Kaseküla.
FOTO: Peeter Säälik

Tagasi külmale maale – TAM-i reis Siberisse

Rändaja

Hooajal 2011/2012 tähistas Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud meeskoor oma 100. aastapäeva. Kuna iga juubeli puhul lubatakse endale argipäevaga võrreldes midagi paremat, siis olid ka Tartu akadeemilise meeskoori (TAM) plaanid uhked: minna sinna, kuhu iga päev ei satu. Võimalikke sihtkohti oli mitmeid, ent otsustasime minna Eesti rahva jaoks mitmetähenduslikule Siberimaale.

Mälestusväärsed hetked

Siberi-reisi eelviimasel päeval kohtus TAM-i esindus Tomski riikliku ülikooli rektori Georgi Vladimirovitš Maieriga. Eestlased andsid edasi TÜ rektori Volli Kalmu tänukirja ja kingitused.

TAM-i presidendi Peeter Veske sõnul kujunes meeskoori liikmetele üheks mälestusväärsemaks hetkeks ka 1940. aastatel küüditamise ohvritele püstitatud mälestusmärgi külastamine. Mälestusmärk rajati Tomski kesklinna professor Aadu Musta eestvedamisel 2007. aastal. Kivi peal on lihtne tekst: Tomski-mail hukkunud eestlastele. Seal asetsevad üksteise kõrval neli sarnast mälestusmärki, lisaks eestlastele ka poolakatele, kalmõkkidele ja lätlastele.

Kui mehed olid teada saanud, kuhu juubelireis viib, oli ka neid, kes kohe ära ütlesid: «mina vabatahtlikult oma jalga sinna ei tõsta!». Kindlasti on meie hulgas palju neid, kellele juba Siberi mainimine külmajudinad seljale toob, kuid vahel tuleb eelarvamustest üle olla! Pealegi on TAM 1968. aastal Siberis juba korra käinud ning kui tagasi tahetakse minna, siis ei saa sealsed kogemused väga kehvad olla. Muide, meie praegusest koosseisust käis 1968. aasta Siberi-reisil kolm meest. Neist kaks lauljat ning üks dirigent, tollal 31-aastane Alo Ritsing, nüüdne peadirigent.

Seega olid tutvused olemas ning kuigi vahepeal ei olnud TAM ja Siberi sõpruskoor Tomski ülikooli kapell (ehk meie mõistes segakoor) pikalt suhelnud, siis sai Tomski rahvas mingisuguseid kanaleid pidi teada, et 2012. aastal tähistame me TAM-i 100 aasta juubelit. Tartu ülikooli peahoone aulas õnnitlesidki kapelli inimesed meid juubeli puhul ning kutsusid naljaga pooleks külla. Ilmselt ei uskunud nad tol hetkel isegi, et juba mõne kuu pärast sõidab 40-liikmeline TAM-i esindus Tomskisse, 4500 kilomeetri kaugusele kodulinnast Tartust.

Reisi organiseerimine oli üsna keeruline: Tomski inimestega oli raske ühendust saada ja detailid reisi kohta selgusid üsna viimasel hetkel. Sellegipoolest tegi korraldusmeeskond eesotsas meeskoori presidendi Peeter Veskega väga tänuväärset tööd ning Tomskisse me jõudsime.

Einsteini meenutav dirigent

Enne seda aga saime kaeda kaunist Moskvat, sest lennugraafikute pärast tekkis 12-tunnine auk. Nagu õiged turistid kunagi, külastasid paljud lauljad Punast väljakut ning tegid Kremli müüride juures pilti. Moskva polnud aga meie sihtkoht. Seetõttu hakkasimegi õhtu hakul juba Siberi poole liikuma ja kell 2 öösel Eesti aja järgi olime Tomski lennuväljal, kus meid ootas peaaegu et jõuluehteis särav KIA buss. Samuti oli kohal meid Tartus õnnitlemas käinud Giorgi Šahtarin, kes unistele TAM-i meestele ka lühidalt Tomski linna ja ülikooli tutvustas.

Järgmised päevad olid täis nalja ja naeru ning loomulikult tähtsaid esinemisi. Neist esimene toimus koos Tomski ülikooli kapelliga ülikooli peahoone aulas. Tuleb tunnistada, et kuigi väljast oli peahoone üsna heas korras, siis Tartu ülikooli peahoone vastu see siiski ei saanud. Nimelt oli kogu hoone sisemus ikkagi vanamoodne ja kuidagi kõle. Koridorid olid liiga pikad ning mis kõige hullem (ja mis ei jäänud pea ühelgi mehel märkamata): tualettruumides puudusid prill-lauad. See polnud nii mitte vaid peahoones, vaid tundus, et nende nappus oli tervel Venemaal.

See pisiasi aga ei seganud meil andmast suurepärast kontserti kohaliku suurima ülikooli aulas. Inimesed elasid väga elavalt kaasa ning kõva aplaus saatis iga laulu. Eriti tundus, et peale läksid ikkagi laialt levinud ooperikooride esitused ning üllataval kombel läks inimestele vähem hinge meie kaks venekeelset laulu.

Meie järel esineski kapell, oma väga karismaatilise ning natuke Albert Einsteini meenutava peadirigendiga. Võimsa vokaalse jõuga säranud koori esinemisest jäi enam meelde väga huvitav Carl Orffi «In Taberna» esitus ning loomulikult kontserdi viimase loona kõlanud venekeelne Miina Härma «Tuljak». TAM-i meestele oli võõrkeelset «Tuljakut» väga imelik, kuid samas väga värskendav kuulata. Pärast kontserti meeste arvamusi kuuldes jäi kõrva kõlama siiski mõte, et «hõissa ja trallallaa» kõlab paremini kui «гейсса и траллаллаа…».

Ka järgmine Tomski esinemine läks pea täismajale ning see toimus Tomski filharmoonia orelisaalis. Enne seda aga jõudsime laulda Tomski-mail hukkunud eestlaste mälestusmärgi juures. Kõla poolest oli orelisaal isegi veidi parem, kuid elamust kippus rikkuma nagisev poodium. Kuna meie kontsertide kavas oli kuus laulu ka koreograafiaga, siis oli tükk tegemist, et kõrgelt poodiumilt mitte alla kukkuda ning sealjuures ka hästi laulda.

Lisaks Tomskis toimunud esinemistele laulis meeskoor veel Novosibirski konservatooriumi saalis, Pervomaiski kultuurimajas ning meie emotsionaalselt tähtsaim esinemine toimus Berjozovkas (eesti keeles Kaseküla).

Tomski kui Tartu

Kaseküla on tüüpiline vene küla. Elanikke on seal ligikaudu 300, kuid paljud neist käivad Tomskis tööl. Külakese peamine sissetulekuallikas oli kolhoos, kuid pärast selle sulgemist toimetab igaüks ise. Muld on seal viljakas ning köögivili kasvab hästi. Ilma poolest ei erinenud oktoobri esimene nädal mitte kuidagi meie koduse Eesti ilmast. Sooja oli 6–7 kraadi ning alalõpmata tibutas uduvihma.

Ka kontserdiajaga oli omaette seiklus. Kõigepealt oli planeeritud esinemine kella viieks. Siis aga anti meile teada, et inimesed ei jõua selleks ajaks linnast töölt tagasi. Siis lükati kontsert pool tundi edasi, seejärel aga anti meile teada, et ka kari on vaja kodu poole ajada ning taas lükati etteastet pool tundi edasi. Lõpuks saime aga lavale ning meie arvates läks esinemine vägagi korda. Kuigi isamaalisi laule mäletab vaid mõni üksik sealse küla elanik ning üleüldse on eesti kogukond kokku kuivanud, siis emotsioon lauldes Peep Sarapiku «Mesipuud» oli kindlasti eriline. Tunne oli ka veidi nukker, vaadates neid memmesid, kes veel vaid mõnd eestikeelset sõna mäletasid, või nähes üldse Kaseküla kultuurimaja rõsket olemust, ja mõelda, et selliseid külakesi on Siberis veel mitmeid!

Järgmisel päeval jalutasime natuke mööda Leninski prospekti, igas linnas olime näinud sellesarnase nimega tänavat, ning veendusime, et Tomsk ei erine kuigi palju Tartust. Kuna Tomskis on lausa viis väga hea tasemega ülikooli, siis moodustavad umbes 500 000 elanikuga linna elanikkonnast viiendiku tudengid – pole paha! Loomulikult on ka selles linnas oma ausambad rahvakangelastele ja Leninile, kuid siiski on vähemalt peatänava lähedus väga puhas, hästi hoitud ning sümpaatse väljanägemisega. Vaid õlle hind oli meeste jaoks kallis. Seda mitte ainult Tomskis, vaid igal pool, kuhu sattusime. Moskva puhul on see mõistetav, tegemist on ühe kalleima linnaga maailmas, kuid Tomski umbes 5-eurone õllehind pubis ehmatas kõiki korralikult. Õige meeskoori mees armastab aga ikka õlut juua ja seetõttu ei kohkunud lauljad ka kuni 220-rublase õllehinna ees (1 euro võrdub 40 rublaga).

Ka tagasitulek oli üsna meeleolukas. Sellele aitas muidugi kaasa Eesti saatkonna külastamine Moskvas, kus alles 11. juunil käesoleval aastal ametisse astunud Jüri Luik meid üllataval kombel isiklikult vastu võttis. Tasuks külalislahkuse eest esitasime neljaloolise minikontserdi ja vestsime üsna pikalt juttu nii ametnike kui ka suursaadiku endaga.

Tartusse jõudsime 10. oktoobril ja meeste olekust võis välja lugeda, et sellest ajast, mis Siberis viibiti, täiesti piisas. Nagu ütleb ka rahvatarkus, siis «võõrsil on hea, kodus veelgi parem!».

Jako Arula

Tartu akadeemilise meeskoori bariton

Jaga artiklit