi käib uksest sisse-välja, mina istun siis harmooniumi taga, just on inspiratsioon peale tulnud ega saa teisiti, kui lihtsalt pean selle laulu ära tegema,» räägib Mari naerdes. Muusik ütleb, et kui laul tuleb, siis peab lihtsalt muud asjad selleks ajaks pooleli jätma. 

Muusikapisik on Maril veres, sest tema vanaemad olid väga musikaalsed. «Võrumaal lauldakse ka muidu palju, aga üks vanaema oli selline, kes laulis põhimõtteliselt hommikust õhtuni, tõesti iga tegevuse juures.» Emapoolne vanaema ja ka vanavanaema olid Mari sõnul suured iseõppijad, esimene neist õppis ise klaverit mängima ja teine omandas omal käel dirigeerimisoskuse. Marigi õppis palju enne omal käel, kui läks muusikaakadeemiasse ja kultuuriakadeemiasse õppima. 

«Mäletan, et kui olin umbes viieaastane, sain endale klaveri. Hakkasin kohe improviseerima ja lugusid salvestama, panin väikeseid lugusid nooti ja algusest peale on olnud selline tung muusikat teha. Muusiku vanemad suunasid Mari küll muusikat õppima, aga muusikuelukutses kaheldi palju. «Ega keegi ei taha, et tema lapsest saaks muusik, võib-olla mõni üksik, aga enamasti tahetakse, et õpitaks arstiks või juristiks, sest need on palju püsivamad ja kindlamad ametid.»

Mari õppis Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust, kuigi esialgu soovis ta sinna muusikat õppima minna. «Tol ajal ei olnud mul pärimusmuusika suund tugev, proovisin džässlaulu, ajasin võib-olla katsetel liiga oma rida ja mind ei võetud sinna vastu,» ütleb ta naerdes. Naise teine eelistus oli kultuurikorraldus, mida ta õppis akadeemias neli aastat. «Sain väga palju häid ja kasulikke teadmisi, mis on praegu väga vajalikuks osutunud.

Viljandi kultuuriakadeemias võttis naine ka muusikaaineid, mis andsid talle pildi pärimusmuusikast ja oskuse seda väärtustada. «Mu silmad avanesid selles osas, et Võrumaa kant, kust ma pärit olen, on nii rikas. Siin on näiteks ristipuude komme ja eri rahvalaulutavad, mida ma polnud varem tähele pannud.» 

Ristipuude tava tähendab seda, et kui keegi sureb, tehakse puu sisse rist. Mari sugulaste ja ka isa ristid on samuti Haki mändide sees. «See on seotud vana maailmapildi, kommete ja uskumustega, et inimesel on hing ja hing saab naaseda sinna puu sisse ning ta ei tule sind koju kummitama.» 

Muusika ja iseolemise tasakaal

Mari sõnul on muusikuks olemise juures kõige keerulisem see, kuidas leida tasakaal pereelu ja muusikuelu vahel, seda nii ajaliselt kui ka psühholoogiliselt. «Mõnikord on nii, et tuled väikeselt tuurilt ja pead kohe kodusesse ellu sukelduma, aga kohe ei suudagi ümber lülituda, sest oled ikka veel kontsertide-tundes. 

Kuigi kahte elu on keeruline ühildada, õpitakse nii ka rohkem oma aega väärtustama. «Kui oled üksi ja vabakutseline, siis on muusikul mingis mõttes kogu maailma aeg ja seda võib-olla raisatakse. Tasakaalu otsimine õpetab keset leidma ja oma aega hästi kasutama.» 

Noortel muusikutel soovitab Mari aga oma juuri tundma õppida, sest neis seisneb inimeste tugevus. «Ingliskeelset nimetut popmuusikat võib sarnasel kujul teha ükskõik millises maailma­nurgas, aga et luua midagi ainulaadset, selleks peab vaatama sinna, kust sa ise tuled.»

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit