Kirju Venemaa.
FOTO: (erakogu)

Suur ja võimas idanaaber – Venemaa

Reisikiri

Mõte minna Venemaale küpses meil juba aastaid, kuid selle teoks tegemisest ei tulnud ikka ja jälle midagi välja, kuna alati leidus rahaline või ajaline takistus. 2013. aasta augusti lõpus sai aga suurele idanaabrile küllaminek lõpuks teoks ning viibisime kolmekesi (meie ja ema) Venemaal neli päeva.

Reisi nimel pidime muidugi sekeldama viisade ja kindlustusega. Õnneks asjad sujusid ning Tartu bussijaamast sõitsime mõnusa elevustundega välja 30. augusti hommikul.

Esmalt pidi bussijuht kõigil dokumendid üle kontrollima ning välismaalastel tuli täita ankeet, et täpsustada, kellega on tegu, kuhu minek, kellele külla ja mis eesmärkidel. Õnneks oli keskkooli vene keele tundidest siiski niipalju kasu, et ankeet sai ema abiga täidetud.

Piiriületamine toimus Koidulas. Meid hoiatati ette, et säilitama peab külma närvi, kuna see võib mõnikord venida äärmiselt pikaks.

Lõpuks olimegi Venemaal. Tekkis ärev tunne, et viibime esimest korda elus nii suurel maal! Põhimõtteliselt oleks võinud sõita kas või Vladivostokki – mõte hoomamatutest kaugustest lõi ootusäreva ja ergastava tunde, millega kurseerisime Pihkva poole. Enne oli aga peatus veel Petseris, kuhu osa reisijatest suunduski. Sellest linnast võis aimu saada vaid läbi bussiakna. Seejärel läbisime Irboska.

Jõudnud lõpuks oma sihtpunkti, Pihkvasse, olid meil vastas ema kolleeg Marina ning tema juhatatava teadusasutuse bussijuht Oleg. Nemad sõidutasid meid ööbimiskohta kesklinnas Oktoobri tänaval ning olid mitmel pool meie kaaslasteks – turvatud elu Venemaal võis alata!

Ööbimiskoht, hostel nimega Triniti, asus peatänava ääres suures ja võimsas, ent ajahambast puretud hoones. Maja koridoris valitses rõskus ning pimedus, värv koorus seintelt, ent hostel ise oli teisel korrusel juba helgem. Pisikene, paari toakesega Triniti sai armsaks ning koduseks paigaks, samuti oli nooruke peremees igati muheda ja abivalmis olekuga. Mõlemad pooled üritasid küll purssida inglise ja vene keele segu, mis kohati täiesti ebaõnnestus, ent üldplaanis saime siiski hakkama. Selle kommuunihõngulise peatuspaiga sõbralikust iseloomust andis aimu seinal rippuv tunnustav diplom, ööbijate rohkus ja rahvuste kirevus.

Esimene vaatamisväärsus oli linna servas asuv Jäälahingu mälestusmonument, kust avanes vaade linnale, üha kerkivatele paneelelamutele ning Velikaja jõele. Pisikesi ümaraid kirikukuplikesi, üks ilusam kui teine, hakkas silma siin ja seal. Pihkva on oma 200 000 elanikuga üks Venemaa vanimaid linnu, millest tuntavalt hõngub iidsust ja väärikust.

Linnapanoraam vaadatud, suundusime tagasi ning korjasime peale Marina ajaloolasest sõbra I. I. Lagunini, kes töötab restauraatorina. Saime väga põhjaliku ekskursiooni Pihkvas, mis algas Snetogorski nunnakloostrist, kus ka tema oli restaureerimisega tegelenud, ning lõppes Pihkva Kremliga, mis üllatas meid oma suurejoonelisusega. Meid sõidutati linnas igal pool ringi, tutvustati pisemaid ajaloomälestisi, kohalikku kino, teatrit, muuseumi, ülikooli jne, Kuigi püüdsime kõigest väest kõrvu kikitada ning jutu sisu aimata, kippus kõige juures siiski keelebarjäär täpset arusaama asjadest segama.

Muidugi tuleb mainida, et liiklus on Venemaal silmanähtavalt kooskõlas tugeva vene temperamendiga. Asfaldi kohal «lendavaid» Ladasid või Moskvitše hakkas silma-kõrva palju, suur osa kohalikke ei teinud sellest aga mingit numbrit. Tavapärane oli vaatepilt, kus väikse põriseva Žiguli katusel transporditi suurt metssiga – kas jahisaagina söögilauale või mingil muul otstarbel.

Enne päikeseloojangut otsisime Oktoobri tänaval süüa. Ema tahtis tänavanurgal ühe tädi käest tomateid osta, õnnetuseks avastas ta, et rahakott oli hostelisse jäänud. Kui tagasi jõudsime, oli müüja seljataha putkasse kogunenud kolm-neli nahktagides ja dressides meest, kes meid teraval pilgul seirasid. Tädi hakkas meie peatumispaiga kohta üha detailsemaid küsimusi esitama, lõpetades korteri numbri pärimisega. Ema aga infot ei andnud ja aina küsis, miks ta seda küll teada vaja. Sellele müüja ei vastanud, vaid jätkas info väljapressimist.

Kui lõpuks tulema saime, kadus tädi noormeestega putka taha midagi arutama. Väljas oli juba üpris hämar ning hakkas päris õudne mõeldes, et nüüd plaanitakse meid küll paljaks röövida. Uurisime hoolega ümbrust ning tegime tagasi kõndides ümber majade paar head jänesehaaki, juhuks, kui keegi meid jälitama peaks. Jõudsime siiski õnnelikult ja väsinult ööbimispaika tomateid nosima.

Järgmisel päeval oli Marina töökohustustega hõivatud ning meil oli seega vaba reisikava. Otsustasime omal käel Pihkvat avastada ja seadsime sammud linnasüdame poole. Ühes pargis tunnistasime ootamatut üritust: ringi käisid miilitsamundris mehed, pargi servas seisis väike vana buss, millest kostus kõval häälel Nõukogude Liidu patriootlikke laule, lehvisid sirbi ja vasaraga punalipud. Ei saanudki täpselt aru, kas tegu oli mõne parteilise ürituse või millegi muuga. Nõukogude sümboolikat võis kohata aga kõikjal, alates karniisidest ja lõpetades punases pakis CCCP-nimelise plombiirjäätisega, millel lasime hea maitsta.

Patseerisime veel mõnda aega linnas ringi, tegime veel kord tutvust Kremliga. Sealses kirikus käis parasjagu jumalateenistus, mida piilusime läbi võre. Õigeusu kombe kohaselt tuleb pea ja põlved pühamusse sisenedes kinni katta – seda me ka tegime. Õnneks on selle tarbeks käidavamates kohtades ukse juures hunnik rätte ja kitleid, mida on võimalik ajutiselt pähe-selga panna.

Linnaliiklus koosnes Pihkvas suuresti vene autodest ning eraldi vaatamisväärsusteks olid igasuguses vanuses Volgad. Üldiselt tekkis pidevalt tunne, et viibime 1990. aastates, seda eriti just inimeste väljanägemise tõttu. Toidu hinnad olid Pihkvas Eestiga võrreldes odavamad. Tegime marketis toreda avastuse, et külmletis saab kühvliga endale paraja koguse laias valikus aedvilju, seeni, vareenikuid või muud taolist kilekotti tõsta, see tundus väga mugav. Ka meil Eestis võiks midagi sarnast olla.

Järgmisel hommikul suundusime juba varakult Irboskasse (vene Izborsk). Selle asula seosed Eestiga on väga tugevad. Irboska, mille ajalugu ulatub kaugemale isegi Pihkva omast, kuulus ju Setumaa osana esimese vabariigi ajal Eesti riigi koosseisu. Külastasime linnust, Seto talumuuseumi ning Slovjanski allikaid, mille kohta on kogunenud palju legende. Näiteks räägitakse, et kui saabub maailmalõpp ja vesi kogu maalt otsa saab, siis need allikad jäävad. Ühe eriti verise sõja ajal olevat allikavee asemel aga lubjakivikaljudest hoopiski verd voolanud. Kaheteistkümnele kiviseinast väljavoolavale suurele lättele omistatakse ka imelisi tervendavaid omadusi – igal allikal oma jõud ja mõju.

Irboska on venelaste seas väga populaarne turismipiirkond. Allikate juures oli tihedalt rahvast ja peaaegu igaüks üritas allikast juua. Seal pesti ka nägu ning varuti hoolega vett, mõned tarisid seda lausa kanistrites kaasa. Kui hubases talukohvikus pannkooke sõime, puges üks kiisu salaja laua alt otse sülle. Venelased on üpris suured loomaarmastajad. Eriti palju võis kohata vabalt uitavaid koeri. Neil oli justkui mingi oma salamaailm, kus nad oluliste piiranguteta, kuid ometi inimese kõrval elades rahus tegutsevad.

Edasi suundusime oru sügavuses asuva Mõla (Malskoje) järve äärde. Sinna viiv tee oli ilmselt üks auklikumaid, mida sõidukis on tulnud läbida. Hüppasime ja karglesime istmetel nagu Ace Venturad. Juht Oleg jäi aga väga rahulikuks ning leidis sõidu ajal isegi aega läbi akna puu otsast õuna krapsata.

Järgmisel päeval algas sõit Peterburi. See oli ka meie viimane päev avaral ja põneval Venemaal. Muidugi üllatas Peterburi meid oma ilus ja suuruses – tegu on ikkagi tõelise metropoliga. Tuleb mainida, et hinnad on Peterburis palju kõrgemad kui Pihkvas. See on sootuks teistsugune, euroopalikum ja rikkam linn. Kui Pihkvas oli ikka iga kümnes mõni vana Lada, Volga või Moskvitš, siis Peterburi tänavapildis võis näha hirmkalleid autosid. Ka inimesed olid väljapeetumad, euroopalikumad. Isegi hipsterikultuur tundus olevat sinna jõudnud.

Peterburis toimus umbes samal ajal G20 tippkohtumine, mõned paigad olid lintide ja süngete nägudega turvameeste poolt ümber piiratud. Möödus ka vilkurites kiirustavaid autokolonne, mille keskmes ilmselt eskorditi mõnd tähtsat nina. Käisime suveniiride turul, mis kubises turistidest ning igasugustest Venemaaga vähem ja rohkem seotud meenetest. Näiteks võis sealt leida Putini näoga matrjoškasid, Stalini pildiga külmkapimagneteid ja kõikvõimalikke malelaudu. Väga populaarne oli selline variant, kus punane sirp ja vasar olid vastu seatud USA lipu värvides malenditele.

Küll need päevad möödusid alles kiiresti! Juba oligi aeg sammud bussile seada ning kodutee võis alata. Viimase Venemaa kogemuse saime keskööl Narvat läbides, kui piirivalvajates äratas kahtlust üks viisakas ülikonnas keskealine meesterahvas, kelle ainsaks pagasiks oli pisikene kilekott. Küll päriti, kuhu ta täpselt läheb, kui kauaks ja mida seal teeb, kes on ta vanemad. Lõpuks jõudsime ikkagi plaanipäraselt kell kaks öösel Tartusse.

Iga eestlane võiks vähemalt kord elus Venemaaga tutvust teha. Meeldib see meile või mitte, kuid me ei saa ignoreerida ajalugu, naabrust ega kultuurimõjusid. Parem on seda maad ise tundma õppida, kui lähtuda vaid stereotüüpidest ning (vahel ka ühekülgsetest) meediakäsitlustest.

Inga Mäemets

 Filosoofiatudeng

Laura Mäemets

Semiootika ja kultuuriteooria 3. aasta tudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

reisikiri, Venemaa