Kas sotsiaalmeedia võib olla inimese jaoks isiklik ruum, kus kolleegid ei saada tööalaseid sõnumeid? Milline on töö ja eraelu piiride seadmisel juhi roll? Kas nüüdisaegses maailmas on üldse vaja töö ja eraelu vahele piire seada?

Kaugtöö, koroonapandeemiast tingitud eriline olukord ja sotsiaalmeedia laialdane kasutamine on muutnud häguseks töö ja eraelu piirid. Suurem osa inimesi soovib töö ja eraelu lahus hoida, kuid kindlate piiride seadmine on keeruline, ja on neid, kes seda teha ei tahagi.

Mullu Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös uurisin töö ja eraelu piire ning leidsin, et palgatööd tegev inimene soovib vabal ajal end päevatööst rohkem eraldada kui ettevõtja, kellel on isiklik side oma ettevõttega. Üks uuringus osalenud ettevõtja kirjeldas, et tema tööd ja eraelu ei eristagi, sest kõik see on kokku üks elustiil.

Mitu intervjueeritud inimest viitasid, et neid on piire seadma sundinud varasem ületöötamine või läbipõlemine, mille kordumist nad ei soovi.

„Ma olen korra selle vea teinud: matsin end ennastunustavalt töö alla. Sisuliselt öeldi mulle, et hea töö küll, aga selle läbipõlemise ja stressiga pead nüüd küll ise tegelema. Ma arvan, et see tõmbas mul mõtte päris selgeks. Nüüd olen enda jaoks töö ja eraelu tasakaalu teadlikult esikohale pannud. Seda enam, et näen ka kõrvalt, mida see inimestega teeb,“ kommenteeris üks osaleja.

Teod ütlevad rohkem kui sõnad

Magistritöö uuringus osalenud kinnitasid, et piiride seadmist mõjutab tugevalt kolleegide ja juhtide käitumine. Avaldati arvamust, et kaugtöö ajastul võiksid kõigi astmete juhid olla teadlikumad sellest, kui palju võib juhi eeskuju alluvate töötamisviisi mõjutada. Läbipõlemise vältimiseks on hea eeskuju väga oluline – juhid võiksid rohkem teadvustada, et kui nad töötavad hilisel kellaajal, siis teevad suure tõenäosusega sama ka nende töötajad. 

Tartu Ülikooli personaliosakonna juhataja Kristi Kuningas toonitas samuti juhi tähtsust ja mõju piiride seadmisel. „Juhina olen aru saanud, et suhtumise muutus algab minust. Kui mina puhkuse ajal kodukontorist pidevalt e-kirju saadan, olen halb eeskuju ning mu sõnadel puhkuse tähtsusest pole kolleegide seas mingit kaalu,“ ütles ta.

Seepärast püüab ta jälgida, et väljaspool tööaega saadaks e-kirju vaid erandolukorras. „Ja isegi kui koostan õhtul postkasti vaadates mõnele kirjale vastuse – tunnistan, et mõnikord seda ikka juhtub –, siis teele saadan selle alles tööpäeva alguses,“ kirjeldas Kuningas. Nii ei anna ta kolleegidele oma käitumisega sõnumit, et töö tegemist oodatakse ka töövälisel ajal.

Juhtkond võib jagada nõuandeid, aga muutust ei tule, kui igapäevapraktika seda ei toeta. „Kui meeskonnas vaadatakse viltu inimesele, kes puhkuse ajal tööd ei tee, ning normiks on kujunenud aktiivne tööalane suhtlus hilisõhtuti ja nädalavahetusel, ei aita olukorda parandada personaliosakonna või juhtkonna soovitused. Oluline on see, millised kokkulepped tehakse konkreetses töökeskkonnas,“ toonitas Kuningas.

Tasakaalu hoidmine pole sealjuures tähtis mitte ainult töötaja, vaid ka organisatsiooni jaoks. „Ülikooli suurim väärtus on inimesed, kes siin uut teadmist loovad. Personaliosakond peab kandma sõnumit, et tasakaal on oluline ning pidev ületöötamine on probleem, mitte norm.“

Töökorralduses peab ülikooli personalijuht oluliseks, et igal töötajal oleks olemas kolleeg, kes vajaduse korral tema pakilised töölõigud üle võtaks, et haigeks jäänud või puhkusele läinud töötaja saaks mõnda aega täiesti eemal olla.

Käsu korras kehtestatud lahendused aga ei toimi. „Muutuma peab inimeste suhtumine. Kindlasti on igaühel meist võimalik teha oma rutiinis mõni esmapilgul väike muudatus, mis piiride seadmisele kaasa aitab,“ ütles ta.

Sotsiaalmeedia kui osa eraelust

Sotsiaalmeediat soovivad paljud inimesed hoida isikliku ruumina. „On olemas rohkeid tööalaseks suhtluseks mõeldud platvorme ja kanaleid, nii et töö eesmärgil pole põhjust sotsiaalmeediat kasutada,“ arvas üks uuringus osalenu. Ka Kristi Kuningas nõustus, et tööalase ja eraelulise suhtluse eri kanalites hoidmine aitab tasakaalu luua.

Juhtidel tasuks seega jälgida ka seda, milliseid platvorme tööalaseks suhtluseks kasutatakse, ja arutada see töötajatega läbi. Kui kollektiivis pole selgeid kokkuleppeid või ootusi, millal, kellele ja millistes kanalites peab reageerima, võib see tekitada segadust, pinget ja tunnet, et tööasjadel peab pidevalt silma peal hoidma.

Nutiseadmete võidukäik ja tehnoloogiliste lahenduste rohkus on aidanud luua illusiooni, et meil on suur otsustusvabadus, kus ja millal tööd teha. Teaduskirjanduses on aga kasutatud lausa eraldi terminit autonoomia paradoks: tänu tehnoloogiliste võimaluste arvukusele võivad kolleegid ja koostööpartnerid eeldada, et töötaja ongi pidevalt kättesaadav, ning see on töötajate vaba otsustusõigust hoopis vähendanud.

Teist intervjuudest välja koorunud nähtust võib nimetada kättesaadavuse paradoksiks: kui töötajal on paindlik tööaeg ja ta reguleerib seda ise, võib see tähendada, et kolleegid teevad sama. Nii ei pruugi töötegemise ajad enam klappida ja võib juhtuda, et näiteks kirjadele ei saa vastuseid harjumuspärase kiirusega.

„Vahel on mul päeval kell pool üksteist vaja ruttu kolleegiga ühendust saada, et üks kiire küsimus küsida, aga teda ei ole,“ kirjeldas üks osaleja, mis teda kodukontori hajutatud tööpäevades häirib.

Kristi Kuningas on samuti kogenud, et tööaja ja -koha paindlikkus võib luua olukorra, kus kogu aeg teeb keegi tööd. „Inimestele meeldib töötada erineval ajal – mõni alustab hommikul vara, teise magusaim tööaeg on hilisõhtul. Kui tööajad ei ühti, tuleks leppida kokku, millise mõistliku aja jooksul kolleegi tagasisidet oodatakse ja millal on ühiste arutelude aeg,“ leidis Kuningas. „Enamik asju ei ole tegelikult nii kriitilised ega kiired, et vajaksid kohest reageerimist.“

Töö ja eraelu piiride teemal jagub ainest ka tulevastele uurijatele. Näiteks tasuks ette võtta töö ja eraelu piiride uurimine riiklikul tasandil. Mitmel pool Euroopas on juba riiklikult piire kehtestatud. Näiteks Prantsusmaal ei tohi üle 50 töötajaga ettevõtetes tööandjad pärast tööpäeva lõppu töötaja poole tööküsimustega pöörduda, Portugalis aga võib üle kümne töötajaga ettevõttes saada trahvi, kui töötajaga töövälisel ajal töö asjus ühendust võetakse.

Artikkel põhineb autori magistritööl, kus uuriti teadmustöötajate töö ja eraelu piire. Magistritöö jaoks andis intervjuu 14 inimest eri eluvaldkondadest ning fookusgrupis osales seitse personalijuhti ja -spetsialisti.