Jürgen oma onkoloogist ema Riina Kütneriga.
FOTO: Erakogu

Muusika ja psühhiaatria käsikäes

Portree

Jürgen Kütner on laste ja noorukite psühhiaatria viimase aasta resident. Muuhulgas mängib ta ka Eesti ilmselt kuumimates ja tuntumates bändides Põhja Konn ja Lexsoul Dancemachine.

Jürgen on pärit arstide perekonnast: tema isa oli arst, ema on onkoloog, vanem vend on kirurg, emapoolne vanaisa oli kirurg ja vanaema oli apteeker. Seega oli tema jaoks loogiline jätk minna edasi õppima just meditsiini. Hoolimata ema lootustest, et pojast saaks näitleja.

Jürgen aga soovis midagi praktilisemat teha ning kuna juba põhi- ja keskkoolis pakkusid keemia ja bioloogia talle huvi, siis näis arstiks õppimine õige valikuna.

Eesti keele kirjandi eest sai ta koguni 98 punkti ja ka teised eksamid läksid tal omal ajal hästi, nii et pilet arstiteaduskonda oli välja teenitud. Ühelegi teisele erialale noormees isegi mitte ei kandideerinud.

Praegu on tal käimas residentuuri viimane aasta ehk 11 aastat Tartu ülikoolis hakkavad läbi saama.

Jürgen rääkis, et õpingute jooksul on tal mitmeid erinevaid huvisid olnud. Vahepeal soovis ta onkoloogiks saada, aga kui koolis algasid psühhiaatriaained, siis hakkas see valdkond teda lähemalt huvitama.

«Ühel hetkel tekkis mul heureka­hetk, kui istusin TÜ psühhiaatriakliiniku auditooriumis ja vaatasin neid tähtsaid nägusid, kes loengusaalis piltide peal olid, ning tundsin, et see on minu koht ja ma pean siia jääma,» lausus resident.

Laste ja noorukitepsühhiaatria valis Jürgen seetõttu, et see on kiiresti arenev ning lihtsasti suhestuv eriala.

Sellega kaasneb ka omamoodi paeluv ja kohati täiesti põhjendamatu stigmatiseeritus, mille põhjuseid on tema sõnul põnev lahti harutada.

Veel oli oluline ka see, et laste ja noorukitega on ravi osas võimalik palju rohkem ära teha, sest paljud psühhiaatrilised haigused algavad just noorukieas, mil saab märgata veel tärkamata probleeme ning perekonda kaasates varakult sekkuda.

Jürgen usub, et täiskasvanutel on vaimseid häireid mõnes mõttes lihtsam diagnoosida, sest üldjuhul suudab täiskasvanud inimene täpsemalt küsimustele vastata, tema sõnavara on laiem ja ta oskab end ka mingil määral analüüsida. Lapsed see-eest vahel ei soovi eriti rääkida ja nende usalduse võitmine võtab kauem aega.

Samas erinevad psüühilised mured võivad hoopiski lapse käitumise kaudu välja tulla. Seega on laste ja noorukitega rohkem nuputamist, et teada saada, mis neid vaevab.

Jürgeni sõnul on kõige alus hea emotsionaalne kontakt enda lapsega ning vanematel tasub olla tähelepanelik kui lapse käitumises midagi märgatavalt muutub ning see häirib ka mudilase enda igapäevaseid toimetusi.

Depressiooni puhul on oluline märgata, kui laps ei vaimustu enam äkitselt asjadest, mis talle varem rõõmu pakkusid, kui ta tundub ebatavaliselt kurvameelne või omaettehoidev. See võib olla esimene märk, et midagi on valesti.

Erinevaid varjundeid, mida aga tähele panna, on Jürgeni sõnul tohutult. Peamine on siiski see, kui lapse tavapärases käitumises muutub midagi järsult.

Laste ja noorukite psühhiaatria nõuab Jürgeni sõnul palju püsivust ja süvenemist, sest iga juhtum on isikupõhine ning tuleb eraldi lahti võtta. See on tohutult pikk protsess võrreldes muu meditsiiniga.

Lapse iseloomustusi tuleb saada paljudelt allikatelt, näiteks vanematelt, koolist, treenerilt, sõpradelt, vanavanematelt. Kõik see teave tuleb ka läbi töötada ning lähenemine patsiendi murele peab olema süsteemne.

Oluline on alati vaadata, kuidas laps erinevates keskkondades käitub ja seejärel mõelda, kas sealtpoolt muutusi tehes saaks last kuidagi aidata.

Jürgen on seda meelt, et spetsialiste, kes noorukitepsühhiaatriaga tegelevad, ei ole Eestis piisavalt. Seetõttu on ka ravijärje­korrad pikad. Aga ta on hästi meelestatud, sest üliõpilaste huvi antud erialaresidentuuri vastu on tõusuteel.

Muusika on rõõmu jaoks

Jürgeni hobi on juba pikki aastaid olnud muusika, mis on teda väiksest peale paelunud.

Iga kord, kui ees oli ootamas sõit Põltsamaale vanavanemate juurde, tõusis ta hommikul varem üles, et pleierisse uute lugudega lint teha.

Autosõidu ajal sai see vanematele ette mängitud ja oodatud, mida nad arvavad.

Jürgeni vanavanemate kodu asus Põltsamaal, kus suviti peatus ka tema onu, kes oli endale kättesaadavatest vahenditest elektri­kitarri ehitanud.

See oli peidetud riidekapi taha, mis tegi sellest tol hetkel kõige põnevama eseme. Kui keegi parasjagu ei vaadanud, sai kitarr salaja kapist välja võetud ja mängitud.

Mõni aeg hiljem ostis Jürgeni vanem vend Sander, kes töötab Põhja-Eesti regionaalhaiglas kirurgina, endale ehitusplatsil teenitud raha eest akustilise kitarri. Kui Sander tööle läks, näppas Jürgen selle venna tagant ja proovis mängida.

«Ehk siis ikka salaja näppamisega algas see hobi suuresti,» naeris ta.

Kitarri on Jürgen mängima õppinud omal käel põhiliselt kuulmise järgi. Ka internet oli suur abimees.

Jürgen pole aga jäänud niisama nokitsema, vaid on kaasa teinud ka mitmetes muusikakollektiivides. Bänditegevust alustas ta 15–16-aastaselt.

Noortebändi võistlus

Bände oli tal noorena mitmeid. Üks kollektiiv oli rokkbänd Speed King, kellega osaleti 2007. aastal ka Noortebändi konkursil, aga jäädi Bedwettersi järel teiseks.

Peale teise koha õnnestus bändil saada seal parima vokalisti (Robin Juhkental), parima kitarristi (Jürgen Kütner) ja ka parima klahvpillimängija (Valter Soosalu) tiitlid.

Jürgen nimetab seda kollektiivi omapäraseks, sest kui alustati, siis olid bändiliikmete vanusevahed päris suured: tema oli 17, Valter Soosalu aga 13.

Kui bändist lahkus laulja Robin Juhkental, hakkas kollektiiv hoopis eestikeelset muusikat tegema ning sai nimeks Põhja Konn. Esimesena viisistati Lydia Koidula luuletus «Ilu», mis sai endale saateks progressiivse roki värvid.

raskel ajal tuleb hobidele aega leida

Bänditegemise tegusaim aeg sattus Jürgenil kokku kolmanda ülikooliaastaga, mis on arstiteaduskonnas kõige raskem. Kõige olulisem on Jürgeni sõnul ka nendel hetkedel leida aega enda hobide ja kooliväliste tegevuste jaoks.

«Selge see, et arstiteaduskonnas on raske, aga sellepärast ei pea end ühiskonnast välja lõikama,» lausus mees. Tema seda ei teinud. Reedel koolipäeva lõppedes istus Jürgen Tallinna bussi peale, et proovi sõita.

Nädalavahetused möödusidki peamiselt proove tehes ja pühapäeva õhtul tuli jälle sammud bussi peale seada, et tudengilinna tagasi sõita, sest algamas oli uus koolinädal. Vahepeal tekkis Põhja Konnal aga paar aastat pausi, kui bändiliikmed tegelesid muude tegemistega.

2013. aastal kutsuti Jürgen mängima Lexsoul Dancemachine’i, mis viljeleb souli ja funki. Alguses ei olnud ta sellest mõttest vaimustuses, sest pidas end rohkem rokimeheks, kuid ta andis sellele ikkagi võimaluse ning see stiil hakkas ka täiesti meeldima.

2015. aastal tuli välja Lexsoul Dancemachine’i esimene plaat «Deus Lex Machina», mis meeldis Jürgeni sõnul inimestele väga ja sagenesid ka esinemisvõimalused. Eelmise aasta veebruaris käis bänd ka Inglismaal, kus muuhulgas esineti BBC raadios, mis mängis nende ühte lugu pidevalt.

Inglismaal olemise nädalaks pidi Jürgen töölt puhkuse võtma. Ta tunnistas, et tööd ja bänditegemist omavahel klapitada on päris raske ülesanne.

«Mõned öötunnid jäävad magamata ja vahel tuleb otse esinemiselt tööle sõita – aga saab hakkama,» lausus kitarrist.

Põhja Konnas ja Lexsoulis mängib kitarri ka Jürgeni vend Kristen, kellega neil on alati üleval vennalik võistlusmoment.

Jürgen rääkis, et kui üks õppis mingi soolo ära, siis pidi selle ka teine kohe selgeks saama, et siis võrrelda, kumb paremini mängib. Jürgen tunnistas aga, et nüüd on venna oskused väga palju edasi arenenud ja tal on raske kannul püsida.

Betti Alveri luulekogu juubel

Põhja Konn ärkas varjusurmast 2016. aastal, mil ilmus ka bändi esimene album. Genialistide klubi programmijuht Henri Roosipõld ajas kollektiivi kokku Prima Vista luulefestivali jaoks, mille raames taheti tähistada Betti Alveri luulekogu «Tähetund» 40. juubelit.

Veebruaris tuleb Põhja Konnal ka vinüülplaat välja, samuti tehakse vinüüli esitluskontserdid.

Varsti hakatakse ka bändi järgmise albumiga tegelema. Jürgeni sõnul tuleb uus plaat ilmselt vähem aateline kui esimene.

Kitarrist rääkis, et Põhja Konn on tema jaoks kõvasti isiklikum ja mingis mõttes ka sügavam kollektiiv, millega ta on kaua kaasas käinud. Peale selle on laulutekstides palju sügavust ja see meeldib talle.

Kui Põhja Konn on senimaani peaasjalikult olnud hästi korrastatud bänd, kus kõigil on oma osa ja see pakub teatavat turvalisust, siis Lexsoul Dancemachine on Jürgeni sõnul teistmoodi.

«Sa võid esinemise ajal käed üles tõsta ja oma osa mängimata jätta, kuid sa tead, et keegi on alati su selja taga ja päästab su näiteks mingi soologa välja,» rääkis kitarrist.

Töö arvelt muusikat ei tee

Jürgen on enda jaoks väga selgeks teinud, et töö arvelt ta bändi ei tee. Kui on väga vaja, siis tuleb puhkus võtta.

«Minu jaoks esimene asi on see, et töö saaks tehtud, muusika on number kaks. Selles ma järeleandmisi ei tee,» ütles ta.

Sageli näevadki tema päevad välja sellised, et töö lõppeb kell 16, proov Tallinnas algab kell 19, tagasi koju jõuab ta pool kaks ja tööl peab jälle olema kell kaheksa hommikul.

Jürgen leiab, et kuigi tema töö ja bänditegemine on pealtnäha hästi erinevad, siis on neis ka sarnast. Ta arvab, et psühhiaatria poole tõmbaski teda just see, et miskit on neis samasugune.

«Inimese emotsioonidega tegelemine, inimkäitumise mõtestamine – kõik see on kokku­puutepunkt nii muusikas kui psühhiaatrias. Väliselt võib olla, et haigla ja prooviruum on väga erinevad kohad, kuid sisu poolest on nad kohati sarnased,» ütles ta.

Sandra Saar

UT toimetaja

sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit