Mikk Mihkel Vaabel püüab pilkupüüdvate ja muljet avaldavate katsete abil muuta teadust laste ja noorte jaoks põnevamaks.
FOTO: Andres Tennus

Huvi keemia vastu pani stratosfääri vallutama

Persoon

Esimesel kursusel materjaliteadust õppiv Mikk Mihkel Vaabel hakkas teadusteatri «Teeme keemiat» etendusi korraldama juba kaheksandas klassis õppides. Pärast üle kahesaja õnnestunud etenduse korraldamist ei tundu noormehele enam ükski väljakutse liiga raske.

Teadusteatri etenduste korraldamise teekonna võttis Mikk ette, sest ta soovis midagi põnevat korda saata. Nii mõtleski Viljandist pärit noormees, et mis võiks olla veel huvitavam kui keemiatunnis katseid teha. Seejärel rääkis Mikk mõttest oma klassivennale, Jaagup Lemberile, kes pärast veenmist lõpuks nõusse jäi.

Noormehed tegid video kuivjää udust ja saatsid selle Eesti noorsootöö keskuse poolt korraldatud videokonkursile «Aeg on vaba». «Muidugi ei võitnud me esikohta, kuid saime kõige teaduslikuma video tiitli ning sealt kasvas välja sügavam huvi ja mõte, miks mitte midagi muudki proovida,» räägib Mikk.

Mikk kirjutas seejärel projekti, millega taotles Viljandi Paalalinna gümnaasiumi (praegune Paalalinna kool – toim.) esimesele kooliastmele teadusteatri etenduste korraldamiseks raha. «Tegime etenduste vaatamise koolis üsna kohustuslikuks. Läksin õppejuhataja juurde ja ütlesin, et plaanime kahe nädala jooksul kõigile etendusi teha ning palusin, et ta leiaks aja, mil lapsed saaksid tundidest vabaks,» jutustab Mikk muiates.

Õppejuhataja jäi plaaniga nõusse ning nii korraldatigi üle kümne etenduse. «Lõpuks tekkis meil endil nendest etendustest küllastus, mistõttu me ei tahtnud neid enam väga teha, aga lastele need meeldisid väga ja see oligi kõige olulisem.»

«Keemia on nõme!»

Tegelikult on muljet avaldavate ja põnevate katsete korraldamise taga veel midagi. Nimelt ütleb Mikk, et nad teevad oma meeskonnaga teadusteatrit selleks, et muuta teadus laste ja noorte jaoks huvitavamaks. «Mulle jäi see kuidagi kõrvu, et öeldi, kui nõme on keemia ja kui kohutav on füüsika,» ütleb Mikk. Ta lisab, et kuigi ülikoolis pole tal keemias just kõige paremad hinded, siis keemia ja füüsika praktiline osa pakub talle vägagi huvi. «Muidugi pole neid võrrandeid kuigi tore pähe õppida, aga samas on neid eluliselt oluline teada.»

Gümnaasiumis tegi noormees kooli laboris palju katseid ning mõnikord lõppes see ka ehmatusega. «Tegime Jaagupiga ükskord katse, kus panime plastikpudelisse vesinikperoksiidi, misjärel püüdsime mangaanoksiidiga hapnikku teha. Pudelisuu ette tekkis aga takistus ning see lendas valju plahvatusega õhku. «Need olid mu elu kõige vaiksemad 15 sekundit. See oli väga õudne tunne, kui mitte midagi ei kuulnud,» räägib Mikk keemiakatsete valusast kogemusest.

Noormees lisab, et kuigi toona sai nii mõnigi lollus tehtud, mõtleb ta nüüd katseid tehes rohkem ette, et midagi seesugust enam ei juhtuks. «Pärast plahvatust oli kogu klassiruum kaetud ilusa musta mangaanoksiidiga. Aga kuus tundi kestnud koristustööde järel oli klass jälle endine,» räägib Mikk muiates.

Huvi tekitamine

Küsimusele, miks on Mikk võtnud endale eesmärgi teadusteatri ja muude tegevuste kaudu teadust populariseerida, vastab noormees, et teda häiris see, et ta ei osanud keemiat. «Mul ei olnud keemia hinne viis. Tihti tekib üsna veider olukord, kui inimene ütleb mulle, et mis mul viga rääkida, mul ei ole keemiaga probleeme. Mõnikord on küll, aga praktiline osa on lihtsalt nii huvitav.»

Teadusteatri etendustega loodab Mikk tekitada lastes ja noortes tunde või innustuse, et nemadki võiksid kunagi ülikoolis keemiat õppida. «Või et nad ütlevad õpetajale varasemast enam, et nad nii keemia kui ka füüsika tundides rohkem katseid teeksid, et neile eksperimentide olemust seletataks ja näidataks, kuidas asjad tegelikult käivad.»

Sel aastal sai Teeme Keemiat MTÜ toetust ka Eesti teadusagentuurilt, mis andis teadusteatri tegemiste ja projektide jaoks 2900 eurot. Noored plaanivad selle raha eest tuleval suvel osaleda Viljandi rahvusvahelistel hansapäevadel, kus neil on kavas mitme etendusega esineda. «Mõtlesime, et teeme ühe veebiteadusteatrigi, mida pole Eestis varem tehtud. Paneksime Viljandi gümnaasiumi auditooriumis kaamerad püsti, kutsuksime publiku kohale ja teeksime teadusteatrit,» räägib Mikk.

«Tahtsime juba eelmisel talvel Viljandi järvel korraldada üritust nimega «Keemikud jääl», kus teeksime jääl etendust ja inimesed saaksid samal ajal uisutada,» kirjeldab Mikk õhinal uusi teostamist ootavaid ideid. Peale nende mõtete kavatsevad Teeme Keemiat noored selgi aastal, nii Viljandis kui ka mujal Eestis käia koolides teadusteatri etendusi tegemas.

Maailmarekordit jahtimas

Eelmise aasta novembris tekkis Mikul mõte saata stratosfääri ilmavaatlusõhupall. Ühel ööl eri artikleid lugedes ja teema kohta uurimistööd tehes mõtleski noormees, et ka tema võiks midagi sellist teha. «See ei tundunud ületamatu ülesanne ja kuna ma olen fotohuviline, siis mõtlesin, et sealt saaks põneva pildi.»

Mikk tegigi kohe otsuse, et ta teeb selle ära – saadab ühe õhupalli stratosfääri. Siis jäi teda aga piinama mõte, et seda on nii palju tehtud ning tema võiks teha midagi erilisemat. «Ma ärkasin muidugi uuesti üles ja surfasin internetis, mõeldes, kas stratosfääris on keemiakatset tehtud. Uurisin ja tuli välja, et ei ole,» ütleb Mikk rõõmsalt. Noormees mõtleski, et teeb stratosfääris silmapaistva katse nimega «Elevandi hambapasta».

«Katse käib nii, et anumasse pannakse vesinikperoksiidi ning katalüsaator on kaaliumjodiid. Sealt vabaneb hapnik ja kui sellele lisada Fairyt, siis tekib hästi palju vahtu, kuigi kogused on katse tegemiseks väga väikesed.» Mikk rääkis mõttest sõpradele ning maailmarekordit püstitada sooviv meeskond oligi koos. Üsna pea oli ka kogu ettevõtmisel nimi olemas – StratosChem.

«Siis tekkis muidugi rahaprobleem, sest seda läks katsetuse jaoks üsna palju vaja. Nii kirjutasimegi väga paljudele ettevõtetele toetust taotlevaid kirju ja kirja sai pandud neli projekti, millest kaks kandsid ka vilja.» Katse korraldamise peale kulus ligi kolm ja pool tuhat eurot.

Nüüd on mõtte tekkimisest möödas pool aastat ning õhupalligi saadeti 23. mail stratosfääri. Kuigi maailmarekordi ettevalmistused kulgesid plaanipäraselt ning õhupall tõusis lausa 22 175 meetri kõrgusele, jäi «Elevandi hambapasta» katse kõrgustes tegemata. «Õhupall pidi tõusma umbes 34 kilomeetri kõrgusele ja katse oleks toimunud 30 kilomeetri kõrgusel. Kuna pall purunes varem ja meie olime katse programmeerinud hilisemaks, siis kahjuks katset ei toimunudki,» kirjeldab Mikk. Pall lõhkes varem ilmselt tehasepoolse tehnilise vea tõttu.

«Samas täitsime oma meeskonnaga teise eesmärgi ehk viisime Eurovisiooni logo stratosfääri, et hoida Eestile finaalis pöialt,» rääkis Mikk. StratosChemi meeskond ei anna aga esimese tagasilöögi pärast alla ning korraldavad järgmise katse juba selle kuu lõpus.

Miku sõnul oli katse puhul kõige keerulisem seda korraldada. «Tegime midagi sellist esimest korda ja kuna mul ei olnud mitte mingisugust materjali ega õpikut, kuidas seda teha, siis see oli üsna keeruline. Aga kogu teave on internetis olemas, see tuli lihtsalt üles leida.»

Ootamatu arv 1332

Et StratosChemi meeskonna ettevõtmisest saaksid osa võtta võimalikult paljud, otsustati korraldada joonistusvõistlus kuni 11-aastastele noortele ning inimesi kutsuti appi, et õhupall pärast maandumist üles leitaks. «Mõtlesime, et tahaksime kaasata võimalikult palju inimesi, muutes samas seesuguse katsetuse ka lastele huvitavaks,» rääkis Mikk. Seega korraldatigi lastele varakevadel joonistusvõistlus, mille ülesanne oli joonistada Kosmoseelevant.

«Lootsime, et ehk tuleb vähemalt 100 tööd, aga lõpuks oli neid 1332, mis oli mõnes mõttes lausa ehmatus,» lausub Mikk naerdes. Võistluse tähtaja lähenedes hakkas aina enam töid lisanduma ning kui Mikk läks päev pärast võistluse lõppkuupäeva postkontorisse kirjade järele, ootas teda ees suur üllatus.

«Läksin kohale ja küsisin joonistusi. Kõigepealt läks tagaruumi üks teenindaja, kes kutsus teisegi kaasa. Kui nad tagasi tulid, siis oli see vaatepilt, mida ma nägin, lihtsalt väga naljakas ja ootamatu,» naerab Mikk ning kirjeldab, kuidas kaks postkontori klienditeenindajat tulid tagaruumist raskete kirjahunnikutega välja ning kuidas seejärel hüüdis tagaruumist veel kolmaski: «Oodake, siin on tänaseid veel!»

Mikk veetis postkontoris ligi tund aega ning kui ta kirjadega lõpuks uksest välja kõndis, laiutas ta käes ninani kõrguv kirjahunnik, mis kaalus peaaegu viis kilogrammi. «Need tööd olid kõik nii ilusad! Seega tahtsime, et rohkem lapsi saaks auhindu, mistõttu otsisime sponsoreid juurde.»

Kõiki 1332 tööd aitasid hinnata astrofüüsik ja poliitik Ene Ergma ning Viljandi kunstikooli direktor Kristjan Mändmaa. «Ma usun, et neil oli päris raske neid töid üle vaadata ja hinnata, millised kõige paremad on, sest kõik olid ilusad.»

 

Mikk Mihkel ja tema meeskond tegid valmis ka 3D-mudeli sellest, kuidas näeb ilmavaatlusõhupalli stratosfääri saatmine välja ning kuidas toimub seal «Elevandi hambapasta» katse.

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit