Muuseumi direktor Mariann Raisma vaatab, millega üllatas Hull Teadlane näituste «Looduse mõistmise kunst» ja «Valmistatud Tartus» avamisel 33. rahvusvahelisel teadusinstrumentide sümpoosionil augusti lõpus.
FOTO: Andres Tennus

Ülikooli muuseum arendab linnasüdant

Intervjuu

Struktuurireform jaanuari alguses liitis Tartu ülikooliga seotud muuseumid kahe katuse alla. Toomemäel ja peahoones paiknevad muuseumid ühendati Tartu ülikooli muuseumi ning loodusmuuseum ja botaanikaaed TÜ loodusmuuseumi ja botaanikaaia nimetuse alla. Kuidas on muutustega kohanenud TÜ muuseum ja millised on selle tulevikuplaanid, räägib direktoriks tagasi valitud Mariann Raisma.

Fakte TÜ muuseumi kohta

Tartu ülikooli muuseumi alla kuuluvad ülikooli kunstimuuseum peahoones (Ülikooli 18), Tartu tähetorn (Lossi 40), osa vana anatoomikumist (Lossi 38) ning Tartu ülikooli muuseumi peamaja ajaloolises toomkirikus (Lossi 25).

Vana anatoomikumi rotund on TÜ vanim säilinud õppehoone, kus õppetöö toimus alates 1805. kuni 1999. aastani.

Ülikooli loodusmuuseum ja kunstimuuseum on Eesti vanimad muuseumid (asutatud 1802–1803).

Aastal 2013 toimus muuseumis kokku üle 650 ekskursiooni, haridus- ja sünnipäevaprogrammi. Ülikooli muuseumi eri majades üle 60 000 külastuse.

Mullune suurim vabaõhuüritus oli juuli keskel toimuv Teaduslinn Toomemäel. 2013. aasta suurim näitus oli koostöös TTÜga «Eesti jälg kosmoses. Kosmose jälg Eestis».

Tartu ülikooli muuseumis kogudesse kuulub 103 700 museaali. Muuseumi eri hoonetes näeb muude eksponaatide hulgas mitmeid haruldusi: Fraunhoferi refraktorit, Immanuel Kanti ja Eduard Viiralti surimaske, Nikolai Pirogovi ja Georg Friedrich Schlateri anatoomilisi joonistusi, Araabia taevagloobust. Praegu on toomkirikus, ülikooli varakambris väljas ka raamatukogu kollektsiooni kuuluv Aleksander Puškini surimask.

Kui palju on ülikooli muuseumide reformimine mõjutanud teie igapäevatööd? Mida on need muutused endaga kaasa toonud?

Muidugi tekitab iga reform küsimuse, kas seda on ikka vaja. Meie aspektist vaadates on kõik läinud rahulikku rada. Kuni eelmise aasta lõpuni oli TÜ-l ametlikult üks muuseum, aga selle alla kuulusid eraldi tegutsevad muuseumid, millel igaühel oli oma direktor, peavarahoidja jne. Muidugi on mõistlikum enam ressursse panna sisulisele tööle kui juhtimiskuludele. Uus süsteem andis võimaluse ühendada paremini ülikooli ajaloolised, teadus- ja looduslookogud. Eesmärk on ju, et muuseumid teeksid paremat koostööd ja meie tegevus oleks efektiivsem nii sisuliselt kui ka majanduslikult. Ja ma usun, et see reform täidab oma eesmärki.

Mis on siis täpsemalt muutunud ülikooli muuseumi töötajate ja külastajate jaoks?

Ülikooli muuseumil ja kunstimuuseumil on nüüd ühised koosolekud, ühisüritused, ühine planeerimine. Märgatavalt on tihenenud erialaste teadmiste vahetamine. Ka igasugune kommunikatsioonitegevus, näiteks veebilehe arendamine on läinud kiiremaks, uus veebileht avaneb septembri alguses.

Muutunud on kindlasti meie nimetus. Asutuse nimetus on nüüd Tartu ülikooli muuseum. Külastajate seisukohast ei ole see muutus nii suur, uut nimetust on juba hakatud kasutama. Eks seespool on struktuuri kohta tekkinud loomulikult küsimusi, aga see on paratamatu, et kohanemine võtab aega.

Juunikuu senatis, kus teid ülikooli muuseumi direktorina jätkama valiti, kerkis muu hulgas üles küsimus, mis rolli täidab muuseum TÜ elus. Kas oskate sellele vastata?

Ma usun ja loodan, et ülikooli muuseumil on kanda väga tähtis roll. See peegeldub nii muuseumihoonetes kui ka teemades – on ju muuseumi sisuks tegeleda Eesti vaimulooga, teadus- ja innovatsioonilooga. Nii nagu ütleb meie tunnuslause «ideed teevad ilma» – kõik saab alguse inimesest ja tema mõttest. Sellega tegelevad iga päev nii ülikool kui ka ülikooli muuseum. Näiteks peahoones olev kunstimuuseum on Eesti kõige vanema interjööriga muuseum ja oma väikese koguga on see Euroopas üks kõige terviklikumaid 19. sajandi muuseume. Kui meil ei oleks ülikooli ajaloolist hooneteansamblit, teadmisi ideedest ning siin tegutsenud inimestest või teadusriistu, mis on innovaatilise mõtlemise üheks aluseks, oleks ülikool palju vaesem. Meil on küll ülikooli logol aasta 1632 ja kuus sammast, kuid tähtis on see, mis on nende taga. Rahvusülikooli kontekstis võime muuseumi tõlgendada kui hoone alust, millele ülikooli sambad toetuvad – olgu neid siis üheksa, kuus või neli. Muuseum loob ülikoolile kindlasti palju sümboolset kapitali ja aitab siduda tulevikku minevikuga. Ma usun, et ülikool on teadvustanud, et muuseum ei ole kuluartikkel, vaid olulise väärtusega sümbol, mida saab kasutada mitmel eri viisil. Jääb vaid loota, et seda teadvustavad järjest enam ka ülikooli instituudid ning teaduskonnad.

Mida tuleks teha, et ülikooli üksused seda teadvustaksid ja muuseumiga tihedamat koostööd teeksid?

Kindlasti enam koostööd õppetöö ja näituste näol. Aga muuseumielamuse saamiseks ei pea ju kindlasti muuseumimajja tulema. Näiteks õppehoonetes on tegelikult nii palju põnevaid lugusid, mida võiks oluliselt paremini välja tuua. Kas või see näide, et peahoone praeguses garderoobis oli 19. sajandi alguses füüsika laboratoorium. Meil on olemas palju vanu esemeid, mida selliste kohtadega siduda. Eesmärk on panna seinad, pildid ja esemed rääkima. Oleme koostöös kinnisvaraosakonnaga kasutusele võtnud ka vana mööblit. Teadmine, et istud näiteks esimese Eesti naisprofessori laua taga, loob hoopis väärtuslikuma töökeskkonna. Need seosed aitavad paremini mõista seda, kust me tuleme ja kes täna oleme. Võimalusi sõlmida seoseid mineviku, praeguse ja tuleviku vahel on paljudes kohtades, selleks on aga vaja kõigi osapoolte huvi.

Muuseumi suur plaan on seotud Toomemäega. Kõige lihtsam ongi küsida, millisena tahame näha Tartu linna südant, ülikooli sisehoovi. Sellele vastamisega ongi seotud arendustöö, mis on seotud eri hoonetega – peahoone, tähetorni ansambli, vana anatoomikumi, toomkiriku – ja nende vahel oleva ruumi, Toomemäe endaga. Siin tuleb muidugi teha koostööd Tartu linnaga. Et korda saaksid Toome valgustus, prügikastid, teed ja tänavad, aga et tuleksid rohkem esile ka selle keskkonna ajaloolised kihistused. Toomemäe vaim on väga eriline ja võimas, aga praegu tundub, et seda ei teadvustata piisavalt. Liikumine toimub linnasüdamest välja, Raadi poole, Lõunakeskuse ümber ja Maarjamõisa väljal. See jätab linnakeskuse aga vaeslapse ossa. Et Tartu vaim oleks vitaalne, tuleb tegeleda sellega, et linna ja ülikooli süda toimiks.

Kuidas on lood ülikoolilinna põhituuma, tudengitega? Kuivõrd nemad praegu Toomemäe ümber õppides ülikooli ajalugu, südant teadvustavad?

Jah, tudengeid pole muuseumisse lihtne meelitada. Kõige lihtsam on siduda tegevus õppetööga, siis nad ka tulevad. Meie peamised sihtrühmad on ikkagi pered, lapsed ja õpilased, tulevased tudengid, kes huvituvad muuseumist enam. Kas siis vaba aja programmide või koolide haridusprogrammide näol. Näiteks tähetorn on kujunenud kindlaks osaks koolide astronoomiaõppes, mille üle tasub ainult rõõmustada. Väga hästi on tööle läinud näiteks sünnipäevaprogrammid Hullu Teadlase kabinetis. Enne seda ei olnud lastel endises toomkirikus suurt midagi teha. Aga kui me muuseumi kontseptsiooni muutsime, on ka lapsed muuseumi üles leidnud. See on meie võimalus tekitada lastes huvi teaduse ja ülikooli vastu. Klassikaline muuseum on eelkõige haridusasutus ja see on hea näide, kuidas toimub teadmiste jagamine.

Ehk tahavad ka üliõpilased rohkem asju katsuda ja ise teha-uurida?

Kindlasti, käed-külge-eksponaadid on muuseumides väga olulised. Tänapäeval on interaktiivsed teaduskeskuselaadsed muuseumid väga populaarsed. Kõik muuseumid ei peaks aga olema samasugused. Muuseumi võlu seisneb inimeste harimises esemete ja kollektsioonide abil ning metoodika, kuidas harida, on erinev – interaktiivsus on üks väga mõjus võimalus. Muuseumi teeb heaks see oskus, kuidas panna esemed tööle nii, et inimesed saaksid elamuse. Võtame näiteks Briti muuseumid – enamasti klassikalised muuseumid, aga ülipopulaarsed. Just seetõttu, et nad vahendavad teadmisi väga hästi ja huvitavalt. Ka huvitava, ent lihtsa teksti loomine on väga suur kunst. Näiteks on teadustekstid sageli väga keerulised. Aga muuseume ei tehta spetsialistidele, vaid inimestele, kes enamasti asjast suurt ei tea. Inimene tuleb muuseumi elamust saama, mitte entsüklopeediat lugema. Ka meie ülikoolis on väga oluline koostöö instituutide ja teiste üksustega, kus koostööna loodud tekstid peavad olema arusaadavad kõigile, mitte ainult teadlastele.

Kui palju mõjutab üldse muuseumi tegemisi see, kes seal käivad?

Muuseumi ülesanne ongi tõlkida kogutud teadmine arusaadavasse keelde. Olgu see metoodika siis tekstiline, visuaalne või interaktiivne. Tänapäeval peab muuseum küsima kahte asja: mis on ühiskonna jaoks oluline ja samas kuidas jääda kindaks oma põhieesmärkidele. Muuseum peab olema tähenduslik paljudele, ei ole mõtet teha asju iseendale või sajale spetsialistile. Vastasel juhul on mõistlik tegutseda kollektsiooni, mitte muuseumina. Meie väljapoole suunatud tegevus põhineb paljuski omatulul. Ülikool toetab meie majandus- ja palgakulu, aga osa palgakulust ja kogu tegevuskulu peame ise katma. Meie omatulu praeguse seisuga on eelarvest umbes 20-25%. See raha tuleb piletimüügist, programmidest, ruumide rendist, rahataotlustest. Seega on oluline, et meil käiks võimalikult palju inimesi. Samas ei tohi omatulu teenimisega äärmustesse minna, populismile lõivu maksta.

Kust läheb piir professionaalse ja populistliku tuluteenimise vahel?

Paljude muuseumide suur osa tulust tuleb toitlustusasutustest ja tegevusest, mis ei ole muuseumispetsiifiline. Kindlasti ei saa eeldada, et muuseum oleks ainult omatulu baasil töötav asutus, sellisel juhul oleks see äri. Ka meie avasime maikuus Toomel muuseumipoe, aga püüame jälgida, et see oleks võimalikult palju seotud Toomemäe, ülikooli ja teaduse populariseerimisega. Ja oma külalistele – peredele, õpilastele, turistidele – peame leidma museoloogilisi põhjendusi, miks siia ikka ja jälle tagasi tulla. Nüüd on meil muuseumihoonetes tegevusjuhendajad, kes aitavad kergemini jõuda külastuselamuseni. Nad selgitavad, näitavad, kuidas miski töötab, mängivad lastega. Selle kohta oleme saanud väga positiivset tagasisidet. Kui inimene muuseumist lahkub, peaks ta olema veidi targem ja parem. Ja peas mõte siia tagasi tulla.

Kuidas seda saavutada?

See on keeruline töö. Selleks on vaja teha palju sisulist eeltööd, uurida, mõelda, mis ei paista välja, kuid mis on hea tulemuse saavutamiseks ülimalt oluline. Kui oled ühte näitust või püsiekspositsiooni kord juba näinud, siis mis motiveerib tagasi tulema? Selleks tuleb korraldada erisuguseid tegevusi, sündmusi. Meil on näiteks Hullu Teadlase kabinetis teemalaupäevad, kus mitmed lapsed käivadki igal nädalavahetusel. On ka perepäevad, muuseumiöö jm. Ka näitused peaks korduvkülastust soosima. Seepärast paneme suurt rõhku ka aastanäitustele, mida igal aastal vahetame. Sel aastal on meil peateemaline näitus nii toomkirikus kui ka kunstimuuseumis, satelliitnäitused on aasta jooksul ka raamatukogus, kliinikumis ja mujal.

Kas ülikooli muuseumis praegu püsinäitust ei olegi?

Morgernsterni saali on planeeritud ülikooli ajalugu käsitlev ekspositsioon. Sellest tuleb elamuslik ja kaasav ülevaade ülikooli ajaloost ehk teisisõnu oleme ülikooli ajaloo kaudu Tartu vaimu otsinguil. Suur soov on saada see lähiaastatel valmis, enne vabariigi ja ülikooli suurt juubelit, ülikool väärib seda. Jah, meil on juba ülikooli varakamber, aga see on väikese hulga menukate esemete väljatoomiseks, mis vahetuvad mingi aja tagant. Ülikooli ajaloo ekspositsioonis võiks ju peale muude teemade olla juttu tudengielust ja professoritest, kuidas on ülikooli juhitud, mis on olnud Tartus võimu ja vaimu suhe. Ülikooli kui terviku mõistmiseks on oluline teada, millistel ideedel ülikool üldse baseerub, kuidas see on Tartus kujunenud ja muutunud.

Teid valiti muuseumi direktoriks tagasi viieks aastaks. Milline on lähiaastate olulisem arendustöö?

Loomulikult on meie järgnevate aastate tähtsaim projekt vana anatoomikum. Tahame selle korda saada ja avada seal atraktiivse inimesest ja meditsiinist kõneleva ekspositsiooni. Kuna meditsiin on TÜ jaoks ülimalt tähtis valdkond, siis peaks Eesti parimate meditsiinilooliste kogude kaudu kõnelema seostest mineviku ja tänapäeva vahel. Näiteks, kuidas on seotud Karl Ernst von Baer ja tänapäeva geenitehnoloogia.

Teine projekt on tähetorni kompleksi arendamine – on see ju üks Eesti väheseid UNESCO maailmapärandisse kuuluvaid objekte, millele ehk sageli ei mõelda. Restaureerimist ootab praegu väga kehvas seisus olev astronoomi maja, kus elas Struve oma perega, aga ka mitmed teised maailmakuulsad astronoomid. Tuleb mõelda ka tähetorni ekspositsiooni uuendamisele. Kindlasti on plaan tegeleda peahoonega, et see muutuks külastajatele elamuslikumaks.

Tulevikuplaanide realiseerimine võtab aega, see on selge. Kas midagi uut on pakkuda juba sel sügisel?

Augusti lõpus avasime kaks näitust. Morgernsterni saalis saab näha, mis on alles kunagise rektori G. F. Parroti kuulsast füüsikakabinetist. Omal ajal oli see Vene impeeriumi kõige uuenduslikum labor, praeguseks on sellest alles umbes 50 eset. Valges saalis avatud näitusel on väljas Tartus valmistatud teadusinstrumendid. Teadusest rääkimise kõrval on just instrumendid väga olulised vahendid, ilma milleta oleks paljud avastused tegemata. Lisaks tõime ka Tähe 4 hoonest toomkiriku fuajeesse Foucault' pendli. See kõigub 20 meetri kõrguse trossi otsas ja on meie fuajeele väga sobiv lisandus – selline sümboolne algus meie teadusloo muuseumile. Peale selle on tulekul teadlaste öö, akadeemilise pärandi päev, teaduskonverents ning ikooninäitus kunstimuuseumis. Plaane ülikooli muuseumil jagub!

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

muuseum