Foto: Erakogu

Frankfurt kui väike Manhattan

Rändaja

Seiklushimulise tudengina otsustasin viimasel bakalaureuseõppe aastal, et lükkan lõpetamise veidi edasi ning lähen naudin pool aastat hoopis magusat vahetusüliõpilase elu. Mõeldud – tehtud!

Sihtkohaks valisin Euroopa finantskeskuse, Mainzi jõe kaldal asuva imelise Frankfurdi. Mulle kui majandustudengile tundus just see linn oma maineka J. W. Goethe ülikooli ja tugeva majandusteaduskonna poolest kõige huvipakkuvam.

Ühiselamusse jõudes ei rääkinud kohalik Hausenmeister mitte sõnagi inglise keelt: see oli mulle suureks üllatuseks, sest siin on väga palju rahvusvahelisi tudengeid. Saksa keele mitteoskamine oli sel hetkel suur miinus, kuid käte ja jalgade abil sain vajalikud paberid täidetud ja võtmed olidki käes.

Elama asusin hiiglaslikus 16-korruselises ühiselamus, kus mul õnnestus saada üheinimese tuba, mis esmapilgul tundus imepisike, kuid muutus hiljem juba täitsa mõnusaks ja koduseks. Tillukest vannituba ja kööki jagasin ühe toreda Hispaania tüdrukuga ning selle üle olin ma üsna rõõmus. Eriti, kui kuulsin, et teised minu kõrval jagavad vannituba lausa 16 inimesega.

Minu eesmärk oli Erasmuse vahetuse programmist võtta kõik võimalik, nii meelelahutuse kui ka õppimise poolest. Mulle tuli kasuks see, et olin Tartus ära teinud juba kõik kohustuslikud ained, seega sain valida endale meeldivad vabaained ega pidanud muretsema ainepunktide ülekandmise pärast. Selleks, et mitte tekitada endale liigset koolistressi, otsustasin osaleda neljal ainel.

Ülikooliga jäin väga rahule ja eriti meeldis mulle ülikoolilinnak. See oli tohutult suur ja avar ning koosnes mitmest kaasaegsest hoonest, mille ümber oli palju rohelust, purskkaeve ja parke, kus õpilased said vahetundidel aega veeta.

Samuti oli igas hoones oma hiiglaslik raamatukogu ning söökla, kus oli valikus kõike, alustades tervislikest püreesuppidest ja lõpetades burgeritega. Peale selle veel mitmeid kohvikuid, kus igal hommikul olid müügil ahjusoojad saiakesed ja valik kooke. Ei saa mainimata jätta ka kaunist linnavaadet, mis klassi akendest avanes.

Mitmed erinevused

Üldine koolisüsteem oli laias plaanis üsna sarnane Tartu ülikooliga, küll aga täheldasin ka mitmeid erinevusi: sügissemester algas alles oktoobri keskel ning kestis kuni märtsini; semestri hinne kujunes vaid lõpueksami põhjal, st et terve semestri jooksul polnud minul mitte ühtegi testi, kontrolltööd, projekti või mõnda muud tähtaega, ka järeleksami võimalus oli alles suvel; loengutes käimine polnud üheski minu aines kohustuslik; mitmete loengute puhul oli võimalus vaadata veebiülekannet interneti vahendusel, seega oli klass tihti pooltühi, kuigi tegelikult oli ainele registreerunud 600 õpilast; plaksutamise asemel koputasid õpilased lauale peale igat loengut või esitlust ning see oli minu jaoks üks veidramaid tavasid; ülikoolikaardile raha laadides saab sellega maksta nii kohvikutes/sööklates, snäkimasinates kui ka koopiamasinat kasutades – see on väga mugav süsteem; tunnis söömine/joomine on lubatud, seega tulid õpilased tihti oma suurte salatikarpidega loengusse, kuid kohati oli see ebaviisakas ning mina ei harjunud sellega ära.

Frankfurt kui linn hakkas mulle algusest peale väga meeldima. Üks osa linnast on tõeline finantskeskus oma ärihoonete ja pilvelõhkujatega – justkui väike Manhattan –, samal ajal kui teine pool linnast meenutab rahulikku väikelinna. Ebatavaline on ka tõsiasi, et kümmekond meetrit mainekatest pangahoonetest edasi võid ennast leida juba prostitutsiooni mekast, punaste laternate tänavatelt.

Kesklinnas on kõik käe-jala juures ning igale poole võid lihtsalt jalutada. Kevadisel ajal on ideaalne jõe kaldal pikniku pidades linnavaadet nautida. Samuti on Frankfurt väga mitmekultuuriline – rahvast on siia kokku tulnud igalt poolt. Iga päev metrooga liigeldes kuulsin seal kõike muud kui saksa keelt.

Palju bürokraatiat

Kõige hämmastavam siinse eluolu juures oli suur bürokraatia hulk ja mittetoimiv internetimaailm. Esiteks pidi juba pangakonto avamiseks kaks päeva varem aja kinni panema – Eestis oleks see ennekuulmatu – ning samuti peab arve sulgemisest panka teavitama lausa kuu aega varem. Rääkimata veebipangast, mille ülesseadmisest loobusin selle keerukuse tõttu juba alguses, seetõttu sain kontoväljavõtteid postiga.

Samuti oli ühiselamusse internetiühenduse saamine üks suur peavalu, sest selleks oli vaja endal soetada nii kaabel, adapter ja kes teab veel mis juhtmeid, sest üldine wifi olemasolu puudus. Üllatav oli ka asjaolu, et pühapäev on Saksamaal tõeline puhkepäev: kõik poed on siis kinni, sealhulgas ka suured toidupoed.

Mina sättisin oma kooligraafiku teadlikult nii, et jääks piisavalt aega ka ringi reisida ja erinevatest lahedatest üritustest osa võtta. Nende kuude jooksul õnnestus mul käia nii Prahas, Zürichis, Berliinis kui ka paljudes teistes armsates Saksa väikelinnades. Enamik reise jäi aga jõuluaega ning see tegi kogu elamuse veelgi põnevamaks, kuna linnad olid imeilusates tuledes ning saime külastada suuri jõuluturge, mis on siin äärmiselt menukad. Mina kui suur jõulude armastaja olin selle üle vägagi õnnelik. Mainimata ei saa jätta ka väga head Glühwein’i (kuum vein), tavapärast jõuluturu jooki, mida inimesed suurtes kogustes jõid.

Peale selle korraldati väga palju ringkäike ka linnas sees. Äärmiselt huvitav oli näha, kuidas käib töö näiteks Euroopa keskpangas, Frankfurdi börsis või Saksamaa ühes suurimas pangas nimega Commerzbank, mille peahoone on ühtlasi Euroopa kõrgeim.

Loomulikult ei saa üle ega ümber ka meeletutest pidustustest, sest uskuge mind, erasmuslased on selles asjatundjad. Oli nii ametlikke pidusid, mida korraldas ESN organisatsioon, kui ka õpilaste endi korraldatuid, mis leidsid aset enamasti ühikates üle päeva või vähemalt paar korda nädalas, välja arvatud eksamiajal.

Olles ühes seltskonnas itaallaste või hispaanlastega, kestavad peod hommikutundideni, mil kõik ennastunustavalt mõne Shakira või Iglesiase loo järgi tantsivad. Olen äärmiselt õnnelik, et olen vahetuse jooksul leidnud endale nii palju häid sõpru erinevatest maailma piirkondadest, ja ma ei oota üldse siit lahkumise päeva, mil pean nendega mõneks ajaks hüvasti jätma.

Mina jäin oma vahetusõpilase eluga rohkem kui rahule ja kuigi ma veel endiselt naudin imelist Frankfurti, siis võin sajaprotsendiliselt väita, et see oli üks parimaid otsuseid. Millal siis veel maailma näha, ringi reisida ja ideaalset võimalust ära kasutada vahetusprogrammide näol kui mitte praegu, olles tudeng. Seega soovitan kõigil pikemalt mõtlemata võimalusest kinni haarata ja avardada oma silmaringi, elades ning õppides välismaal – seda te kindlasti ei kahetse!

Laura Liisa Leppik

Majanduse 4. aasta tudeng

Galerii: 

Jaga artiklit