Aet Kiisla on õnnelik, et Narva Kolledžis on tal mitmekülgne töö.
FOTO: Sandra Saar

Õppejõud, kes peab loenguid teistmoodi

Persoon

Narva kolledži õppejõud Aet Kiisla sai tänavu TÜ sportlikema töötaja tiitli. Liikumist peab ta ka oma loengutes väga tähtsaks – eelkõige sellepärast, et siis õpivad tudengid paremini.

Küsimus, kust on pärit Narva kolledži avaliku halduse assistent Aet Kiisla, tekitab temas üksjagu segadust. «Jõhvi on ju siinsamas Narva lähedal,» öeldaks talle vastust kuuldes.

Kuigi kahe linna vahel laiub umbes 50 kilomeetrit, ei ole see reaktsioon tema meelest õige, sest Jõhvi ja Narva on kaks täiesti erinevat kohta. «Jõhvis elades ei teadnud ma Narvast suurt midagi. Keegi ei käinud niisama Eesti idapoolseimas linnas,» sõnas õppejõud.

Enne Narva kolimist elas Kiisla kümme aastat Harjumaal, töötades matemaatika ja füüsika õpetajana. Ühel hetkel tundis ta, et tahaks teha midagi muud, ja oma mõtetes oli ta valmis kolima tagasi Ida-Virumaale. Pealegi õpetatakse Narva kolledžis tema haridusele vastavaid teemasid.

Tartusse ei saanud ta minna, sest seal pole merd – see oli Kiisla jaoks ainuke tähtis geograafiline piirang. Ta võttis Narva kolledžiga ühendust ja pakkus end tööle. Kohe teda siiski ei palgatud, kuid aasta pärast otsis ülikool temaga ise kontakti ja kutsus tööle.

Kiisla oli õnnelik, sest uus töökoht võimaldas tal kasutada kaht tüüpi haridust: pedagoogilist ja avaliku halduse oma. «See oli see, millest inimesed unistavad: et saaks rakendada oma erisuguseid oskusi ja selle eest makstaks ka veel,» sõnas ta. Niimoodi koliski Kiisla 2006. aastal Narva ja elab seal tänini.

Mitmekülgne töö

Suurema osa ajast on ta olnud kolledžis poole kohaga õppejõud ja teise poolega täitnud mõnd administratiivkohta. Näiteks on ta olnud programmijuht, aga ka õppe­direktor.

Nüüd on ta juba teist aastat täiskohaga õppe­jõud, mis tema sõnul ei ütle suurt midagi, sest õppejõu töö on nii mitmekülgne ja juba ametijuhend sisaldab väga palju aspekte. Talle see sobib, sest saab tegeleda eri teemadega ja ei teki ka rutiini, mis on küll aeg-ajalt vajalik, aga mida saab tema sõnul määrata ka ise, näiteks nädalate kaupa.

Kuigi Kiisla on avaliku halduse õppejõud, on tema õpetatavad ained vägagi erinevad.

«See on iseloomulik väikestele õppeasutustele, sest Narva kolledž ei saa endale lubada, et meil oleks näiteks makro­ökonoomika professor, kes peab ainet lugema võib-olla kord kahe aasta jooksul. Mis sa siis ülejäänud ajast teed?» seletas ta.

Kiisla toob esile, et Narva kolledžis ei tule panustada ainult õppesse: samavõrd oluline on ka ühiskonna teenimine.

«Kolledžid on alati olnud mõnes mõttes maailma­parandajad, sisaldades aeg-ajalt ka näiteks kultuurimaja elemente. Me oleme siin piiri ääres teinud alati rohkem kui kõrgkoolilt sisuliselt oodatakse, aga see on piirkondlikele kolledžitele omane üle maailma,» sedastas Kiisla.

Piirkonna teenija

Kui piirkondlikke õppeasutusi avatakse, on nad paljuski ka piirkonna teenimiseks. «Kui oleks ainult õpe, siis ei oleks ju Narva kolledžit vaja. Piisaks, kui panna bussid sõitma Tartu ja Tallinna vahet tihemini. Õppida saab ka mujal. Me pole nii ainulaadsed,» lausus õppejõud.

Loomulikult proovitakse leida kohalikku võlu, mida saaks kõige paremini pakkuda just Narvas, aga tähtis on ikkagi ka piirkonna teenimine, et elu püsiks ja areneks peale tõmbekeskuste ka mujal. Ja see on Kiisla sõnul sama oluline kui õpe.

Seega on õppejõud peale õpetamise tegelenud aktiivselt ka muuga.

Näiteks vedas ta kümme aastat Narva kolledži lasteülikooli, kus akadeemikud, rektorid ja tippteadlased kogu Eestist käisid pidamas loenguid 8–12-aastastele lastele.

Kiisla rääkis, et paljudel kolledži töötajatel on mõni kõrvalprojekt, mis on justkui nende lemmikloom, keda tuleb paitada ja utsitada.

Praegu peab Kiisla oluliseks selgitada Narva kolledži tähtsust ühiskonnas – seda nii üldsusele kui ka rahastajale ehk riigile. Kohati ei mõisteta tema sõnul, miks on kolledž olemas.

«Rahastus on õppepõhine, aga see, et me oleme justkui Eesti saatkond Narvas, aga ka kultuurimaja ja kogukonna­keskus – see kõik on meie endi lisategevus, mida teeme küll entusiasmiga, aga mis ei saa pikas plaanis püsida ainult sellel,» sõnas ta.

Lasteülikooli lõpetaski ta põhjusel, et ühest küljest tundus talle, et see on elanud oma aja ära, teisalt aga ei jaksanud enam. «Kuigi riik peab tähtsaks, et turgutame regionaalpoliitikat, ei saa olla nii, et mul on põhitöö, aga selle kõrvalt teen veel hobi korras ka midagi. Kui see on ühiskonnas oluline, võiks olla sel rahaline tugi, mitte nii, et pean iga 100 euro jaoks kirjutama projektitaotluse,» arvas ta.

Peale selle, et Kiisla on ühiskondlikult aktiivne, on ta tihedalt seotud ka spordiga. Suisa nii tihedalt, et sel aastal valiti ta Tartu Ülikooli kõige sportlikumaks töötajaks.

Lapsena ei teinud ta aga peaaegu üldse sporti, sest oli arstide survel terve kooliaja kehalise kasvatuse tundidest vabastatud. Liikumine on talle siiski alati meeldinud.

Ühel korral võitis Kiisla loosiga kõnnikepid, ja kuna ta on kergesti vaimustuja, läks ta ka kohe kepikõnni juhendaja koolitusele. Siis aga tundis, et vajab suuremat intensiivsust, hakkas tasapisi sörkima ja seejärel juba treeneri nõuannete järgi jooksma.

Nüüd tegeleb ta ülipikamaajooksuga, täpsemalt 24 tunni jooksuga, mis tähendabki seda, et joosta tuleb ööpäev järjest ning lõpuks loetakse läbitud kilomeetrid kokku.

Kui õppejõul potsatas pähe mõte osaleda ülipikamaa­jooksul, ei hakanud ta isegi otsima, kus saaks seda teha. Ta teadis, et kui tahab osaleda, siis tuleb see ise korraldada. Ka sel sügisel saab võtta mõõtu Kiisla korraldatud Sillamäe ülipikamaa­jooksul ehk Sillamäe Ultral.

Mitte ainult hobi

Ülikooli sportlikema töötaja tiitel on Kiislale kompliment. «Mulle on oluline, et see ei ole mu hobi, vaid ma seostan liikumist ka õppega,» sõnas ta.

Õppejõud peab liikumist tähtsaks ka õppes, et see oleks tõhusam. «Eesmärk ei ole liigutada, vaid see on vahend, et teadmised jõuaksid kohale vähema ajaga,» lausus Kiisla.

Ta rääkis, et õppejõud saab küll edastada auditooriumi ees kogu materjali, aga kui üliõpilasele jõuab kohale kümme protsenti, siis on see kummalegi poolele ajaraisk.

Tartu Ülikooli liikumislabor võib Kiisla sõnul esitada tõendeid selle kohta, kuidas väiksemadki liigutused toetavad õpet. See on tema meelest oluline eriti pedagoogilistel erialadel, sest nende üliõpilased asuvad ühel päeval ka ise noori õpetama.

Kiisla rääkis, et ta on justkui liikumislabori saadik Narvas, sest on käinud kohalikes koolides rääkimas teema tähtsusest. Ekslikult võidakse arvata, et liikumispaus on justkui mängimine, aga õppejõu sõnul ei harrasta ta eriti mänge. Kui harrastab, siis peavad need õpet toetama. Vahel piisab Kiisla sõnul ka sellest, kui jagada teemad näiteks eri laudade vahel: selle asemel, et saata ringi paberid, saavad ühest lauast teise kõndida hoopis tudengid. Ka sellised väikesed asjad aitavad õppimisele kaasa.

Mõne väiksema rühmaga on ta pidanud näiteks kõnnikoosolekuid. Kõik sellised meetodid tuleb aga mõelda enne läbi. Tähtis on, et üliõpilased ei õpi ainult konkreetset teemat, vaid nad õpivad ka õppima.

«Õppida ei tähenda ilmtingimata tuupimist laua taga. See on kõigest üks osa,» sõnas Kiisla. Ta tõi näiteks, et saab ka nii, et üliõpilane paneb pähe kõrvaklapid, läheb õue jalutama ja kuulab õppejõu audioloengut.

«Laisale õpetajale on mugav, kui ta räägib ja üli­õpilased kuulavad. Aga ükskõik kui motiveeritud õppija ka ei ole, peab ta endaga võitlema, et jaksaks istuda ja kuulata nii, et kogu teave jõuaks ka kohale,» ütles Kiisla. Kui õppejõud märkab loengut pidades, et tudengi pilk läheb tuhmiks või ta haigutab liiga sageli, siis saab ta aru, et on pannud puusse ja tuleb võtta kiiresti midagi ette.

Kuigi loeng on väga levinud õppevorm, usub Kiisla, et järjepideva töö tulemusena on võimalik seda muuta. «Isegi plaksutamine on liigutamine. Kui üliõpilased esinevad ja tajud, et rühm tuleb kaasa, siis võib teha nii, et ettekande lõpus plaksutate seistes. See ei võta rohkem aega kui niisama aplodeerimine, aga on vajalik sirutuspaus. Need on pisiasjad, mille peale kohe ei tule,» sõnas õppejõud.

Aet Kiisla kirjutab ka õppimise ja õpetamise blogi https://aetkiisla.blogspot.com/

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit