Leelo Tungal
FOTO: Laura Oks / Õhtuleht / Scanpix

Tegus Leelo Tungal hindab keelt ja lapsi

Vilistlane

Leelo Tungal ei jää kunagi pelgalt kassetipõlvkonna kirjanikuks. Tema päevi täidavad ajakirja Hea Laps peatoimetamine ja koolides lastele esinemine, aga ka laulutekstide kirjutamine ja tõlkimine – hiljuti pani ta poole päevaga eesti keelde näiteks tänavuse Eurovisiooni võiduloo.

22. juunil 68. sünnipäeva tähistav kirjanik lõpetas Tartu ülikooli eesti keele filoloogina 1972. aastal. Et tema mõlemad vanemad olid õpetajad, oli selge, et keskkooliharidusega piirduda ei saa. Tõsi küll, korraks tuli pähe ka keskkool pooleli jätta.

«Põhikoolist keskkooli minek oli väga raske. Tulin maakoolist, kus klassis oli kõige rohkem 12 õpilast. Tallinna koolis oli klassis aga peaaegu 40 õpilast ja kool kõvasti suurem. Vanade olijate ja uustulnukate vahel tehti muidugi vahet. Tuttavaid õpilasi õpetajad sinatasid, meid uusi aga teietasid,» meenutab Tungal.

Pärast esimest nädalat läkski ta ema juurde jutuga, et ei taha enam linnakooli tagasi minna. Ainsa valikuvõimalusena pakkus õpetajast ema välja, et kolhoosis ongi lüpsjaid juurde vaja, ja see sundis noore tütarlapse ümber mõtlema.

«Temagi oli omal ajal läinud maalt linnakooli paremat haridust nõutama ja teadis, et see on midagi, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Käisin siis ilusasti koolis edasi. Olin tegelikult üsna arg – siiani ei armasta võõraste juurde juttu tegema minna. Eks see teatav üksildus mõjutas sedagi, et mu esimesed kassetikogus avaldatud luuletused olid üsna nostalgilised ja kurvad,» räägib kirjanik.

Tungla esimene nn kassetiraamat «Kummalised kiivitajad kurtsid» – tol ajal avaldati mitme noore autori luulekogusid ühisesse karpi ehk kassetti paigutatuna – pidi ilmuma keskkooli lõpetamise ajal, aastal 1965. Karpe ei saadud aga õigeks ajaks valmis ja ilmumiseni läks veel aasta aega. Ometi tuli kassett välja enne, kui neiu ülikooli astuda sai.

Sääreväristajaga heinakuhja

Kuuekümnendatel oli õpilaste tung Tartu ülikooli väga suur. Eesti filoloogia oli väga populaarne eriala, mis tõi kokku riigi parimad kirjandus- ja keelehuvilised, ühele kohale kandideeris 4–5 noort. Paljud keskkoolide viielised ei saanudki esimesel katsel sisse – nii läks ka Leeloga.

«Sain paraja ninanipsu. Olin küll tavaklassis kirjanduses parimate seas, aga näiteks nüüdse Treffneri õpilased, keda õpetasidki ülikooli õppejõud, olid hoopis kõrgem klass. Läksin sisseastumiseksamitele uhke viielisena, aga tuli välja, et oli ka nn kuuelisi. Teisel korral pingutasin ja sain sisse. Isegi NSVL-i ajaloo, milles pidi oktoobrirevolutsiooni sündmusi lausa kellaajaliselt teadma, tegin viie peale,» jutustab Tungal.

Tartusse tulek oli märksa kergem kui keskkooli minek, sest siia tuli ta omasuguste sekka ja uued olid seekord kõik. Leelol oli juba luulekogu ilmunud ja kohe tekkisid tihedad sidemed Tartu boheemlaskonnaga. See oli aeg, kui Ülikooli kohvikus korraldati küünlavalgusõhtuid luule ja muusikaga ning ilmus põrandaalune almanahh «Marm».

Muidugi oli ka sundasju, mida tuli teha, näiteks käia sügiseti kolhoosis kartuli- või linapõllul. Seegi oli aga takkajärele mõeldes isegi hea, sest just nii said kursusekaaslased omavahel paremini tuttavaks kui loengutes, kohvikus või ülikooli klubis käies.

Eriti hästi on Tunglale meelde jäänud Ahja linapõllud. Teise aasta alguses ei olnud Andres Esko ja Ivo Linna veel ülikooli pooleli jätnud ja õpetasid Ahjas puhkusehetkedel kursuseõdesid hoopis kohaliku külamehe sääreväristajaga sõitma.

Sääreväristaja oli tol ajal midagi väga erilist. Õnneks meeldis külamehele üks nende kursuseõde, kellega vestlemise ajal lubas ta teistel oma rattaga sõita. Poisid näitasid Leelole ette, mida teha ja liikuma sai ta kenasti. Siis aga meenus talle, et küsimata jäi see, kuidas ratas seisma saada.

«Mõtlesin esiti, et sõidan nii kaua, kuni paak tühjaks saab. Üritasin ka otsa ringi pöörata, aga masin oli liiga äge. Keerasin siis ühte heinakuhja ja seisma ta jäi,» muigab Tungal. Rattaga heinakuhjas pikutades kuulis ta mäe tagant hingeldamist: poisid jooksid talle järele ja muretsesid, kas neiu on ikka elus.

Ringiga Pioneeri tagasi

Suvi hiljem sai Tungal praktikale juba Pioneeri toimetusse, nii et ehitusmalevasse ta minema ei pidanudki. Pioneeri ja Tähekest toimetama jõudis ta ka pärast ülikooli lõpetamist ja aastast õpetajatööd.

«Juba minu ajal ei olnud õpetaja enam Peterson-Särgava, kes töö kõrvalt kirjutamisega tegeleda sai. Mind suunati Tallinnasse Pirita kooli tööle, aga õnneks mõtles see õpetaja ümber, kelle asemel sinna minema pidin. Jagasime tunnid omavahel ära ja sain kaks klassi, mille kõrvalt jõudsin üht-teist muud teha.»

Näiteks kutsuti Tungal Tallinna polütehnilise instituudi ajalehte abitoimetajaks, selle kõrvalt ka Meie Repertuaari asetoimetajaks. Koos kooliga tähendas see tööd kolmes kohas. Kui talle Pioneeris ja Tähekeses nooremtoimetaja ametit pakuti, tuli Tungal õpetajaametist ära.

Pioneeri ja Tähekese kaksiktoimetuses oli Tungla kohus Kirjalaste Klubi ja Postipauna lehekülgede koostamine, mis tähendas tihedat koostööd nii laste kui ka õpetajatega. Kuigi tol ajal sekkus paraku poliitika palju toimetajatöösse (näiteks aprillikuus tuli kajastada Lenini sünnipäeva), oli põhiline rõhk siiski sellel, kuidas lastele toredat lugemist ja avaldamisvõimalust pakkuda.

«Minugi esimene avaldatud luuletus ilmus Pioneeris siis, kui käisin neljandas klassis. Sain kirjandusvõistlusel kolmanda koha ja tean, mis rõõm on lapsel oma esimest avaldatud tööd näha,» räägib Tungal.

Kuigi lapsed on nüüd palju vabamad ja julgemad ning internet pakub oma mõtete avaldamiseks palju rohkem võimalusi, on lugejaid ja kirjutajaid siiski ka praegu palju. Tunglale valmistab meelehärmi hoopis see, et ära on kadumas käsitsi kirjutamine ja isikupärane käekiri.

Kujunemas mitu eesti keelt?

Veel mõned aastad tagasi tundis ta sagedasemad kirjasaatjad käekirja järgi ära. Nüüd on käekirja koha üle võtnud aga lemmikud kirjastiilid, mida arvutiprogrammid pakuvad. Tungla sõnul väidab mõni, et isikupära ei olegi vaja käekirjaga rõhutada, teised ütlevad aga, et tähtede sidumine aitab paremini mõtteid järjestada.

«Muidugi, ka soomlased, kelle haridussüsteemi imetleme, kirjutavad ja konspekteerivad juba aastaid suurte tähtedega ning nii kaob ära näiteks suure ja väikese algustähe probleem, aga mina kaldun ikkagi selle poole, et on kurb, kui käekiri ära kaob,» ohkab kirjanik.

Kurvaks teeb aeg-ajalt ka see, et keelereeglid, mis on pikka aega paigas olnud, hakkavad pideva lihtsustamisega umbmääraseks muutuma. Tõsi, uute lubamiste kõrvale on jäetud ka vabadus aastaid kehtinud keelenormidest kinni pidada ja kirjutada «õieti» asemel «õigesti».

«Aga võib-olla hakkab ka eesti keeles tulema selline aeg, kus eri ühiskonnakihtidel erinev keel? Nagu Shaw’ «Pygmalionis», kus professor Higgins ja Eliza Doolittle räägivad erinevat inglise keelt. Sünnipäraseid aadlikke-aristokraate siinmail ju ei ole, aga küllap saab varsti kõnekeele järgi meilgi öelda, kes on haritlane ja kes mitte,» viskab kirjanik õhku põneva mõtte.

Kuigi käekirja kadumine või kirjareeglite muutumine ei mõjuta üldist keelerikkust, muutub keelekasutus ometi üha vaesemaks. Mahlakat ja mitmetahulist eesti keelt on lihtne leida raamatutest, aga keele rikkust aitab suurendada ikkagi see, kui ise palju nähakse ja kogetakse.

Näiteks toob Tungal siin vanavanematega suhtlemise. Veel paljude praeguste noorte vanemate vanemad ja vanavanemad teadsid palju mahlakaid murdesõnu ning lapsed ja lapselapsed võtsid väljendeid ja sõnu üle loomulikul teel.

«Mul on hea meel, et minu lapsed said minu ema ja isaga rääkida. Siis ei olnud veel arvutiaega ja sai ise oma elu põnevaks tehtud. Ma usun, et ka praegusi lapsi huvitab see, kuidas nende vanavanemad elasid, ja neil on tegelikult huvitav kuulata kas või sellest, kuidas vanaisa metssigu taga ajas. On asju, mida «guugeldades» teada ei saa,» arvab kirjanik.

Ta toob näiteks loetud aastad tagasi paljuarutatud teema, et mis saaks siis, kui vene keel Eestist kaoks. Siis ei juhtuks mitte midagi, on Tungal kindel. Vene, inglise, saksa ja hispaania keele kõnelejaid on maailmas väga palju. Hoopis teine oleks lugu aga siis, kui Eestist kaoks eesti keel. Seepärast tulebki väikeriigi keelt hoida ja lastele selle rikkust tutvustada.


Tartu teeb nooreks

«Tartusse tulles on mul tunne, et peeglisse ei tohi vaadata, sest ma tunnen ennast 20-aastasena! Siin on alati hea ja kerge olla,» räägib Leelo Tungal.

Kui tema alles Tartusse õppima tuli, olid olud hoopis teised. Praegustel tudengitel on ilmselt raske ette kujutada, et vaid vähestel õnnestus endale korter leida. Enamik üliõpilastest elas internaadis, kus oli koos väga palju inimesi.

Leelo esimene kodu Tartus oli Tiigi 78/80 keldris olev «inter», kus oli ühes toas 60–80 inimest. Hakkajamad jagasid voodilinade ja tekkidega selle väiksemateks ruumideks. Privaatsust see natuke suurendas, aga ikkagi kadusid valvest hoolimata selles suures summas ära ehted või raamatud.

Pesta ja tualetis käia sai suures majas, mis asus üle hoovi. Kraanist tulev vesi oli aga külm ja pesta soovis ligi sada teist tüdrukut. Seltsielu mõttes oli inter küll vahva koht ja paljudele esimese kursuse tudengitele ka ideaal. Talvel võis selline elu aga üsna ebamugav olla.

«Hiljem õnnestus mul kirjandusteadlase Olev Jõgi tütre Malle kaudu saada tuba Peedule, kirjanike liidu suvilasse. See oli tolle aja kohta väga odav – vist 3 rubla kuus. Tuba oli ahiküttega, aga omaette. Mure oli ainult liiklusega – hommikune uni oli eriti magus, jäin tihti rongist maha ega jõudnudki esimestesse loengutesse,» meenutab Tungal.

Pärast seda sai ta toa ühes Tammelinna majas, kust kolis hiljem naabermajja. Tol ajal ei tahetud üliõpilastele ametlikult tube välja üürida ja tegeleti omalaadse partisanlusega. Erasektor oli ka üsna kallis – Tammelinna toa eest tuli maksta 25 rubla kuus, stipendium oli aga 35 rubla...

Siis jõudis ta aga Supilinna, kus sai Marja tänavale ametliku toa. Lahke pererahvas kirjutas Leelo ametlikult «alaliselt» sisse (majaraamatusse sai sisse kirjutada kas «ajutiselt» või «alaliselt» ja küsis elamise eest kõigest 10 rubla.

«Tollal ei olnud Supilinn veel nii austatud kant kui praegu. Rohkem peeti lugu Tähtverest, mis oli paljuski professorite linnajagu. Mulle sobis see aga imehästi: paplid akna all, omaette elamine ja nii lähedal ülikoolile. Veel aastaid pärast õpingute lõpetamist nägin unes oma tuba ja kooliteed läbi Lepiku tänava hoovide!»

Praeguse aja tulevastel üliõpilastel, kes Tartusse õppima tulla tahavad, soovitab Tungal kõigepealt huvipakkuvad programmid ja nõuded korralikult läbi vaadata, et sisseastumiskatsetel kergem ning valik kindlam oleks.

«Nagunii tuleb ennast jagada mitme tegevuse vahel. Ülikoolis saad aga teadmisi kapaga kätte ikka palju kergemini kui kusagil mujal. Võimalusi, mida siin pakutakse, on nii palju, et seda on raske esmapilgul hoomata,» räägib kirjanik.

Nii toonitab ta näiteks seda, kui oluline on omavaheline läbikäimine, seltsielu selle kõige paremas tähenduses. Ülikooliaegne sõprus jääb kestma aastateks – ka siis, kui vahepeal pikka aega ei kohtuta. Suurte loengute ajal saab näha teiste erialade tudengeid, kellega muidu kokku ei puutu. Samuti toimub palju üritusi, kus tasub käia. «Ülikooli ajal ei maksa kätt millelegi ette panna!»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

eesti keel, kirjandus