PIlli mängides on Timo justkui oma maailmas.
FOTO: Maris S

Tehisintellekti kiindunud muusik, kes kompab piire

Portree

Tartumaa Rannu aleviku poisid tegid ühel ammusel suvel filmi nimega «Waranduz». See on lühifilm, mille võtted kestsid kaks nädalat ning süžee on kõike muud kui tavapärane.

Kogu lugu saab alguse surevast, üleni sidemetega kaetud ja ropu suuga vanamehest, allmaailma «isast», keda külastab surivoodil kaks jõuku. Mõlemad banded saavad endale poole kaardist, kuhu on märgitud varanduse asukoht. Lugu lõppeb puändiga, kus üks jõugust välja heidetud liige jääb lõpuks võitjaks. Tagatipuks selgub, et vanamees tegi surivoodil kurja nalja – varanduslaekas oli kõigest viis krooni.

Film on täis ropendamist, surmastseene, algajalikku näitlemist, raadiomaki helisid ja väljamonteerimata naerupahvakuid. See esimene suurem loominguline väljaelamine paneb filmi ühe algataja, stsenaristi ja muusikalise poole eest vastutaja Timo Petmansoni siiani kõva häälega naerma.

Praegune Tartu ülikooli arvutiteaduste instituudi doktorant on suurepärane näide, lükkamaks ümber levinud arvamust, justkui veedaksid IT-spetsialistid oma elu vaid arvutite taga, mässates andmebaaside ja süsteemidega. Tegelikult eelistab Timo arvutile hoopis klaverit, kitarri, basskitarri või trumme. Aeg-ajalt üritab häält välja saada trompetist või saksofonist. Tema elus on esimesel kohal muusika, sellele järgneb arvutiteadus.

Piirid-piirid

«Waranduz» jõudis paariaastase hilinemisega kooli õpetajate tuppa, kuid õnneks suuremat pahandust ei järgnenud. Selleks ajaks olid osatäitjad täiskasvanud ning Timo lõpetamas Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumit. See aga polnud kõik, millega Timo kooliajal õpetajatel harja punaseks ajas. Piiride katsetamist oma loomingus tuli ette veel.

Tema esimene bänd #T.R.E.L. esines aastal 2000 ühel jõulupeol, kus tekkis pahandus juba pärast proovi. Nimelt kõlas ühes laulus ingliskeelne vandesõna, mida kindlasti ei tohtinud kasutada. «Pidime selle asendama sõnaga bloody, mis oli veidikene leebem,» meenutab Timo. Punkbänd oli muidu nagu ikka: laulja püherdas põrandal ja hõikus mikrofoni segaseid fraase, Timo põristas trummide taga, sõbrad tinistasid kitarre ja bassi. Ta meenutab, et kui komponeeriti isegi täiesti kuulatav lugu, siis esitamisel muutus kõik alati ühtlaseks müraks.

Timo on tegelikult klassikalise muusikakooli taustaga, tema eriala oli klaver. «Aastakese õppisin vist kitarri ka,» meenutab ta. Muusikakooli läks Timo ema mõjutusel. Alguses kiideti teda isegi liiga palju, pidev esiletõstmine kahandas kiituse väärtust silmnähtavalt. Areng toimus kiiresti, kuid kirstunaelaks sai muusikute jaoks kurikuulus solfedžo. «Ma ei oska laulda,» tunnistab Timo ausalt. Seetõttu oli heliredelite laulmine tema jaoks piin.

Teda ei takistanud aga miski: üsna pea hakkasid kontsertidel kõlama tema teosed, mis panid muusikaõpetaja jahmuma. Mitte heameelest, pigem ikka sellest, et Timo katsetas jällegi piiridega. Seekord siis rahvamajas Estonia tiibklaveri omadega. «Ma ei lõhkunud klaverit, seda ma küll tegema ei hakkaks – ikkagi esimene armastus – ent väheke järsemalt olen ehk mänginud küll,» tunnistab ta lõpuks.

Bändimees

Timo istub klaveri taha ja võib olla kindel, et sel hetkel on ta kuskil mujal. Näpud jooksevad üle klaviatuuri, ilustused lisanduvad nootidele justkui iseenesest. «Võin vabalt tunnikese kuskil üritusel taustaks improviseerida – pole probleemi,» räägib ta. Hiljaaegu ta seda ka tegi, ent üldiselt on ta ikka esinenud bändiga, eri projekte on ette näidata omajagu.

Esimene bänd oli heaks hooandjaks teistele muusikalistele ettevõtmistele, millest ehk kõige tuntum oli ansambel nimega Ekvivalent. Selle bändi solistid on olnud nii Triin Norman kui ka Mari-Leen Kaselaan. Muusikat ilmestasid kitarr, trumm, altsaksofon ja klaver. Tundus, et sünergia toimis ning valmis midagi enneolematut, sest ansambel oli edukas. «Selle bändiga panime kinni päris mitmeid konkursse. Osalesime ka Noortebänd 2005 konkursil. Jõudsime finaali, me küll ei võitnud, ent sellegipoolest saime plaadilepingu. Ometi veeres pärast seda kogu bändi tegevus allamäge, sest nappis aega, ja plaat jäigi tegemata,» tõdeb ta.

Sellele ettevõtmisele järgnes bänd FLKuum, mis koosnes põhiliselt filosoofia kunstiosakonna tudengitest, keda juhendas õppejõud Mart Jaanson. Teine bänd Funky Karneval kuulus Tartu 1. muusikakooli alla ja seda juhendas Andres Vago. «Seal laulis vahepeal see teine Eurovisiooni tüdruk – Laura Põldvere,» räägib ta. Bändid väga pikalt ei elanud, sest muusikute huvid kasvasid lahku, teineteisega ei sobitud enam ka žanriliselt.

Timo meenutab, et bändide ajaloos on olnud ka folgi aeg, mil ta musitseeris ühes bändis koos Mari Kalkuniga. Projekte on tal olnud palju, kuid need on kuidagi lahtunud, ära kadunud. Hoolimata sellest teeb Timo muusikat kangekaelselt ikka edasi. Tal on kodus tohutul hulgal instrumente ning ta salvestab ideid oma kodustuudios. Ta elus ongi praegu kaks kirge, mis võtavad ühepalju aega ja energiat: muusika ja teadustöö.

Robotid ja arvutid

Kuidas jõudis Timo arvutite ja teadustööni? «Asi sai alguse sellest, et ema ostis mulle võrri asemel arvuti,» naerab ta. Esimene programmeerimiskeel oli AMOS Basic ja esimene arvuti Amiga 2000. Sellest sai alguse sügav kiindumus IT-maailma vastu.

Timo jaoks oli tähtis kaks armastust – muusika ja arvuti – omavahel ühendada. Niisiis muretses ta endale programmi ModPlug tracker, millega hakkas tegema erisuguseid katsetusi. Filmi «Waranduz» lõppsubtiitrites on kuulda räpplugu, mille tausta meisterdas Timo just selle programmi abil. Nõnda algasid tema katsetused arvutimaailmas, mis viisid ta keskkooli ajal suisa Baltimaade informaatikaolümpiaadile.

IT-vallas toimuv paneb Timol silmad särama. Näiteks viis, kuidas luuakse proteese, mis reageerivad närviimpulssidele sel moel, nagu teeks seda päris oma käsi. «Tegelikult on nii, et need uhked asjad, mida ümberringi töötamas näeme, sõltuvad siiski väga suurel määral programmeerimisest.»

Tartu ülikoolis on Timo praegu seotud kahe projektiga: e-tervis ja EKT22. Ta vaikib viivuks ning asub seejärel kätega vehkides selgitama, mida ta e-tervise projekti juures teeb. Lihtsalt öeldes püüab ta süsteemituid andmekogumeid muuta süsteemseks. Seda selleks, et neid saaks hiljem muude näitajatega (näiteks geenivaramuga) seostada, selle tagajärjel on kunagi ehk võimalik luua isegi uusi ravimeid.

EKT22 eesmärk oli vabavaraline tarkvara, mis suudaks eestikeelsest tekstist eraldada struktureeritud infot. Praktiline kasutusala võiks olla ehk ajaleheartiklitest nimede eraldamine, et vaadata, keda on koos kõige rohkem mainitud. Näiteks võiksid tihti kokku sattuda Keskerakond ja Edgar Savisaar. Arvuti suudab sellist tööd automatiseerida ning see on kasutatav otsingumootorites. Trükkides sisse nime Edgar Savisaar, oskab arvuti selle põhjal soovitada ka Keskerakonnaga seotud veebilehti. Teine rakendus on autorituvastus: kui sul on hulk ühe inimese kirjutatud tekste ja üks tundmatu tekst, siis programmi ülesanne on öelda, kas tegu on sama autoriga.

Mainitud projekt on tegelikult juba lõpusirgel ning algamas on uus, mis kannab nime EstNLP. «Selle põhieesmärk on sama: tuua eesti keeletehnoloogilisi vahendeid lähemale state-of-art asjadele, mis on juba inglise keeles olemas,» räägib Timo. Eesti keele infotehnoloogiline tugi on tema sõnul inglise keelest umbes 5–10 aastat maas. «Näiteks nimeolemite tuvastaja, mille me eelmisel aastal tegime, oli inglise keele jaoks olemas juba kümme aastat tagasi.»

Timo tõdeb, et Eesti on e-riigina toimiv, kuid selles vallas tekkivate vigade parandamiseks peab meil olema rohkem spetsialiste. Kui ta magistrantuuri astus, jäid pooled kohad vabaks. «Erasektoris makstakse lihtsalt niivõrd head palka ja see meelitab tudengid enda poole,» räägib ta. Teaduse tegemine on aga Timole niivõrd põnev, sest ta saab teha seda, mis teda huvitab ning see hoiab teda ülikooli juures. Tegelikult ta tunnistab, et kui aeg-ajalt kuuleb, millised on erasektori palgad, siis kipub mõte küll sinnapoole rändama. Kui aga doktorantuuriga juba kord alustatud, siis tuleb see ka lõpuni viia.

Juhul, kui Timo saaks uurida ja tegeleda ükskõik millega, langeks tema valik tehisintellekti peale – ta tahaks roboteid ehitada. Samas tunnistab ta, et sellisel juhul pidanuks ta ilmselt enne doktorantuuri eriala vahetama. Sellegipoolest ei mata ta seda mõtet veel maha, sest ei tea, mis tulevik toob.

Timo on ka matemaatika minileksikoni rakenduse üks looja. Tegu on androidile mõeldud programmiga, mis sisaldab põhikooli ja gümnaasiumi matemaatika õppekavas nõutud materjale. Antud on kõik peamised definitsioonid, mõisted ning kirjeldused. Samuti on seal hulgaliselt näiteid, jooniseid ja lisamaterjale. Rakendusel läheb päris edukalt, viimati oli sellel Timo sõnul 5500 kasutajat, allalaadimisi pea 19000 korral.

Timo ise ei näe selles midagi erakordset, et on IT-spetsialist, kes mängib kõikvõimalikke pille ja komponeerib lugusid. IT puhul on tegu alaga, mis nõuabki tema meelest kunstilist kallakut ja selles pole midagi erilist. «Ma tean paljusid niinimetatud «patsiga poisse», kes mängivad näiteks pilli või tegelevad muu loovaga,» räägib ta. Probleeme peab suutma lahendada lennult ja selleks on paratamatult vaja loovust, näiteks kas või selleks, kuidas ja milliste käikudega «errorile» läheneda.

Viimane projekt

Timo praegu viimane muusikaline projekt oli Mandarones, kuid sellele panid poisid hiljaaegu stuudios punkti. «Mulle sobis Mandarones väga, mul oli seal ruumi improviseerimiseks,» räägib ta õhinaga. Kas punkt võib muutuda ka komaks? Võimalus on, sest teised bändiliikmed läksid mõneks ajaks välismaale. Kuni nad tagasi tulevad, teeb Timo muusikat ise, oma kodus, mitmete pillide keskel, otsides just seda õiget heli ja kõla.

See, et ta saab olla omamoodi, teha nii, nagu õigeks peab, on talle oluline. «Võin ju öelda, et teen muusikat kuulajate jaoks, aga ennekõike teen ma seda siiski endale, ma pean ise sellega rahul olema.» Olgu see siis piire kompav punkbänd või mingi muu lähenemine, mida Timo ei oska veel žanriliselt määratleda.

Timo lugusid saab kuulata veebis aadressil: https://soundcloud.com/petmanson.

Signe Ivask

signe.ivask [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

muusik, IT