1. septembrist ülikooli arendusprorektorina tööle asunud Erik Puura sõnul peab ettevõtlussuhteid edaspidi käsitlema laiemalt, hõlmates muu hulgas ka üliõpilaste praktikavahendust. Niisamuti loodab ta ka ise sisulise tööga ehk läbirääkijana tegutseda.

Millal ja kuidas tehti teile ettepanek asuda Tartu ülikooli arendusprorektori kohale?

Ma olen mitu aastat töötanud korraga kahel kohal: TÜ tehnoloogiainstituudi direktori ning ettevõtlussuhete ja innovatsiooni juhina. Ilmselt kujunes sealt arvamus, et võiksin ettevõtlussuhete valdkonda ka prorektori tasandil juhtida. Rääkisime Volli Kalmuga 9. augustil ning jõudsime kokkuleppele.

Juhtival kohal töötades läheb 40% ajast nõupidamiste ja rutiinse administreerimise peale ning kahel kohal töötades jääb sisuga tegelemiseks väga vähe aega. Ma tundsin, et nii enam pikalt edasi minna ei saa ning pean valima, kas pühendada end instituudi või teadmussiirde ja ettevõtlussuhete juhtimisele. Arendusprorektori amet tundus väga põnev väljakutse. Tundsin vastutust see koht vastu võtta.

Tehnoloogiainstituut on stabiilses seisus, aga loomulikult on vaja, et keegi seda edasi juhiks. Tore, et professor Mart Ustav oli nõus kohe ameti üle võtma, peatselt kuulutatakse välja uued direktori valimised.

Mida enamat on võimalik teha vastloodud arendusprorektori kohal ära, mida seni ei ole suudetud?

Teadusprorektor ja õppeprorektor tegelevad oma põhivaldkondade koordineerimisega, arendusprorektori ülesanne on ülikoolile fondidest ja ettevõtlussektorist lisavahendeid juurde hankida. Edu saab mõõta selle alusel, kui suures mahus on õnnestunud luua ülikooli huvides uusi koostööprojekte ettevõtetega, sh välisettevõtetega. Kindlasti hakkan ise ettevõtetega sisulisi läbirääkimisi pidama ja ülikooli võimalusi pakkuma. Võimaluste skaala laieneb, ma ei näe koostööd ainult teadus- ja arendustegevuses, vaid ka näiteks tudengite praktika vahendamises, võimalikus sponsorluses jne.

Väga huvitavad arengud on toimunud ideelaboriga: eri teaduskondade tudengid on hakanud tööle, et lahendada ettevõtete väljakäidud probleeme. Mulle tundub, et Eesti ettevõtted on jõudnud arengujärku, kus nad huvituvad vägagi sellistest koostöövormidest ülikoolidega.

Kui TTÜ rektoraadis on praegu kaks inimest (Alar Kolk ja Tea Varrak), kelle vastutusvaldkond on innovatsioon ja ettevõtlussuhted, siis Tartu ülikoolil ei olnud see seni kellegi põhiülesanne. Arendusprorektori kaudu on meil võimalus ka TTÜ-ga veelgi rohkem koostööd teha.

Millised on arendusprorektori tööhoovad?

Ettevõtlussuhete juhi positsiooniga võrreldes on prorektoril oluliselt suuremad võimalused ja ka suurem vastutus. Ettevõtlussuhteid tuleb ülikoolis hakata arendama palju laiemas mõttes, mis tähendab ka seda, et tudengid võiksid olla ettevõtlusprojektidesse kaasatud juba õppimise ajal.

Lisaks on meil palju võimalusi osaleda Euroopa Liidu programmides, aga ma peame tegema tõsiseid ettevalmistusi, et osaleda märksa aktiivsemalt. Meil on vaja rohkem ning kvaliteetsemaid projektitaotlusi ja tugevamaid partnereid. Meil on vaja projekte, mis on ülikooli otsestes huvides. Kuidas see realiseerub, kui palju me kaasame konsultante, kui palju jõuame oma jõududega tehtud, seda näitab aeg, aga eesmärgid me püstitame.

Kas on kavas kaasata konsultante ka väljastpoolt Eestit?

Jah, EAS-i projekti raames on plaanis kaasata pädevaid inimesi väljastpoolt Eestit.

Kas peate silmas innovatsiooni ekspordispetsialisti Amanda Lindsay asemel?

Jah. Me alustasime Amanda Lindsayga, kes tegi vajalikku tööd, tuues muu hulgas kiiresti välja meie kitsaskohad. Samas, kuna tegemist oli EAS-i projektiga, kus ülikool peab tagama tulemused sellisena nagu projekt ette näeb, siis nägime, et temaga me osasid projekti eesmärke täita ei suuda.

Seetõttu jaotame täiskoha kahe eksperdi vahel. Üks ekspert – Neil Ciaron Thomas – hakkab nõustama bioteaduste ja meditsiini valdkonda, temaga on kokkulepe põhimõtteliselt olemas. Neil Ciaron Thomasel on doktorikraad biokeemias ja molekulaarbioloogias ning ühtlasi on ta Euroopa Patendibüroo kvalifitseeritud patendivolinik. Ta on töötanud Londoni patendinõuandlas, nõustades nii ülikoole kui ka ettevõtteid biotehnoloogia vallas, Roche´i spin-off-firmas bioXell SpA intellektuaalomandi ja tehnoloogia direktorina ning ravimiarendusfirmas Genetrix intellektuaalomandi ja äriarenduse direktorina. Teine ekspert, kellega konkreetsed läbirääkimised veel käivad, aitab arendada rahvusvahelisi ettevõtlussuhteid ülikooli jaoks tervikuna.

Milliseks kujuneb ülikoolis arendusprorektori meeskond?

Me otsustasime rektoraadis praegu juhtimiskulusid keskastmes mitte suurendada ning selleks, et ettevõtlussuhete ja innovatsiooni osa ei hakkaks teaduspoolest irduma, jaguneb teadus- ja arendusosakond kaheks: üks osa teadusprorektori ja teine osa arendusprorektori koordineerimise alla. Osakonnajuhataja juhib osakonda tervikuna ning allub korraga kahele juhile. Teadus- ja arendusosakonda moodustatakse talitused, intellektuaalomandi ja ettevõtlussuhete talitus jäävad minu koordineerida. Inimesed, kellega oleme pikalt koos töötanud, on nõus seda tööd edasi tegema, aga me tugevdame valdkonda välisekspertidega.

Ettevõtlussuhteid laiemalt käsitledes tuleks edaspidi välistada olukorra, kus ühel päeval läheb teadus- ja arendusosakonna töötaja ettevõttesse ülikooli võimalusi tutvustama, teisel uurib karjääriteenistuse spetsialist, kas nad võtaksid tudengid praktikale ning kolmandal küsib avatud ülikooli keskus, kas ettevõte sooviks tellida täienduskoolitust. Tuleb töötada palju koordineeritumalt.

Millised on teie valdkonna lähemate aastate eesmärgid, kuhu tuleks jõuda?

Minu valdkonna tulemused on hästi näha ja mõõdetavad. Suures osas tänu Vahur Valdna aktiivsele tööle tekkis ülikoolil koostöö paljude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega, eriti innovatsiooniosakute raames. Kuid seda pilti tuleb vaadata laiemalt ning tajuda kogu dünaamikat pikemas perspektiivis, mitte läheneda lepingumahtudele vaid numbriliselt. Ülikool on suutnud ettevõtetega koostööd toetavate meetmete kaudu kunstlikult moonutatud turul hästi konkureerida, aga ma valutan südant, mis saab siis, kui suuremad abiprogrammid on lõppemas. Ma arvan, et see huvitab paljusid. Ka ettevõtted teavad, et ühel hetkel saavad mahukad arendustegevuse või tootearenduse toetused otsa. Teet Jagomägi ütles ühena vähestest ettevõtjatest eelmisel ettevõtluspäeval välja, et ettevõte tohiks endale selliseid toetusi lubada vaid vähesel määral. Seda tunnetavad paljud ja me peame hakkama sellest valjusti rääkima. Ühel hetkel me ei ole enam noor ja toetust vajav Euroopa Liidu liige, vaid me oleme väga tõsises üleilmses konkurentsis. Oleme kõik oodanud, et Eestisse tekiks kõrgtehnoloogiline ettevõtlus, aga olulisel määral selleni jõutud ei ole, see võtab palju rohkem aega.

Ühe aspektina peame me kindlasti enam toetama ja tunnustama neid ülikooli teadlasi, kes on suutnud ettevõtetega koostööd teha ja ka ise ettevõtteid luua, mille käivitumisest võidavad nii ettevõte kui ka ülikool. Väga sageli on need teadlased esirinnas ka teaduses.

Eesti innovatsioonisüsteemis tervikuna häirib mind see, et inimesi, kes pidevalt räägivad strateegiatest, peavad lugematuid nõupidamisi ning üldisi ja ülistavaid kõnesid, tundub meil olevat rohkem kui neid, kes suudaksid pühendada sisulisele tegevusele. Selles vallas on Eestil veel pikk maa minna.

Kas teadlaste ja ettevõtjate hulgas jagub potentsiaali, et teha rohkem sisulist koostööd?

Teadusrühma tasandil saame rääkida kolmest aspektist: vajadused, võimalused ja huvid. Need ei kattu omavahel. Vajadused on alati suured. Eriti realia et naturalia ja medicina vallas on ülikool viimastel aastatel oma aparatuuri märkimisväärselt täiendanud. Sellelt baasilt peaksime suurendama rahvusvahelist koostööd ja arendama ettevõtlussuhteid. Kindlasti tegeleb uute partnerite leidmisega iga teadusrühm ise, aga ka keskselt saab kaasa aidata.

Tundub, et paljudel ettevõtetel läheb jälle hästi. Professor Urmas Varblane tõi aasta alguses ettevõtluspäeval välja, et masu tingimustes olid ettevõtted sunnitud tootmist tõhustama, samas väga suure hulga töötajaid koondama. Nüüd, kui nende toodangu järele on nõudlus taas suurenenud, ei olegi vajadust töötajaid juurde võtta ning tööpuudus laheneb alles kaugemas tulevikus. Tõhustamise tulemusel suudavad ettevõtted end rahvusvahelises konkurentsis veelgi tugevdada ning teadus võiks ja peaks sellele omakorda kaasa aitama.

Me oleme toetusprojektidest niivõrd üleküllastunud, et sageli on raske pikemalt ette planeerida, aga meil tuleb hakata mõtlema, kuidas tagada rahvusvaheline konkurentsivõime teadusrühmade tegevuse baasil ka ilma tugevate toetusmeetmeteta.

Millised on esimesed konkreetsed ülesanded, mille kallale tööle tulles asute?

Seoses ideelaboriga tahame käima lükata prototüüpimise keskuse ja luua vastava fondi, kust oma ideedele saaksid toetust taotleda nii teadlased kui ka tudengid, et ehitada valmis töötav prototüüp. Selleks sai suvel tehtud tugevat eeltööd.

Kindlasti on vaja tööle saada välisekspertide süsteem, koostada konkreetne plaan ja tegevuskava, kuidas alustada koostööd välisettevõtetega ning pidada sisulisi läbirääkimisi Eesti suurettevõtetega, arvestades kõiki koostöövõimalusi ülikooliga.

Vajalik on käivitada ettevalmistused, et osaleda senisest palju tugevamalt rahvusvahelistes koostööprogrammides, eriti EL-i raamprogrammis.