Rektor Toomas Asser rääkis õppeaasta avamisel peetud kõnes muu hulgas ka kõrghariduse alarahastusest. Haridusekspertide sõnul satub rahastamisega samamoodi jätkates ohtu eestikeelne haridus.

Kuigi avalikkus on kuulnud kõrghariduse alarahastamisest seni pigem pisteliselt, on haridusringkondades sellest viimastel kuudel üha rohkem räägitud. Rektor avaldas õppeaasta avakõnes lootust, et avalikkuses tekib sel teemal diskussioon, ehkki poliitilise menukuse vaatevinklist pole tegu kõige atraktiivsema jutupunktiga. Ülikooli juhtkond loodab, et probleem muutub otsustajate jaoks mõistetavaks, sest vanaviisi jätkamine pole kestlik ei ülikoolide ega ka siinse haridusmaastiku jaoks.

Lootuskiir siiski paistab. Toomas Asser kommenteeris, et juba toimunud arutelud Eesti avalik-õiguslike ülikoolide juhte koondava Rektorite Nõukogu ning haridus- ja teadusministri vahel on andnud mõistmise, et ka ministeeriumis saadakse rahamurest aru. Asser kirjeldas, et kuigi puuduoleva summa arvutamiseks on eri meetodeid, ollakse üksmeelel, et seda võiks vaadelda seotuna sisemajanduse kogutoodanguga (SKT). Aastate jooksul on on kõrgharidusrahastuse osakaal SKT-s vähenenud: kui 2012. aastal oli see 1,4%, siis praeguseks on kahanenud 1,1%-le. „Kui aastane puudujääk konverteerida absoluutseks summaks, siis see on umbes sada miljonit eurot,“ sõnas rektor.

Kui 2012. aastal eraldati kõrghariduse rahastamiseks 1,4% SKT-st, siis nüüdseks on see kahanenud 1,1%-le.

Valusad otsused

Rahapuuduses tegutsemine tekitab paratamatult küsimuse, milliseid kokkuhoiukohti on ülikoolis piiratud vahenditega toimetulemiseks juba leitud. Õppeprorektor Aune Valk tõdes, et üks viimase aja valusamaid kokkuhoiu näiteid on TÜ kunstide keskuse sulgemine. „Väikestes gruppides spetsiifiliste materjalidega kunstiõpe on üks kallimaid õppeviise. Riik ei ole seda meilt tellinud ja kui me selle pakkumisega jätkaksime, annaks see väga vale sõnumi: meil on raha piisavalt. Nii see aga pole,“ sõnas ta. Valk ei eita, et üliõpilaste valikuvõimalused muutusid keskuse sulgemise tagajärjel ahtamaks, kuid ta toonitas, et kuigi sellised otsused pole kerged, tuleb neid veel teha, kui kõrghariduse rahastamine jätkub senisel kursil.

Avalikku arutelu jälgides võib jääda mulje, et rahamurele võiks leevendust pakkuda mõnele erialale vastu võetavate üliõpilaste arvu vähendamine. Valk selgitas aga, et õppekohtade kahandamine olulist kokkuhoidu ei too, sest õppejõude on tarvis ka õppurite väiksema hulga korral. „Kokkuhoid tekiks siis, kui paneksime mingid erialad ja üksused täiesti kinni. Tahaksin väga näha inimest, kes ütleks, milliseid erialasid me ei peaks üldse õpetama,“ sõnas ta. „Ma ei ütle, et me ei saa midagi muuta: kasvõi ärinduse ja avaliku halduse esimese astme tasuta vastuvõttu on ülikool riigi ettepanekul kolmandiku võrra vähendanud, aga rahaline võit sellest on väike.“

Rektor_foto_Andres Tennus.jpg

Rektor Toomas Asseri sõnutsi kannatab rahapuuduse tõttu pikas perspektiivis eestikeelne õpe. FOTO: Andres Tennus

Õppekohtade arvu üle ühel või teisel erialal saab otsustada ülikool ise. Vaid IT õppe osas kehtib riigiga sõlmitud numbriline kokkulepe. Samas peab ülikool oma tegevuses lähtuma riigi üldisematest suunistest, sh pakkuma oma vastutusvaldkondades kvaliteetset haridust kolmel astmel. Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 eelnõu näeb ette ka vastuvõtu kasvu. Selles seisab, et 14 aasta pärast on pooled 30–34-aastased omandanud kõrghariduse.

Õppeprorektori sõnutsi on juba põhjust muretsemiseks, sest selle eesmärgi täitmisel on takistusi. Ta viitas, et kuigi koolilõpetajate arv on viimastel aastatel kasvanud ja kasvab prognooside järgi veelgi, on mitu ülikooli otsustanud vastuvõttu vähendada. „Tartu Ülikool ei ole seni vähendamise teed läinud, aga oleme strateegiliselt otsustanud, et tasuta vastuvõttu me ei kasvata ja hoiame seda paigal,“ sõnas Valk. Ta põhjendas, et ülikoolil tuleb hoida teatud taset ehk püüelda kvaliteetse õppe poole ning suurem üliõpilaste arv tähendaks vajadust palgata rohkem õppejõude – see omakorda nõuaks lisaraha.

Lisaraha saamiseks pakub ülikool tasulisi osakoormusega õppekavasid – erinevalt täiskoormusega eestikeelsetest õppekavadest saab ülikool nende eest tasu küsida. Sel sügisel näiteks avati seitse sellist õppekava. Teine võimalus on pakkuda ingliskeelset õpet, mille eest tohib ülikool samuti õppuritelt tasu küsida. Kuigi nii avaneb tee Eestisse ka muu maailma helgetele peadele, võib see lõpuks hakata varjutama eestikeelse hariduse kättesaadavust. „Kui eestikeelse kõrghariduse rahastus kahaneb või ei kasva piisavalt, siis paratamatult peavad ülikoolid ingliskeelse ja tasulise õppe võimalusi suurendama. Proportsioonid lähevad ühel hetkel paigast ära,“ nentis Valk.

Andekate lahkumine

Õppeprorektor tõi esile ka õppejõudude palga küsimuse. Ta kirjeldas, et kuigi paljusid õppejõude motiveerib oma tööd tegema tugev missioonitunne, on erialasid, kus ülikoolivälisele tööturule suunduvad lõpetajad teenivad õppejõududest rohkem. Nii näiteks on õigusteaduses, ITs, arstiõppes, majanduses, aga ka õpetajakoolituses, kus õpetajate keskmine palk ületab paljudes valdkondades noorte õppejõudude palka. Valk kirjeldas, et kuigi ülikool saab õppetöösse kaasata koosseisuväliseid õppejõude, ei suudeta nende najal hoida kvaliteetselt koos kogu süsteemi. „Lahendame ühe probleemi ära, aga süsteemi tervikuna see ei ravi,“ sõnas ta.

Nii Aune Valk kui ka Toomas Asser tõdesid, et puuduliku rahastuse tagajärjel hakkabki kõige üldistatumalt kannatama õppekvaliteet.

Nii Aune Valk kui ka Toomas Asser tõdesid, et puuduliku rahastuse tagajärjel hakkabki kõige üldistatumalt kannatama õppekvaliteet. „See kannatab mõneti juba praegu: me ei saa oma keskkonda täiendada, ei saa vaadata, mida on tulevikuhariduse jaoks vaja välja arendada,“ tõi Asser esile veel mõne aspekti. Tagatipuks kahaneb ka andekate soov Eestis õppida või teadustööd teha. „Need kõik on väga pika kestusega asjad – kõik need saavad pihta. Seetõttu hakkab eestikeelne kõrgharidus alla käima,“ sõnas rektor. 

Õppeprorektor on samal nõul: „Kõige hullem, mis võib ühiskonnaga juhtuda, on see, kui meie väga tublid koolilõpetajad hakkavad pidama meie kõrghariduse kvaliteeti nii kehvaks, et nad ei näe mõtet siin olla, vaid lähevad välismaale õppima. Kui minnakse välismaale magistri- või doktoriõppesse, siis suure tõenäosusega tullakse tagasi. Kui aga minnakse juba bakalaureuseõppeks, siis on tagasitulekutee palju keerukam. See on pikk perspektiiv sellele, mis kõrghariduse kvaliteedi kukkumisega juhtub.“

Otsivad lahendusi

Asseri sõnutsi sõltub puudujääva summa leidmine suuresti poliitilisest tahtest. „Meie esimene soov on, et riik mõistaks, et tasuta kõrgharidusse tuleb panustada,“ kordas rektor. „Samuti on meie huvi see, et iga-aastane rahastuse langus peab seiskuma.“ 

Hoolimata probleemile tähelepanu juhtimisest on võimalik ka perspektiiv, et raha juurde ei tulegi. Seepärast on arutletud, kuidas sellises olukorras edasi minna. „Üks strateegia, mida ka OECD on Eestile üle kümne aasta pakkunud ja mis on kasutusel mitmes riigis – kui me ei jaksa Põhjamaade eeskuju järgida ning tasuta kõrgharidust pakkuda –, on küsida igalt üliõpilaselt oma panust,“ sõnas Aune Valk. Ta tõi näite Hollandist, kus igal üliõpilasel tuleb maksta igal aastal üle 2000 euro. „Arvestades Eesti elatustaset, võiks meil see summa olla umbes kaks korda väiksem. See on üks võimalus, milles kindlasti on probleeme, aga kui riik töötab välja laenusüsteemi ja laenude tagasimakse süsteemi, siis minu arvates oleks see üks ja kindlasti mitte kõige halvem lahendus,“ lausus ta. Rektor lisas, et võimalik oleks seegi, kui riigiga saadaks kokkuleppele tasu küsimises teatud valdkondade üliõpilastelt.

„Hullem lahendus oleks see, kui me pigistaksime silma kinni ja ütleksime, et saame hakkama, aga kõrghariduse kvaliteet käib alla ja noored lähevad minema, sest kuskil mujal saab parema hariduse,“ ütles Valk.

Arutelu kõrghariduse rahastamise üle jätkub ja loodetavasti jõuab see talve hakul riiklikult tähtsa küsimusena Riigikokku. Kultuurikomisjoni esimees Aadu Must kinnitas, et see võiks juhtuda novembris või detsembris. Septembri alguses ei soostunud ta avaldama, millised arvamused rahastamise teemal komisjoni liikmete seas valitsevad, küll aga vihjas ta, et fraktsioonideülest ühist arusaama, kuidas rahastamisega jätkata, veel ei ole.

Rektor Toomas Asser avaldas lootust, et erakondadega suudetakse astuda dialoogi. „Ülikooli esmane huvi on rääkida riigi toetusest, selle võimalusest ja mahust. Kui selles saab mingigi selguse – omakorda hakkab see ju sõltuma nii konkreetsest riigieelarvest, eelarveprognoosist, poliitilisest taustast –, siis saab hakata üliõpilaste oma panuse osakaalu üle arutlema,“ ütles ta. „Praegu on vara öelda, kes millise hoiaku võtab, aga suur samm on seegi, et saadakse aru, et on probleem – kõrgharidus vajab raha. Arusaamine on erakondadel olemas, teema avaneb,“ oli rektor optimistlik.

Tasuta õppe küsimus

Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) kõrg- ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak selgitas, et kõrgharidusõppe rahastamine ei ole olnud kunagi seotud sisemajanduse kogutoodanguga. Küll aga sõnas ta, et HTM taotleb lisaraha, et jätkata eestikeelsete õppekavade õppuritele tasuta õppe pakkumist ja tagada õppejõududele konkurentsivõimelisi palkasid. Selleks esitas ministeerium riigieelarve kavandamise käigus lisataotluse kõrghariduse tegevustoetuse suurendamiseks 5% võrra. „Riigieelarve arutelud toimuvad Vabariigi Valitsuses septembris ja septembri lõpus peab valitsus esitama 2022. aasta riigieelarve eelnõu Riigikogule,“ kirjeldas ta.

Ministeerium on seisukohal, et Eesti ei peaks naasma mudeli juurde, kus tasuta sai õppida vaid osal erialadel.

„Samas analüüsime alternatiivseid võimalusi lisaraha kaasamiseks,“ sõnas Haidak. Ta jätkas, et HTM peab esitama lisaraha leidmise ettepanekud valitsusele novembris. Tema kinnitusel on ministeerium aga seisukohal, et Eesti ei peaks naasma mudeli juurde, kus osal erialadel sai õppida tasuta, kuid teistel maksis enamik õppureid oma õpingute eest ise. „Selline süsteem on säilinud vaid üksikutes Euroopa riikides, näiteks meie lähiriikidest Lätis ja Leedus. Ka OECD soovitas Eesti kõrgharidussüsteemi 2007. aasta analüüsis toona kehtinud ebaõiglasest riikliku koolitustellimuse süsteemist loobuda ning juurutada kord, kus kõik üliõpilased kataksid osaliselt oma õppimisega seotud kulusid ning neil oleks võrdsem ligipääs ka toetustele.“

Mis puudutab artiklis kirjeldatud ideed, et kõik üliõpilased võiksid maksta oma õpingute eest sümboolse summa, kommenteeris Haidak, et tasu küsimisega seotud muudatused on seotud kõrgharidusseaduse muutmisega. „Niivõrd põhimõtteline muudatus, nagu seda oleks tasuta täiskoormusega eestikeelsest õppest loobumine, peaks saama mandaadi Riigikogu valimistel,“ ütles ta.