Vastse teadusprorektori Marco Kirmi hinnangul ootavad teadlaskonda ees suured muudatused, kus märksõnadeks on kvaliteet, võrgustumine ja rahvusvaheline koostöö.

Millal tehti teile ettepanek asuda uues rektoraadis teadusprorektori ametikohale?

Ettepaneku tegi rektor pärast ametisse asumist juulis. See on austav väljakutse ja ma võtsin loomulikult mõtlemisaja, et jõuda eneses selgusele ning konsulteerida lähedaste ja kolleegidega. Ma mõtlesin eelkõige sellele, mida mul oma rahvusvahelise kogemuse põhjal oleks Tartu ülikooli teadustegevuse korraldamisele pakkuda. Ma olen lõpetanud Tartu ülikooli 1991. aastal. Doktorikraadi kaitsesin 1995. aastal Rootsis Lundi ülikoolis ning pärast seda töötasin seitse aastat Saksamaal Hamburgi ülikoolis. Kõik need etapid on olnud erinevad, kokku olen välismaal töötanud 13 aastat.

Teiseks, kui ma tulin 2004. aastal Eestisse tagasi, algasid muutused siinses teadus- ja arendustegevuses ning teaduskorralduses seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga. Ma olen ka need kaasa teinud, omandanud kogemusi ja sellest kõigest on kujunenud mõtteid tuleviku jaoks.

Kas loobute aktiivsest teadustegevusest?

See oli tõsine küsimus mu enese ja ka rektori jaoks. Praegune rektor on olnud samasuguses situatsioonis, kui ta asus Tartu ülikoolis tööle õppeprorektorina.

Minu ja mu kolleegide töörühmas on praegu kaks järeldoktorit, äsja liitus üks tippteadlane, on kolm doktoranti ja lisaks teised kolleegid Tartu ülikoolist, nii et kollektiiv on väga võimekas. Seda ma päris jätta ei tahaks, aga eelkõige tuleb ära teha töö teadusprorektorina ülikooli kui terviku huvides ja siis leida sobiv viis, kuidas doktorante juhendada ja töörühmas osaleda. Kõigil kolmel minu juhendataval doktorandil on algusest peale olnud ka kaasjuhendaja, mis tähendab, et on alati keegi, kellelt küsida.

Millised on märksõnad, millest juhindute TÜ teadusprorektorina?

Minu vastutusvaldkonnas on teaduskorraldus, teaduse populariseerimine, muuseumid, teaduskool ja doktoriõppe teaduse osa. Kõigil neil on lisaks üldistele spetsiifilised küsimused. Samas on ka ühisnimetajad, mis ei ole ainult teadusega seotud, olulisim neist on märksõnana kvaliteet. On selgelt näha, et teadusmaailmas muutub üha enam edu pandiks kvaliteedikriteeriumitele vastamine, nagu publitseerimise mõjukates teadusajakirjades ja tunnustatud kirjastuste monograafiates.

Kas peate siin silmas seda, millest kõneles ka eelmine teadusprorektor Kristjan Haller, et teadlastel tuleks mõelda ja tegutseda ambitsioonikamalt?

Täpselt nii. Käeulatuses olevad saavutused on üks tase, aga kui üritame kätte saada asju, mis on kõrgemal ja siis veel kõrgemal, siis see ongi kvaliteedi parandamine. Kvaliteet väljendub ka selles, et inimesed valivad uurimisteemad, mis on olulised ühiskonnale, teadus- ja arendustegevusele koostöös tööstusega, mis on jätkusuutlikkuse seisukohast tähtsad nii Eesti-siseselt kui ka rahvusvaheliselt.

Millised on teadusprorektori hoovad suunata kvaliteedi paranemist?

Teadusprorektoril on väga hea meeskond: teadus- ja arendusosakond ja ülikooli teised tugistruktuurid. Kõik algab aga mõtlemisest, tuleb püüda rohkem ja selleks tuleb luua tingimused. Ei saa kurta selle üle, et vahendeid ei oleks või napiks. Kaheksa aastaga, mil ma Eestis olen olnud, on siinses teaduselus toimunud väga suured muutused: on lisandunud ja lisandumas uued hooned ja modernsed seadmed. Me ei ole varustatuse poolest märgatavalt kehvemal tasemel kui kolleegid Lääne-Euroopas, Ameerikas või Jaapanis. Meie aparatuurne baas annab suurepärase võimaluse rahvusvaheliseks koostööks, me peaksime seda pakkuma alustuseks eelkõige lähinaabritele. Ma olen töötanud mitmes suures rahvusvahelises uurimislaboris, kus inimesed kohtuvad nii kindla eesmärgiga kui ka spontaanselt, mille tulemuseks on ideede vahetus. Selle poole peaks püüdlema ka Tartu ülikoolis.

Samas ei ole kallist aparatuuri alati mõistlik Eestisse hankida ning siit jõuan järgmise aspektini, kuidas kvaliteeti parandada: Tartu ülikooli ja laiemalt kogu Eesti teadlased peaksid leidma oma uuringuteks rahvusvahelised tõmbekeskused. Heaks näiteks on Eesti kiirekanal, mis on kerkimas MAX-LAB-i (üks Rootsi rahvuslikest laboritest) Lundis. Selle lähedusse ehitatakse Euroopa neutronallikas ESS, mis tagab uurimisvõimalused eri teadusaladele eluteadustest kuni materjalideni, ning sinna on kaasatud ka eestlased. Loomulikult parandavad teadus- ja arendustöö kvaliteeti rajatavad Eesti teaduse infrastruktuuri teekaardi objektid.

Väga oluline protsess tänapäeva teaduses on networking ehk võrgustumine. Ma näen, et ülikooli teadlastel on palju rohkem potentsiaali osaleda mitmesugustes rahvusvaheliste võrgustike töös doktoriõppest kuni tippteaduseni. Koostöö tagab uute värskete ideede ja inimeste juurdevoolu.

Minu hinnangul peab Tartu ülikool võtma endale organiseeriva rolli, et koos teiste Balti riikide juhtivate ülikoolide ja teadusasutustega koos tegutseda, et murda end üheskoos tugevamalt Euroopa kaardile kui seni. Eesti üksi võib jääda Euroopa mastaabis liiga pisikeseks, et olla suuremate investeeringute tagamiseks atraktiivne.

Millele tuleb teadusprorektorina veel enam tähelepanu pöörata?

Kuna juures on arendusprorektori valdkond, siis muutub elu mitmekülgsemaks. Teadusel ja arendustegevusel on päris palju ühist, mis eeldab head koostööd. Doktoriõppes tuleb teha konstruktiivset koostööd õppeprorektoriga.

Tartu ülikoolil kui juhtival teadusülikoolil Eestis on oluline roll vahendada eestikeelsele ühiskonnale maailmas loodavat teadmist. Teaduse populariseerimine on väga lai tegevusvaldkond. Meil on suurepärased näited, nagu teadusbuss, kust on välja kasvanud õpikojad, mis pakuvad maakoolidele võimalusi teha praktilisi katseid. Kooliõpilaste sihtrühm on suhteliselt hästi kaetud, mida aga ei saa öelda kogu ühiskonna kohta.

Eesti suurima ülikooli esindajatena peame kindlasti kaasa rääkima teadus- ja kõrgharidusreformi elluviimisel ning leidma lahendusi, millest tõuseks kasu kogu Eestile. Siit tuleb ka teadusprorektori üks tähtsatest ülesannetest, et tagada teaduspõhine õppetöö kõigis olulistes valdkondades. Juhul kui teadustegevusel on veel arenguruumi, tuleb leida sobivad lahendused.

Praegu on pooleli läbirääkimised, mis käsitlevad ülikooli ja riigi vahelisi tulemuslepinguid. Suuremad muutused toimuvad  järgmise kolme aasta jooksul, mil reform ellu rakendub ning õppetöö finantseerimine muutub täielikult kvaliteedipõhiseks.

Tulles tagasi teaduse juurde, on üks oluline moment intellektuaalne ressurss ehk inimesed, kes seda tööd teevad ning määravad tulemuslikkuse. Me peame töötama selles suunas, et Tartu ülikooli lisanduks üha rohkem tippteadlasi, välisprofessoreid ja järeldoktoreid. Doktoriõppes on oluline, et peale meie andekate noorte oleksime tõmbekeskuseks ka doktorantidele väljaspool Eestit. Praegu on ülikoolis 6% välisdoktorante, aga see hulk peaks veelgi kasvama, mis ühtlasi stimuleeriks ja rikastaks ka siinset töökeskkonda. Eeldused selleks on olemas, meil on moodne aparatuur ja piisavalt tippteadlasi, kes juhendaksid talente teistest riikidest.

Kas vahendeid selleks kõigeks jagub?

Rahaliste vahenditega on nii, et kui küsida teadlaselt, siis ta ütleb alati, et neid on puudu, aga ma usun, et edukad teadusrühmad on end küllalt hästi kindlustanud. Hiljuti saime Eesti teadusagentuuri esimese institutsionaalsete toetuste taotlusvooru tulemused teada ja Tartu ülikoolil läks seal väga hästi. Aga see oli rahaliselt suhteliselt väikese mahuga ning seda võib nimetada ka katseprojektiks. Järgmisel aastal on taotlejate hulk märgatavalt suurem ning ettevalmistused, et seal osaleda, on juba alanud.

Riigi eraldatav raha ei ole kasvanud, see on jäänud konstantseks ning märgatav hulk vahendeid on juurde tulnud Euroopa tõukefondide toetustega. Tuleb arvestada, et riigisisese teadusraha märgatavat kasvu ei ole oodata, mis tähendab, et teadus- ja arendustöö kvaliteet muutub järjest tähtsamaks. Järjest olulisemaks muutuvad valikud, kuidas ja kellest moodustada konkurentsivõimelisi uurimisrühmi. See võib tähendada, et ületada tuleb nii teadusvaldkondlikke kui ka institutsionaalseid piire.

Keskne küsimus on inimvara, sest ega masinad ei tee uurimistööd. Häid inimesi ei ole kunagi piisavalt palju. Siin on mitmeid mõtteid, esiteks muidugi see, et tipptegijatele tuleb luua vahendite piires parimad võimalused. Praegu on palju investeeritud hoonetesse ja seadmetesse ning eri programmide kaudu, mis on suunatud järeldoktorantidel ja DoRa professoritele, inimestesse väljastpoolt, samuti tippteadlastesse. Siinsed inimesed, nii õppejõud kui ka teadustöötajad on jäänud ehk natuke tahaplaanile. Olukorra lahendamine eeldab riikliku suhtumise muutumist. Teisalt tähendab uute kvaliteedinõuete rakendumine, et aktiivsete teadlaste hulk väheneb. See on valus küsimus ja siin ei ole kõigile meeldivaid lahendusi võimalik pakkuda.

Kas need kriitilised otsused jäävad struktuuriüksuste endi teha?

Teaduskonnad ja instituudid peavad leidma sobivad lahendused. Üldise poliitika, kuidas Tartu ülikool eri taotlusvoorudes käitub ning kuidas end positsioneerib, peab kujundama juhtkond. Meil tuleb kindlasti mõelda ka valdkondadeüleselt, et Eesti ühiskonna vajadused saaksid kaetud.

Juba mõnda aega on juhitud tähelepanu, et palgapoliitikas on augud, näiteks kui inimene lõpetab doktorantuuri ja asub seejärel ülikoolis tööle, siis tema sissetulekud sageli hoopis vähenevad.

See on väga tõsine probleem ja peletab noori inimesi ülikoolist eemale. Olen ise selle tee läbi teinud, kui tulin pärast doktorantuuri Eestisse tööle. Kui teadustegevust hakatakse finantseerima kvaliteedipõhiselt, siis tõenäoliselt peavad teadusrühmade juhid hakkama kriitiliselt otsustama inimvara küsimusi, kui palju ja keda on tarvis. See peaks looma ka noorematele inimestele paremad tingimused. Ülikooli töötajad peavad arvestama, et ees ootavad muutused, millega tuleb arvestada, et ajaga kaasas käia.

Kas arengufondiga kavatseb uus rektoraat jätkata?

Arengufondi tegevus jätkub, siin ei ole mingit kahtlust. Konkreetsed arutelud seisvad veel ees, kuidas seda tulevikus kasutada. Näiteks, kas arengufondi võiks kasutada ka noorte andekate inimeste Eestisse tagasipöördumise soodustamiseks.