Gruusia väike ime: Laura ja tema sõbrad tundsid end Barnabishvili perekonna liikmete, mitte hääletajatena.
FOTO: erakogu

Ei ole kerge elada paradiisis: mõtteid Gruusia elust

Reisikiri

Minu vahetussemester möödus Ivane Javakhishvili nimelises Thbilisi riiklikus ülikoolis, kus õppisin tundma Gruusiat ja Kaukaasiat oma ilus ja inetuses. 

Gruusia suurima ülikooli sammastega ehitud peakorpusesse sisenedes oli kodune tunne, sest see meenutas paljuski Tartu ülikooli peahoonet. Nii nagu võib ülikooli ees näha kõrvuti pargitud Hummerit ja Žigulid, on olukord ka õppehoonetega: kaasaegselt sisustatud auditooriumid vahelduvad trellitatud uste ja mahakooruva värviga loengusaalidega. Siirad õppejõud korvasid aga puudujäägid, luues loengutes vahetu ja arutelu julgustava õhkkonna. 

Ka semestrilõpp tuli Gruusias teisiti: paar õppejõudu kutsus aines osalenud üliõpilased endale külla, et lõpetada õppetöö pidulikult ja vestelda šašlõki, hatšapuri ja veini kõrval nii kursusel omandatust kui ka elust.

Kevadsemestri raskeimaks katsumuseks ei kujunenud Thbilisi üliõpilastel mitte eksamisessioon, vaid juunikuus linna tabanud üleujutus. Õppetöö katkestati nädalaks ja raamatukogu asemel koondus üliõpilaskond peahoone lähedal asuvasse loomaaeda üleujutuse tagajärgi kõrvaldama. Käisin korra ka ise pargis vabatahtlikuna abis, ent minu panus jäi väikeseks. Paar tundi pärast töö algust sain teate, et meist mõnesaja meetri kaugusel oli laohoonesse varjunud tiiger rünnanud ühte inimest. 

Paradiisis elamise hind

Hirm ja õud olid Thbilisi tänavatel pikaajalised külalised: majadest kardeti väljuda, sest kodutuks jäänud loomad otsisid varjualust elamute sisehoovides, ladudes ja mujal linnas. Hoolimata hirmutundest jätkus abistamine nii loomaaia maa-alal kui ka tänavatel. Noored-vanad kogusid annetusi üleujutuse ohvritele, lauldes linnatänavatel kurb-kaeblikke ja tuliseid gruusia rahvaviise.

Grusiinide argielu saadab aga ka teistsugune hirm ja selgusetus. Pidev võimuvõitlus Gruusia maa-ala pärast on jätnud kustutamatud armid nii sealsele pinnasele kui ka inimestele. Minu Thbilisi kodutänaval istus vankumatult iga päev õhupalle müüv pensionieas Rosa, kellega vesteldes tuli alati jutuks tema kodukoht Lõuna-Osseetias ja kodu pealesunnitud mahajätmine 1992. aastal. 

Sõjavaim kõnnib seal ka noorte kannul. 25-aastane noormees Irakli ütles mulle: «Igal põlvkonnal on siin oma sõda. Ka mina olen sõda juba näinud ja kardan, et see ei jää viimaseks.» Grusiinid kõnelesid tihti oma riigist lugu, milles peegeldub lisaks uhkusele ka Gruusia kõikide hädade põhjus. Nimelt, kui Jumal jagas erinevatele rahvastele maatükke, olid grusiinid hõivatud külaliste võõrustamisega. Jõudes viimastena Jumala juurde, oli järel vaid kõige parem maa-ala, mille kõige­vägevam soovis enesele jätta. Kahetsustundega loovutas ta selle grusiinidele tingimusel, et nad suhtuvad külalistesse alati lahkelt ja südamlikult. Olles rännanud Gruusia erinevates piirkondades, veendusin, et seda maad võib tõesti pidada oma vaheldusrikka ja lummava loodusega maapealseks paradiisiks. 

Kohalikud täidavad tõsimeelse pühendumusega seda lubadust, ehk külalisel on seal tõesti erakordne staatus. Harjutasin külaliseks olemist lugematu arv kordi ja vilumuse parandamiseks sõin ära sadu hinkaale, maitsesin erinevaid veine, kuulasin seltskonnajuhtide ehk tamadade tooste armastusest, elust ja surmast ning laususin neid ka ise pisarsilmil. 

Pärast esmakordset grusiinide külalislahkuse «üleelamist», arvasin, et nii mu hing kui ka keha lõhkevad: hing tänutundest ja keha maitsvate roogade küllusest. Hääletades Gori linnast Uplistsikhesse, võtsid mind ja mu sõpru peale kaks noormeest. Ootamatult sai reisi sihtpunktiks mitte iidne koopalinn, vaid külaskäik Giorgi vanaema juurde. Eakas proua võttis meid vastu nagu oma lapselapsi ja jagas meiega nii oma söögipoolist kui ka lugusid nooruspõlvest. Seesuguseid hetki nimetan Gruusia väikesteks imedeks. 

Minu üllatuseks juhtus imesid aga igal pool, isegi Thbilisi tänavatel vuravates räsitud maršrutkades. Ühel lämbel maikuu päeval pigistasin end ülerahvastatud bussi peale. Kinni ei olnud seal võtta kuskilt, mistõttu õõtsusin vahekäigus edasi-tagasi nagu tuulelipp. Mu olukorda märkas aga kohalik neiu, kes sõnagi lausumata haaras mul käevangust ja aitas mul püsti püsida. See argise hetke sõnatu žest oli oma lihtsuses nõnda mõjuv ja pani uskuma, et inimesed on siiski ilusad ja head. 

Argipäevade karmus ja vastuolud

Hoolimata imedest ja tänutunde rohkusest ei saa Gruusiast kõneleda roosad prillid ees. Karjuvaid vastuolusid on sealses ühiskonnas liigagi palju. Kust läheb piir turisti ja külalise vahel? Külalisele on valla koduuksed ja südamed, ent turist mõjub eelkõige kõndiva rahakotina, kelle käest võib küsida mitmeid kordi kõrgemaid tasusid kui kohalikult. 

Hääletades Thbilisist Khuthaisi linna, võtsid meid peale esialgu viisakatena tundunud kohalikud noormehed. Üsna kiiresti sai selgeks, et promille oli neil kolme peale kokku väga palju ja konjakit armastasid võrdväärselt nii juht kui ka kaasreisijad. Soovi nende seltskonnast lahkuda võeti jämeda solvanguna ja meile heideti ette oskamatust käituda külalisena. Kõndides autost eemale, kaikus üle maantee pettunud möire: «Sa oled minu turist! Sa ei tohi minna!» 

Kuningas Tamari valitsemisaega 1184–1213. aastal peetakse osaks Gruusia ajaloo kuldajastust. Ehkki Tamar oli naine, kutsutakse teda austusavaldusena just kuningaks, mitte kuningannaks. Kuigi gruusia mehed peavad kohalikest naistest väga lugu, siis soolise võrdõiguslikkuse hiilgeaeg, nagu mitmed gruusia noored mulle naljatledes ütlesid, jäigi 12. sajandisse. Nägin palju kordi pealt, kuidas mees lõi linnatänaval või maršrutkas oma naist. Kõrvalseisjate ainus vastus oli lämmatav vaikus. 

Vaatamata kõikidele vastuoludele ja ebaõiglusele, päästavad austuse ja armastuse, mida ma Gruusia vastu tunnen, kirjeldatud väikesed imed. Kõndisin kord Thbilisi turul, kus säravate kuldhammastega mees küsis mu päritolu kohta. Eesti oli tema jaoks justkui võlusõna. Ta ulatas mulle kingituseks jäätise ja kotitäie maasikaid ning lausus: «Nõukogude Liidus olime kõik sõbrad. Tahan, et sa teaksid, et oleme seda ka nüüd!»

Laura Jamsja

TÜ etnoloogia magistrant

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

gruusia