Liis Puis leidis ülikoolist endale rühmakaaslastes sõbrad kogu eluks, kellega jagada arstiks olemise muresid ja rõõme.
FOTO: Oliver Härmson

Kes on peidus valge kitli all?

Elukool

2017. aasta juunikuus sain kätte kauaoodatud diplomi – pärast 18 (ehk 12 + 6) aastat koolipingis oli minust lõpuks saanud arst.

Kas ma arvasin, et olen valmis astuma töö­põllule, võitlema inimeste tervise eest? Võib-olla. Kas ma tegelikult olin päris valmis? Ilmselt mitte. Kas ma kunagi üldse olen päris valmis? Ei, sest see on amet, kus õpid terve elu, iga päev ja tihti ka öösiti ning sa ei saa kunagi olla valmis kõigeks, mis sind ees ootab. Kas mu argipäev on raskem, kui ma arvasin? Jah.

Sellegipoolest olen väga rahul, et õppisin ülikoolis just seda eriala. Ma ei tahaks olla mitte keegi muu kui arst. Enam ma ka ei oskaks olla keegi muu kui arst.

Tegelikult on minu kogemus töötava inimesena veel liiga üürike, et üldse mingit head kogemuslugu jagada. Nii-öelda paberitega arst olen olnud ju kõigest poolteist aastat (enne seda, tudengina, sai ka abi­arstina veidi meditsiini­maastikuga tutvutud). Ometigi on selle aja jooksul mahtunud mu tööellu päris palju ning kogenud olen iga­suguseid emotsioone, kurbusest rõõmuni – seda viimast muidugi väga palju rohkem.

Mitmes osakonnas

Minu päevad mööduvad praegu arsti-residendina Tartu Ülikooli Kliinikumis, peamiselt reumatoloogia erialal, aga nagu residentuuris õppivad noored arstid ikka, saan peale koduosakonna töötada ka mitmes teises minu eriala toetavas osakonnas.

See teeb residentuuriaja väga mitmekesiseks. Näen palju erisuguseid patsiente ja haigusi, millega võib-olla tulevikus oma töös iga päev kokku ei puutugi.

Inimene on ju tervik ning ehkki arstid tegelevad peamiselt oma eriala haigustega, vajavad nad teadmisi ja kogemusi ka teiste erialade kohta.

Residentuur on väga põnev aeg – natuke oled veel nagu üliõpilane, sest sul on juhen­daja, kellelt vajaduse korral nõu küsida, aga tegelikult töötad oma patsientidega ikkagi ise.

Üks suur kontrast pärast ülikooli lõpetamist tööellu astudes on see, et tohutult palju tuleb suhelda. Sinu ette kerkib järsku harjumatult suur hulk elulisi probleeme.

Ülikoolis oli õpe paljuski teoreetiline. Patsientidega kokku puutudes kuulasime nende lugu ja uurisime nende haigust, aga sellega lugu ka lõppes. Panime palatiukse kinni ning võtsime selle inimese loo ja uued teadmised kaasa, aga meie ei pidanud enam tema haigust ravima ega muid probleeme lahendama.

Raviarstiks saades oledki aga ühtäkki see inimene, kelle ülesanne pole mitte lihtsalt kuulata ja õppida, vaid ka tegutseda.

Kui muidu on elus tavaliselt nii, et vanem inimene annab nooremale nõu, siis haiglas võivad rollid olla vastupidised. Sa võid olla alles 20. eluaasta­tes arst, aga sinust kaks või kolm korda vanem patsient ootab sinu arvamust, nõuandeid ja tuge. Ta võib neid oodata nii oma haiguse kui ka muude elumurede asjus.

Inimesest ei saa ju välja lõigata ainult üht sektorit, mis kuuluks minu kui spetsialisti pärusmaale – patsientidel võib olla igasuguseid kaebusi ja probleeme ning tihti jagatakse neid ka arstiga.

Niisiis avastad ootamatult, et oled küll kuus aastat õppinud arstiametit, ent pead olema ühtlasi psühholoog, hingehoidja, sotsiaaltöötaja või lihtsalt keegi, kes kuulab. Selleks pole meid koolis ette valmistatud.

Selleks ei jõuakski meid keegi ette valmistada – arsti­õpe on niigi intensiivne ja kuue aasta jooksul üritatakse meile anda nii palju meditsiini­tarkust kui võimalik. Jääb lootus, et selle muu õpime ise töö käigus juurde.

Kiire töötempo

Tegelikult tahaksimegi õppida, aga siis kerkib järgmine probleem: töötempo on nii kiire, abivajajaid on nii palju, tihti pead olema mitmes kohas korraga ja kuigi sa tahaksid väga olla universaalne aitaja, pole alati kahjuks lihtsalt oskusi ja aega. Ajapuudusega on raske leppida.

See, et sind usaldatakse, on minu arvates arstitöö üks põhi­lisimaid rahulolu pakku­vaid tahke. Võhivõõrad inimesed usaldavad sulle oma mure. See on privileeg, mille eest tuleb paraku mõnikord ka maksta. Tuleb olla valmis läbipõlemiseks. Läbi võivadki põletada olukorrad, kus sul pole aega kuulata ja kus ei saa aidata, olgu sinu ees siis meditsiiniline või mitte­meditsiiniline probleem.

Rasked on ka need juhtumid, kui sa ei suuda leida kaebustele ja haigusnähtudele selget seletust või anda kindlat ravimit, mis kaotaks probleemid.

Meditsiinikeeles nimetatakse neid funktsionaalset tüüpi häireteks – inimene tunneb end pahasti, aga kõik organid on justkui terved. Arsti jaoks on väga raske, kui ei leia oma patsiendile ideaalset lahendust.

Ent nagu juba alguses öeldud, on see siiski minu arvates parim amet. Iga päev saad kedagi aidata, võtta ära mure ja anda tagasi rõõmu. Igas olukorras saad kas või midagi paremaks teha ja enamasti suudad ikka inimese terveks ravida või pakkuda lahendusi, mis võimaldavad tal elada täisväärtuslikku elu.

Palju valikuid

Arstikutsega on võimalik töötada paljudes valdkondades. Ainuüksi haiglas on suuna­valikuid mitu: on statsionaarne töö (palatiarstina), ambulatoorne töö, olenevalt erialast ka ainult valvetöö, lisaks teadus- ja õppetöö.

Kui oled eriti tubli, võid teha seda kõike. Ametikohti ja tegevusvaldkondi leidub aga ka väljaspool haiglat, igaüks leiab oma. Kõik, kellele ei meeldi rutiinne töö, tulgu arstiks!

Rutiin on meie töös üsna võõras nähtus. Kõik päevad on erinevad, haigused on erinevad ja ka patsiendid on erinevad.

Iga päev õpin ma tuhat uut asja. Patsiendid küsivad tihti midagi, millele kohe ei oskagi head vastust anda – uurin kohe järele. Iga päev tuleb uudiseid uutest meditsiini­uuringutest, avastustest ja raviviisidest. Haigusi on tohutult palju ja kogu aeg võid lugeda mõne kohta, millest varem piisavalt ei teadnud.

Selles ametis saad iga päevaga targemaks – aga vaid siis, kui näed ise vaeva. Ja arstid näevad vaeva, muidu selles ametis hakkama ei saaks.

Kõige parem tunne ongi see, kui tead, et sul on pidevalt kuhugi areneda, edasi liikuda. Sa ei tea iial kõigest kõike ja sul on pidevalt võimalus õppida nii palju uut.

Ülikoolis õpime tavaliselt klassikat – kuidas asjad võiksid välja näha ja kuidas ideaalis haiguseid käsitleda. Päris elu on aga kõike muud kui teada-tuntud harjumus­pärane klassika. Vahel tundub lausa, et üks erand ajab teist taga.

Uued kogemused

Iga päevaga üha rohkem kogemusi saada on hea. Ma ei mõtle seejuures ainult meditsiinilisi kogemusi, vaid ka oskusi ja kogemusi suhelda erisuguse tausta, erinevate arusaamade ja iseloomujoontega inimestega.

Õpid selgitama keerulisi haigusi ja ravivõtteid patsiendile nii, et ta saaks kõigest aru – ka see on oskus, mida koolis ei jõuta õpetada, aga mis on arsti igapäevatöös üks olulisimaid.

On mõeldamatu, et ülikool jõuaks meid ette valmistada absoluutselt kõigeks, millega kunagi silmitsi seisame. Ülikool annab meile alusteadmised ja hariduse, millele hakata töö käigus üha uusi ja uusi teadmiste kihte peale ehitama. Aitäh, Tartu Ülikool, et kinkisid mulle eluks hindamatu väärtusega hariduse ja harituse!


Mida silmas pidada, kui soovid arstiks saada?

  • Õppige kooliajal nii palju ja nii hästi, kui jaksate, sest kõiki teadmisi on päriselt vaja.
  • Leidke juba kooliajal tasakaal õppimise ja eraelu vahel, see hoiab meele virge.
  • Lugege kõike, kuid hoidke ka tasakaalu meditsiini- ja ilukirjanduse vahel.
  • Hoidke juba tudengina arstilippu kõrgel ning olge eeskujuks nii oma tervislike eluviisidega, mida hakkate oma patsientidele propageerima, kui ka igapäevase suhtluse ja abivalmis tegutsemisega.
  • Käige kooliajal haiglas arstidega kaasas – see on suurepärane võimalus näha, kuidas asjad päriselt toimivad.
  • Kui võimalik, töötage väikese koormusega ka tudengieas, sest siis on kontrast koolipingist tööellu minnes väiksem ja harjumine kergem.
  • Koostage kooliajal oma väikesed konspektid, mida saaks taskusse pista. Vahel on nii hea, kui saad oma praktilisest taskuraamatust tähtsaid asju vaadata – näiteks kui suur see maksimaalne ööpäevane ketoprofeeni annus ikkagi oli.

Liis Puis

meditsiiniteaduste valdkonna arstiõppe vilistlane (2017)

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit