„Koledused, mida vene sõdurid on Ukrainas korda saatnud, ei saa jääda tagajärgedeta. Neid ei tohi ära unustada ega andeks anda!“ ütleb Universitas Tartuensisele antud intervjuus Daniel Fried, üle 40 aasta USA välisministeeriumis töötanud tippametnik, ameeriklaste üks parimaid Kesk- ja Ida-Euroopa ning Venemaa asjatundjaid.

Nõukogude Liidu lagunemise ajal USA Euroopa-suunalise välispoliitika väljatöötamise ja rakendamise üks võtmeisikuid Daniel Fried külastas Eestit mai keskel. Ta pidas avaliku loengu Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis, kus kõneles 1989. aasta välispoliitilistest õppetundidest seoses praeguse olukorraga Ukrainas. Seejärel esines Fried Tallinnas Lennart Meri konverentsil, kus analüüsiti Ukrainas toimuva sõja mõju maailmale ning arutati, kuidas lääs saaks veelgi jõulisemalt survestada Venemaad Ukrainast taanduma ja sõjakuritegude eest vastutama panna.

Fried selgitas, et 1980. aastatel võtsid ameeriklased raudset eesriiet Euroopas kurva paratamatusena. See aitas maandada võimaliku tuumasõja ohtu ning Ida-Euroopa riikide iseseisvumist ei osatud oodata.

Verine identiteedikaotus

Nõukogude Liidu lagunedes, 1991. aasta hilissuvel kuulutasid Eesti ja Läti (Leedu oli seda teinud juba aasta varem), aga ka Ukraina ja Valgevene end iseseisvaks. Miks on Balti riikidel läinud tunduvalt paremini kui Ukrainal ja Valgevenel?

„Ukraina probleem oli see, et nende rahvuslik identiteet ei olnud selge. Jah, oli inimesi, kes aitasid kaasa Ukraina iseseisvuse saavutamisele. Leonid Kravtšuk võis küll iseseisvusse uskuda, kuid ei mõistnud päris hästi seda, et vaja on sisemist muutust. Neil oli poliitiline demokraatia, aga ilma õigusriigi põhimõteteta,“ rääkis Fried oma loengus.

Tema sõnul oli nõukogude süsteem Ukrainale liiga omaseks muutunud. Taheti küll vabadust, aga puudus strateegiline plaan, kuidas ülejäänud maailmaga suhestuda. Põhjus, miks Ukraina pole praegu Euroopa Liidu ega NATO liige, on toonases ajas.

„Poolakad ja Balti riigid olid meil oma plaanidega kukil. Toomas Hendrik Ilves, Eesti suursaadik Washingtonis, käis kogu aeg peale: „Ärge olge rumalad, võtke meid tõsiselt, me oleme eurooplased!“ Sama tegid Poola esindajad. Ukrainlastel – Kravtšukil, seejärel Kutšmal – polnud aimugi, mida teha,“ tõdes Fried.

Nõukogude Liidu lagunemise ajale tagasi vaadates on tema meelest üks õppetundidest, mida toona ameeriklased ega ka teised ei mõistnud, see, et postsovetlikud ja postkommunistlikud riigid kuuluvad sisuliselt kahte rühma. Kuuluvus ühte või teise määras suures osas ära selle, kui edukas oli riik oma arengus liidu lagunemise järel.

Postkommunistlikel riikidel, nagu toona Eestil, Lätil, Leedul ja teistel vahetult raudse eesriide taha jäänud aladel, oli 1989. aastal veel elav mälestus teise maailmasõja eelsest iseseisvusest. Inimesed teadsid, mis on vaba iseseisev riik, millised näevad välja vabad valimised. Nad tahtsid seda aega, oma vaba riiki tagasi. Postsovetlikes riikides seda mälestust enam ei olnud, vaba riik oli nende jaoks abstraktsioon.

„Võib-olla oli Lääne-Ukrainas inimesi, kes teadsid sellest rohkem, kuid mitte palju. Kindlasti polnud selliseid inimesi Venemaa Föderatsioonis. Mälestused ja teadmised seniolnust olid uputatud suure punase terrori ja holodomori veretöödesse. Ukrainlastel kulus terve põlvkond, et kujundada uuesti välja arusaam endist kui eurooplastest,“ rääkis Fried.

Hilja leitud selgus

Tema hinnangul tekkis ukrainlastel Euroopaga seotud tulevikutunnetus alles pärast 2000. aastat. Siis juhtis Venemaad aga juba Vladimir Putin ning seda, mis oli kümmekond aastat varem õnnestunud Eestil ja teistel, oli palju raskem saavutada.

Fried meenutas 2000. aastate esimese poole oranži revolutsiooni, mis oli esimene katse saada Ukrainale n-ö korralik Euroopa valitsus. Kui presidendiks valitud Viktor Juštšenko külastas USA-s toonast presidenti George W. Bushi, sai selgeks, et Ukraina ei ole tegelikult rahvusvahelisele areenile astumiseks valmis.

„Olime Valge Maja ovaalkabinetis, kui Bush küsis Juštšenkolt: „Mis plaanid teil on?“ Too vastas, et nad suurendavad enne järgmisi valimisi pensione. Mina mõtlesin endamisi, et issand jumal, see ei toimi ... Juštšenko oli tubli mees ja tal oli demokraatiast mingi nägemus, aga see oli lühinägelik,“ vangutas Fried pead.

Ameeriklased olid oodanud vastust, kuidas värske president kavatseb Ukrainat reformida, nagu omal ajal tegi Poolas Lech Wałęsa, ehk pikka plaani, mis ulatuks järgmistest valimistest või erakonna soovidest kaugemale ja mille eesmärk oleks päästa riigi tulevik.

Fried mäletab, et kui 2008. aasta aprillis arutati NATO tippkohtumisel Bukarestis Ukraina ja Gruusia vastuvõtmist NATO-sse, jõuti veidra kompromissini: millalgi saavad Gruusiast ja Ukrainast NATO liikmed, aga mitte veel. Kandidaadid ise ei saanud midagi konkreetset teha, et asjade käiku kiirendada.

Alles 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses tundus ameeriklastele, et ukrainlased on enda jaoks välja mõelnud, et nad soovivad kuuluda läänelikku maailma koos Euroopa ja USA-ga. Kahjuks langes see kokku esimese suurema konfliktiga Venemaa ja lääneriikide vahel pärast külma sõja lõppu ja Berliini müüri langemist – 2014. aasta kevadel okupeeris ja annekteeris Venemaa Föderatsioon Krimmi poolsaare.

Just Daniel Fried koordineeris 2014. aastal USA Venemaa-vastaste sanktsioonide väljatöötamist ja kehtestamist.

„Tõenäoliselt oleks USA pidanud reageerima palju jõulisemalt, kui seda toona tegime. Oleksime pidanud sanktsioone Venemaa vastu karmistama ja juba siis Ukrainale sõjalist abi andma. Barack Obama administratsioon küll arutas seda, aga otsustas sõjalist abi mitte anda. Arvasin siis, et see on viga, ja olen endiselt sama meelt,“ kinnitas Fried.

Mõju tervele maailmale

Krimmi annekteerimisega algas justkui teine külm sõda, sest sai selgeks, et Putinil polnud mingit kavatsust tekkinud olukorda rahumeelselt lahendada ega tagasi tõmmata. Siiski ei osanud lääneriigid oodata, et asi viib tõelise ja laiaulatusliku sõja puhkemiseni.

Praegune Putini korraldatud rünnak on eelmisest palju suurem ja surmavam, aga ka lääneriikide vastus sellele on jõulisem kui toona. Fried avaldas pärast loengut antud intervjuus, et tema meelest peaks tegema rohkem: karmistama Vene nafta ja gaasi kohta käivaid sanktsioone. Väga tõsiselt tuleks ette võtta kogu Venemaa kaubandus, laevandus, pangad.

Tema sõnul tuleb mõista, et Ukrainas toimuv mõjutab tervet maailma. Ukraina on üks maailma suurimaid teraviljatootjaid. Venemaa põhjustatud toidukriis võib kasvada tõsise näljahädani Aafrikas ja teistes arengumaades.

„See on väga suur probleem ja see on puhtalt venelaste süü. Oleks õiglane, kui G7 riigid jõuaksid kokkuleppele külmutada 300–350 miljardi dollari väärtuses Venemaa varasid. Neid ei tohiks Venemaale tagastada enne, kui nende riik annab väga suure panuse Ukraina ülesehitamise rahvusvahelisse fondi,“ tõi Fried näiteks.

Kuigi energiasanktsioonid, millele lääs on seni rõhunud, toimivad, oleks tema meelest rohkem abi otseste rahakraanide kinnikeeramisest. Et venelased ei saaks seda sõda juba praegu enam rahastada, tuleb läänel olla konkreetsem ja leida loovamaid viise selle takistamiseks.

Positiivne erinevus kaheksa aasta taguse ajaga võrreldes on Friedi sõnul see, et nüüd antakse Ukrainale relvaabi ning seda teevad paljud riigid üle maailma. Sisuliselt on ainus mure see, kuidas korraldada logistikat, et relvad ja laskemoon tervelt õigesse kohta jõuaksid.

Sedagi pidanuks Friedi meelest minevikust õppima: lääneriikidel tulnuks relvaabiga alustada palju varem. Venemaale sanktsioonide kehtestamise kõrval oleks pidanud Ukrainale relvi andma. Ja kui 2016. aastal selgus, et Putin ei pea Minski leppest kinni, oleks tulnud sanktsioone karmistada. Siis oleks praegune olukord ehk teistsugune.

„Me ei saa naasta aega, mil Ukrainas ei julge keegi midagi teha ja Putin kasutab olukorda enda huvides ära nii kaua, kui soovib. Midagi tuleb teha: kas võtta Ukraina NATO-sse vastu või sõlmida mingi muu kokkulepe, mille tulemusel ei oleks Ukraina enam selles ebakindlas hallis tsoonis. Ukrainas käib sõda. Nad võitlevad oma elu eest. Enda, aga ka Euroopa tuleviku eest. Me peame aitama neil venelased tagasi tõrjuda,“ nentis Fried.

Ühe mehe sõda kõige vastu

Venemaa alustatud täiemahuline sõda Ukraina vastu on kestnud juba üle saja päeva. ÜRO inimõiguste ülemkomissari büroo andmetel on juuni alguse seisuga Venemaa sõjalise rünnaku ajal Ukrainas hukkunud 4169 tsiviilisikut, neist 268 lapsed. Tegelik arv võib ekspertide hinnangul olla aga mitme tuhande võrra suurem.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi andis saja sõjapäeva möödudes oma sotsiaalmeediakanalites teada, et selle ajaga on ametlikel andmetel Ukrainale heidetud üle 2500 raketi. Purustatud või pommitamises kannatada saanud on 113 kirikut. Kui suur hulk inimesi on tegelikult tapetud, ei tea keegi enne, kui saadakse venelaste okupeeritud aladelt lisateavet.

„Kõik need inimesed oleks elus, kui üks inimene Moskvas poleks katastroofi põhjustanud. Seda tegu ei saa enam olematuks teha – käib kohutavate tagajärgedega sõda. Vene sõjaväe võimuses on lõpetada kirikute põletamine, linnade hävitamine, laste tapmine, aga ainult siis, kui see sama inimene Moskvas käsu annab,“ tõdes Zelenskõi.

Presidendi hinnangul hävitab Venemaa tahtlikult ja süstemaatiliselt Ukraina kultuuri- ja ajaloopärandit, nagu ka sotsiaaltaristut – kõike, mida on normaalseks eluks vaja. Selline agressorriik ei saa olla UNESCO liige ega jääda ÜRO liikmeks, justkui midagi poleks juhtunud.

Daniel Fried kommenteeris, et kui tahame Putini sõjakuritegudes süüdi mõista, peame kindlustama, et tema Ukraina vallutamise plaan kukub läbi.

„Kui see tal siiski õnnestub, peame toetama Ukrainat nii palju kui võimalik ja hoidma Putinit väga pikka aega surve all. Koledused, mida vene sõdurid on Ukrainas korda saatnud, ei saa olla ilma tagajärgedeta. Neid ei tohi ära unustada ega andeks anda!“ ütles ta.

---

Balti riikide jõudmisest NATO-sse

Räägin ühe loo 2002. aasta suvest. Olin USA riikliku julgeolekunõukogu staabi liikmena koos president Bushiga Valge Maja ovaalkabinetis. Millegipärast olime seal ainult kahekesi. Novembris ootas meid ees NATO tippkohtumine Prahas. Bush küsis, mida teeksin Balti riikide asjus, kui see oleks minu otsustada.

Alustasin, nagu hea ametnik ikka, Balti riikide NATO-sse võtmise plusside ja miinuste loetlemist. Aga Bush katkestas mind ja ütles: „Ma tean seda kõike! Ma tahan teada, mida sina teeksid. Danny, mida sina otsustaksid?“ Võtsin väikese pausi ja ütlesin siis, et mina võtaks nad vastu – kuni veel võimalus on. President noogutas selle peale heakskiitvalt: „Teeme ära!“

Bush oli oma valiku juba teinud. Tal ei olnud vaja minu arvamust, et seda kinnitada, vaid selleks, et otsustada, kas sobin vastuvõtuprotsessi juhtima. Kui mina ei oleks uskunud, et Balti riigid NATO-sse sobivad, oleks ta leidnud selle töö jaoks kellegi teise. 

Me ei tohi teha Ukrainas viga, mida Balti riikide ja Poola puhul õnnestus vältida. Kui president Bush poleks otsustanud neid riike NATO-sse vastu võtta, võiks praegu uudistes Luhanski rahvavabariigi asemel olla Narva rahvavabariik.

Daniel Fried

mõttekoja Atlantic Council teadustöötaja, Varssavi Ülikooli külalisprofessor