Alates sellest õppeaastast on Tartu ülikooli Euroopa kolledži kaks magistriõppeprogrammi, «Euroopa Liidu ja Venemaa uuringud» ning «Euroopa õpingud», muutunud interaktiivsemaks ja saanud mitmete erialade õppejõudude kaasamisega uue ja huvitava näo.  

Eelmainitud kahte programmi on kaasatud varasemast rohkem näiteks sotsiaalmeediat Facebooki arutlusrühmade näol. Õppejõud esitab tudengitele iga kuu küsimuse ning üliõpilastel tuleb teatud aja jooksul sel teemal omavahel arutleda. Samuti kasutatake varasemast enam mitmesuguseid aktiivõppemeetodeid, juhtumipõhiseid analüüse, rühmatöid ning üliõpilastel tuleb loenguruumist rohkem «välja murda», käia ringi ning otsida vastuseid ka mujalt kui vaid iseenda või õppejõudude peast.

Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute esimese aasta magistrant Anette Parksepp peab muudatusi oluliseks. «Kõik on palju interaktiivsem, tudengitega suheldakse rohkem ning seminarid on pigem lõbusad, kuigi me arutleme ja vastame erinevatele küsimustele, mis võivad tihti puudutada üsna tõsiseid teemasid,» rääkis Parksepp.

Õppeprogrammi muudatuste üks eesmärke on ka see, et tudengid saaksid omavahel lähedasemaks ning suudaksid raskuste puhul üksteisele toeks olla. Sel semestril pandi nad kord juba proovile, nimelt ühel septembrikuu nädalal meie naaberriiki Lätti reisides.

Kartulid ja muda

Tudengid viibisid Lätis terve nädala, töötades esialgu nädalavahetusel ühes maakohas asuvas farmis ning veetes ülejäänud nädala Riias eri organisatsioone ning ministeeriume külastades.

«Meid viidi nädalavahetuseks mingisugusesse maakohta, mis oli tsivilisatsioonist täiesti eraldatud. Kui me Riias teistele lätlastele ütlesime, kus me käisime, siis mitte keegi ei teadnud, kus see koht asub – nad ei olnud sellisest kohast kuulnudki,» rääkis Anette Parksepp. Tudengid viidi metsade ja põldude vahele, kus asus mitmekorruseline majake, mille terrass ulatus järvele. «See nägi väga idülliline välja,» meenutas Parksepp.

Kui üliõpilased olid endale võõras maamajas söögi valmistanud ning kõhu täis söönud, võis tööpäev alata. Tudengid jagati töörühmadesse, sest vaja oli võtta nii kartulit kui ka korjata ube ja kõrvitsaid. «See oli üsna kohutav, sest ma olin esiteks juba Eestis kartuleid võtnud ning teiseks, Läti muld oli kuidagi väga niiske ja kleepuv, sealt ei saanud üldse kartuleid kätte,» jutustas Parksepp.

Taluperemees ajas kartulivaod lahti väikese traktoriga, millel oli järel hargilaadne riistapuu, mis vagusid lahti tõmbas. «Aga see ei töötanud kuigi hästi, sest kartulid jäid kõik mulla sisse kinni ja me pidime need hargiga ise välja kaevama. See oli ikka tõeline töölaager,» muigas ta.

«Tegelikult olin ma üsna vihane, sest ubade korjamise tiimis olnud inimesed lihtsalt istusid ja siis vahepeal korjasid natuke ube. Nad naersid ja puhastasid neid ja meie pidime samal ajal mulla sees müttama ja kartuleid maast lahti kraapima,» kirjeldas Parksepp.

Järgmisel päeval anti üliõpilastele uus ülesanne: kopratamm tuli maatasa teha. «Ühed meist pidid tammi lõhkuma ja jões seisma, et vesi saaks ära voolata. Teised korjasid puuoksi ja tegid tuld,» ütles Parksepp. Mida rohkem aga kopratammi lõhuti, seda madalamaks jäi vesi ning üsna pea tuli ka ise vette astuda, et tööd jätkata. «Lõpuks ma seisin jões ja kaevasin muda. Ja siis hakkas muda vajuma, mina jäin jalaga sinna kinni ning komistasin ja lendasin vette,» kirjeldas magistrant raskeid katsumusi õppereisil. 

Õhtul tuli tudengitel mõtiskleda, mis oli nende kahe päeva mõte ning kuidas see neid arendas nii indiviidi kui ka ühise grupina. Tudengitega olid kaasas ka arenguseminari õppejõud, Euroopa kolledži turundusspetsialist Silver Bohl ja direktor Kristiina Tõnnisson. «Õhtust süües pööras Kristiina tähelepanu teemadele, mida me enda jaoks lahti mõtestada võiksime, see oli väga hea, sest aitas oma tegevusele väärtuse ja põhjuse leida,» sõnas Parksepp.

Läbi raskuste sõpruseni

«Kui kogu selle reisi üle järele mõelda, siis tegelikult aitas kartulite korjamine ning koos naljade tegemine meil lähedasemaks saada ja meil tekkisid esimest korda oma inside-naljad,» tõdes Parksepp. Samuti aitas õppereis tema sõnul kasvõi omavahel tööde jaotamise järgi näha, millised on kursusekaaslased: kes võttis endale liidri rolli ning kes jäi hoopis meelega tagaplaanile. «Selle reisi jooksul oli väga palju selliseid väikeseid detaile, mis aitasid meil üksteist inimestena paremini tundma õppida.»

Magistrandi arvates oli õppereisi mõte kasvatada rühmatöö oskusi ja koostöötamise tunnetust. «Lisaks sõpradeks saamise väärtus, sest kui me Lätti sõitsime, istusin ma koos ühe Ukraina tüdrukuga ning kui me tagasi tulime, ütles ta mulle: «Mõtle kui imelik, kui me sinna läksime, siis me olime põhimõtteliselt võõrad inimesed ja nüüd tagasi tulles oleme sõbrad,» rääkis Parksepp ja lisas, et ta tunneb, et nad on tõesti oma kursusekaaslastega lähedasemaks saanud.  

Tartu ülikooli Euroopa kolledži direktori Kristiina Tõnnissoni sõnul on üheks õppereisi suurimaks eesmärgiks tõesti see, et tudengid kasvaksid rühmana kokku. «Et nad moodustaksid õpikogukonna, kus kellegi «maha kukkumisel» on teised valmis abistama ning et edasi liigutakse koos,» ütles Tõnnisson.

Reisi teise eesmärgina tõi direktor välja, et kuna paljud üliõpilased ei tea veel täpselt, millest oma magistritööd kirjutada, siis oli Riias eri organisatsioonides käies hea võimalus end võimalike teemadega kurssi viia. «Kolmas põhjus oli see, et üliõpilastel tekiks tunnetus, et esialgu sarnastena tunduvad asjad või näiteks riigid on tegelikult väga erinevad. Näiteks arvatakse, et Balti riigid on väga sarnased, nüüd nad nägid, et Läti on võrreldes Eestiga teinud tegelikult hoopis teistsuguseid valikuid.»

Euroopa kolledži asedirektor õppetöö alal, Olga Bogdanova, ütles, et kõige suuremad muudatused puudutavadki õpetamismetoodikat. «Otsustasime, et tahame kasutada probleemipõhist õpet ning koolitame oma õppejõude, et nad oskaksid kasutada aktiivõppemeetodeid,» sõnas Bogdanova. Aktiivõppemeetodid aitavad tudengitel seostada õppetööd reaalse eluga või vastupidi. «Näiteks on meil juhtumipõhine õpe, et võetakse käsitleda mingisugune konkreetne juhtum ja uuritakse selle eri külgi ja mõjusid.»

Asedirektor tõi näite, et kui tudengid peavad käsitlema Breiviku juhtumit, mis leidis aset Norras, siis tuleb neil vaadelda seda eri nurkade alt. «Tuleb uurida, kuidas mõjutas see Norra majandust, poliitikat, sotsiaalset elu, milline on noorte arvamus,  kuidas on see mõjutanud rahvusvahelisi suhteid jne,» selgitas asedirektor.

Personaalne lähenemine

Samuti on varasemast rohkem püütud ainetesse tuua diskussiooni. «Meie algne idee oli, et me loobume üleüldse loengutest, et õppejõud ei räägi baasteadmisi tudengitele loenguvormis, vaid neil tuleb raamatut lugeda ja seminaris arutletakse selle üle koos,» rääkis Bogdanova. Peale selle püütakse käia võimalikult palju klassiruumist väljas ning vaadata teemadega seotud filme. «Näiteks viime nad Tallinnasse ja külastame riigikogu, et praktikute käest otse uurida, kui neil on näiteks mõnda raamatut lugedes küsimusi tekkinud,» selgitas asedirektor.

Kristiina Tõnnissoni sõnul on olulisi muudatusi tehtud ka uurimismeetodites ja praktika ainetes. Ehk kui varem oli magistriõppeprogrammis eraldi metoodikakursus, siis nüüd on üritatud see ainete vahel ära jagada. «Me ei õpeta mitte ainult metoodikat, vaid metoodikaosa tuleb ainetes sisse koos küsimusega.»

«Praktika puhul «hüppasime» samuti uuele tasandile ehk jagasime selle sisuliselt kolmeks osaks: korralduslik praktika, analüütiline praktika ja töökohal tehtav praktika,» selgitas Tõnnisson. Praktika kaks esimest osa sooritab tudeng ülikoolis. «Ta saab kaasa teha kasvõi rakendusuuringutes või osaleda näiteks Academica konverentsil üritust juhtides ja avalikku esinemist harjutades,» rääkis direktor.

Kuna Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute magistriõppeprogrammis on ka arenguseminari kursus, siis selle kaudu on praktika jaotatud eri ainete vahel. Selles seminaris seavad magistrandid oma isiklikud eesmärgid, milleni nad soovivad magistriõppe lõpuks jõuda. Siia kuulub ka ülesanne leida magistritöö teema.

«Arenguseminar on magistriöö üks osa. Seal me räägime inimesest ja tema arengust ning iga semestri alguses vaadatakse, kui kaugele on oma eesmärkidega jõutud,» ütles Tõnnisson. Arenguseminar ja selle juhendaja aitavad üliõpilastel leida ka oma magistritöö teema. Direktori sõnul on inimesele keskendumine ja toetava keskkonna loomine tähtis, sest see muudab ülikooliaja meeldejäävaks ning pakub üliõpilastele kõige rohkem arenguvõimalusi.