Kertu oli praktikal Maailma terviseorganisatsioonis.
FOTO: Erakogu

Egiptuses elamine vajab kanget iseloomu

Reisikiri

Eestlasele seostub Egiptus eelkõige sooja ilma, palmipuude ja Punase merega, ehk ka ühe bussireisiga püramiidide juurde. Egiptuses on kõike seda, kuid ka palju muud.

Egiptuses elamine on ikka hoopis teine tera kui seal reisimine. Tõesti, seda võiks öelda ju kõikide riikide kohta, aga Egiptuses on see kontrast terav, eriti elades 20 miljoni elanikuga Kairo südames.

Kuidas ma Kairosse pooleks aastaks sattusin? Mu ülikool Pariisis nõuab kõikidelt magistrantidelt ühte semestrit välistegevust, milleks võib olla kas magistritöö kirjutamine, välisülikoolis õppimine või praktika sooritamine kas Prantsusmaal või mujal. Nagu mu endine Tartu ülikooli juhendaja Piret Ehin targalt soovitas, siis just noorena tasub käia sellistes riikides, kus hiljem ehk perega ei kipuks.

Kuna minu põhiteema  humanitaarabi õppimise kõrvalt on globaalne tervishoid ja Lähis-Ida, läksid mu mõtted mind kohe Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Lähis-Ida regionaalse organisatsiooni juurde. Mõeldud-tehtud!

Õnnestuski koht saada WHO Kairo regionaalse kontori reproduktiiv- ja emadus­tervise osakonda, kus ma töötasin pereplaneerimise valdkonnas humanitaarkriisidega riikides, peamiselt Afganistanis. Töö oli tõeliselt silmi avav ning huvitav ja kindlasti kasuks mu tuleviku plaanides, kuid elu Kairos oli üks paras katsumus.

Kahel kuul ei tasu õue minna

Esimene katsumus oli minu reisi ajastuse tõttu – reis sai alguse juulis. Egiptus on põhimõtteliselt üks suur kõrb ning kui Niilus välja arvata, siis Kairo ei asu ühegi suurema veekogu lähedal.

Kui elu armas, siis ajavahemikus juulist kuni septembri lõpuni ei ole päeval eriti võimalik väljas käia.

Juulis ja augustis küündisid igapäevased temperatuurid 43 kraadini – seda varjus, mida on Kairos teinekord päris raske leida. Ning uskuge või mitte, aga ma igatsesin vihma! Kuue kuu jooksul õnnestus mul vaid ühe korra vihma silmitseda.

Suvel ei käi päeval väljas ka kohalikud – elu hakatakse elama alles öösel. Linn on siis paksult täis inimesi, kes suitsetavad tänava ääres vesipiipu ning joovad piparmünditeed või Türgi kohvi.

Egiptlaste jaoks on muide täiesti loomulik kella kolmeni öösel üleval olla, siis tukastada paar tundi kuni päikesetõusu ajani, mil kostuvad esimesed mošeehüüded ning tuleb palvele minna, ja seejärel tukastada hommiku ja lõunaajal vaikselt edasi.

Varahommikuni üleval olemine pole mitte ainult noorte pärusmaa, ka vanemad inimesed elavad sellises kummalises elurütmis.

Varahommikusi ärkamisi ei igatse

Neid varahommikusi kella nelja- ja viieaegseid mošee palvelekutseid ma Kairo puhul taga ei igatse. Minu magamistoa akna all tegutses üks kohalik palvela, kus üks kehvema häälega meesterahvas pasundas igal hommikul valjult kõlaritesse, nii et mina end üles ehmatasin.

Küll räägiti mulle, et sellega harjub ära ja varsti magan nagu beebi. Sellegipoolest, iga varahommik enne päikesetõusu, kuus kuud järjest ärkasin ma vastu oma tahtmist üles nagu ühele korralikule moslemile kombeks.

Egiptlased ise ei tundunud aga kuigi religioossed. Paljud nooredki käivad pubides ja klubides lõbutsemas nagu Euroopa noored, otsest erinevust nende käitumises võrreldes meie noortega ma ei täheldanud.

Kohalik liiklus oli hullumeelne

Üks suurimaid kultuurišokke oli aga kohalik liiklus ning transport. Igas peres on tavaliselt mitu sõidumasinat ning tihtipeale on tegu vanade katkiste mudelitega, mis väljutavad tumedat tossu, nii et hing jääb kinni.

Kairo õhusaaste on teema, millest võiks juba omaette novelli kirjutada, ning mõnel päeval ei õnnestunud mul sudu tõttu isegi 20 meetrit enda ette näha.

Kui Eestis ja Pariisis olen ma harjunud jala käima või bussiga sujuvalt punktist A punkti B liikuma, siis Kairos käisin ma harva jala ning kohalikest bussidest hoidsin üldse suure ringiga eemale. Ei näinud vist ühtki masinat, mis poleks mõlgitud ja katki.

Kohalikud liiklusreeglid saab kokku võtta kolme punktiga: tugevamal on õigus, valjemal on õigus ja kes tahab, see saab.

Seadused ei kehti, peatused tehakse seal, kus tarvis – kas või keset ringteed –, ning load saadakse tihtipeale sünnipäevaks.

Tegu on täieliku džungliga, kus kõige paremaks transpordivahendiks osutub taksorakendus Uber, kuigi ka seal võib sattuda ebameeldiva juhi otsa, kuna igaüks tänavalt võib end autojuhiks registreerida.

Selle teemaga olengi jõudnud oma teise punktini: miks ma jala ei käinud. Esiteks, kõnniteid ei kohta Kairos väga palju. Sama lugu ka liiklusfooridega, rääkimata ülekäigukohtadest.

Niisiis, kõndima peab selle segase liikluse keskel ning ületama kuue-seitsme reaga autoteid, kus ükski auto ei vähenda kiirust sind silmates.

Peale selle on noorel naisel ohtlik tänaval üksinda ringi käia – nii kohalikel naistel kui ka välismaalastel. Seda eriti õhtul, kui päike on loojunud ning tänava­nurkadel jõlguvad vaid suured meestekambad ning naisi on üha raskem märgata.

Tänavaahistamine on Kairos äärmiselt tõsine probleem. Mitmete edetabelite kohaselt on Kairo puhul tegu naistele kõige ohtlikuma linnaga Lähis-Idas. Kui sul hästi läheb, siis piirduvad mehed vaid ebamugavate hüüatuste ja ettepanekutega, kuid on tavaline, et tullakse ja pannakse käsi külge.

Loomulikult on selliste juhtumite sagedus piirkonniti erinev ja on kohti, kus on tavapärane isegi veidi euroopalikumalt riides käia, kuid minu elukoht oli kohas, kus välismaalaseid väga ei kohanud ning elu kulges veidi omamoodi.

Ahistamine oli üks mu suurimatest hirmudest sinna minnes ning tuleb tunnistada, et sealsed paar väga õnnetut kogemust vaid suurendasid mu hirmu – seetõttu, kui mul just sõbrast saatjat kaasas ei olnud, veetsin ma enamiku ajast üksinda korteris.

Olin üksinda, kuni ma korjasin tänavalt üles ühe armsa oranži kassi, kelle nimeks sai Rey. Egiptuses on loomade väärkohtlemisega väga suured probleemid.

Loomi ei nähta kui lemmikloomi, vaid kui tüütut probleemi või kui töötegijat. Hobused ja eeslid on alatoidetud ja läbi pekstud.

Sajad tuhanded kassid ja koerad elavad tänaval karmides tingimustes, pidevas hirmus. Koeri mürgitatakse, visatakse rõdudelt alla ning väärkoheldakse.

Suhtumine on nähtav ka väikestes tegudes, näiteks selles, kui trepi peal istuvale kodutule kassile virutatakse lihtsalt jalaga. Õnneks on ka palju inimesi, kes üritavad nende loomakeste elu päästa, ning ma tean ka naisi, kes on enda juurde elama võtnud üle kolmekümne kassi.

Koju sai toodud alatoidetud kass

Minu kodustatud kass oli äärmiselt alatoidetud, pelglik ja õnnetu, kui ma ta leidsin. Kui ma talle lähenesin ja üle ta kondise selja ühe pika pai tegin, siis ta leebus ning asus armastavalt nurruma. Sel hetkel otsustasin kassi kaasa võtta, haarasin ta sülle, istusin taksosse ja sõitsin koju. Mu egiptuse sõber, kes minuga kaasas oli, arvas, et ma olen segane. Tegu on ju kõigest kassiga, väitis ta.

Sellegipoolest otsustasin ma kassi endale jätta. Külastasime palju kordi arsti, sest loomal oli väga palju tervisehädasid, tegin talle vaktsiinid, lasin ta steriliseerida ning ajasin paberimajanduse korda, et ta Euroopasse tulla saaks. Nüüd on tegu õnneliku ja paksu läikiva karvaga kassiga, kes näitab iga päev, kui tänulik ta on.

Kuid et nüüd Kairost veidi tasakaalukam mulje jääks, siis tegelikult on linnas ka palju toredat ja uudistamist väärt.

Kultuuri- ja ajaloohuvilistele pakub palju

Kultuuri- ja ajaloohuvilistele on lõpmata palju külastamist väärt kohti, õhtuti on tore Niilusel vaikselt paadiga sõita, toit on väga maitsev ning tõeliselt odav, sama lugu on ka puuviljadega ning väga paljud kohalikud on sõbralikult uudishimulikud, mitte hirmuäratavad.

Emad palusid tihti oma lastega pilti teha, mis on armas, ning kui ma kuskil hätta jäin, siis aitasid kohalikud mind alati hädast välja.

Peale selle on Egiptus niivõrd eripalgeline riik. Ma jõudsin selle kuue kuu jooksul riigi põhjast lõunani läbi käia ning samuti ka Siinai poolsaart külastada.

Mu lemmikhetked olid keset öist tähistaevast kaamelite kõrval Siinai mäkke ronida ja sealset päikese­tõusu vaadata ning Karnaki templi hiigelsuurte sammaste vahel uudistada. Aleksandria, Aswan ja Luxor jäävad minu lemmikkohtadeks Egiptuses.

Kairo tekitab oma hullumeelsusega koduse tunde. Kõige vähem avaldas muljet Sharm el Sheikh, mis peegeldas pigem turistide kultuuri kui kohalike egiptlaste elu.

Igatahes õpetas sealne elu hindama Eesti puhast õhku, liikluskultuuri, kõnniteid, tervislikku toitu ja turvatunnet.

Egiptus on tõeline pärl kultuuri- ja ajaloohuviliste jaoks ning reisimiseks tõesti suurepärane koht, kuid elamiseks vajab see paik väheke kangemat iseloomu.

Sellised kogemused kasvatavad ja aitavad elule erapooletut pilku heita, nii et ma kindlasti ei kahetse seda otsust kolida omapäi kuueks kuuks Kairosse.

Kertu Tenso

Riigiteaduste eriala vilistlane

Galerii: 

Jaga artiklit