Sami Siva töid on avaldatud muu hulgas sellistes väljaannetes nagu The New York Times, TIME, The Guardian, CNN ja Al Jazeera.
FOTO: erakogu

Magistrant õpib maailma hädasid tundma piltide kaudu

Persoon

Sõjapõgenikud, vaesus, mäss ja konfliktid on vaid mõned teemad, millega on kokku puutunud Skytte instituudi magistrant ja fotoajakirjanik Sami Siva. Ta näeb end kui jutuvestjat, kes räägib lugusid elutruult ja ilustamata, lootuses nii stereotüüpe murda. 

Möödunud aasta sügisel oli viimane võimalus astuda Johan Skytte instituudi Euroopa Liidu – Venemaa uuringute magistriõppesse, sest edaspidi on see laiema õppekava osa. Teiste seas asus eriala omandama kireva taustaga fotoajakirjanik Sami Siva, kes on pärast kaugeid rännakuid sihikule võtnud Ida-Euroopa sotsiaalpoliitilise maastiku.

Siva on Euroopas tegutsenud juba seitse aastat. Esimest korda sattus ta siia jäädvustama Krimmi kriisi. Ent rändeelu konfliktipiirkondade vahel tõi ta lõpuks Eestisse. „Sattusin esimest korda Tartusse 2018. aastal ja ütlesin endale, et tulen ühel päeval siia elama. Tundsin end siin kohe imeliselt,“ ütleb ta.

 Kašmiiris toimunuid meeleavaldusi pildistades avastas Siva end vihaste kohalike keskelt. FOTO: Sami Siva

Eriala valides tahtis Siva saada paremat pilti poliitikast ja riigiteadustest. „Olen nii paljude kriisisituatsioonide juures viibinud, aga hakkasin huvi tundma ka nende sündmuste akadeemilise käsitluse vastu,“ selgitab magistrant. Siva meelest on Eesti kui värav itta, millest ta soovib oma edaspidises töös läbi minna. „Oleks huvitav Venemaal tegutseda. Mind huvitab väga ka Narva oma identiteedi ning geopoliitiliste ja kultuuriliste aspektide poolest,“ ütleb ta.

Küsimusele, kas ta näeb end Eestis alaliselt elavat, ei oska Siva vastata. „Oma juured kuhugi maha panna – mida see üldse tähendab? Ma ei oska sellele küsimusele enam vastata. Olen elanud kolmel mandril ning näinud erinevaid kultuure ja ühiskondi,“ räägib maailmakodanik, viidates, et ei plaani veel kuhugi pidama jääda. Sellise eluviisiga kaasneb ka üks huvitav kõrvalnähtus – nimelt on kadunud uude kohta jõudmise elevus. „Reisimine on muutunud nii tavaliseks. Lähen Veneetsiasse või mõnda ilusasse randa Prantsusmaal, aga see kõik tundub läbikogetu järel nii argine. Kuid ma ei kurda.“

Mõistmine kaamerasilma läbi

Siva arvates toimib mustvalge pilt paljudel juhtudel paremini, sest värvid võivad tähelepanu oluliselt eemale juhtida. FOTO: Sami Siva

Eesti ülikoolilinna jõudmisele eelnes kirju teekond. Siva on sündinud ja üles kasvanud India lõunatipu osariigis Tamil Nadus. Kodumaal sai ta insenerihariduse ja seejärel tehti talle tööpakkumine Kanadas. „Olin oma „eelmises elus“ insener ja see viis mu mõneks ajaks Torontosse,“ räägib ta. Siva kirjeldab, kuidas Torontos sulavad kokku peaaegu kõigi maailma rahvaste kultuurid, aga üldiselt elatakse oma kogukonna mullis, üksteise eluolu suurt mõistmata. „Torontolastel on India kohta arusaam, et seal on kõik taimetoitlased ja teevad joogat,“ toob ta kinnistunud hoiakute kohta näite.

Soov neid hoiakuid lõhkuma hakata viis Siva mõtted tagasi Indiasse. Võõrsil elamine oli tal võimaldanud hankida kaamera ning fotograafiast sai ta vahend maailmaga suhtlemiseks. „Käisin ringi ja pildistasin, et õppida nii erinevaid linnaosi ja nende elanikke tundma,“ räägib ta. „Hakkasin siis enda juurtele mõtlema – kust ma tulen, kes ma olen? Mida tähendab identiteet? Leidsin, et olen alati olnud huvitatud sotsiaalpoliitilistest liikumistest ja probleemidest,“ kirjeldab Siva fotoajakirjaniku karjääri algust.

Kasvanud Sri Lanka kodusõja kõrval, asus ta omapäi jäädvustama saareriigi pagulaste laagri eluolu Tamil Nadus, millest sai ta esimene projekt. Edaspidi talletas Siva objektiiv veel teisigi India pinnal toimunud ülestõusuliikumisi, mis suurde meediasse tavaliselt ei jõua. Hiljem avaldati need fotolood mitmes Kanada väljaandes.

Muresid on kõikjal

Töö viib ajakirjaniku sageli piirkondadesse, mille kohalikku keelt ta ei valda. Siva leiab, et tema jaoks on esmatähtis rääkida pildikeelt. FOTO: Sami Siva

Suur osa Siva tööst on seotud kõikvõimalike kriisisituatsioonide jäädvustamisega. „Konfliktipiirkonnas töötamiseks on mitu viisi. Kui minna Iraaki või Afganistani Ameerika sõduritest pilte tegema, liigutakse sõjaväe kaitse all,“ selgitab Siva.

Tema projektidega sellist kindlust tavaliselt ei kaasne ning ette võib tulla üsnagi ohtlikke ja ootamatuid olukordi. Siva meenutab, kuidas ta kord India ja Pakistani piiri ääres asuvas Kašmiiris meeleavalduste keskele sattus. Protestid on selles piirkonnas tihe nähtus ning kohalike ja politseinike vahelised konfliktid on sagedased. Kašmiirid suhtuvat vaenulikult ka sisserännanutesse, isegi kui need on tulnud mõnest teisest India osariigist. „Olin ümbritsetud vihastest suuri kive käes hoidvatest meeleavaldajatest. Õnneks sain jutule ühe eesseisjaga, kel paistis mõjuvõimu olevat. Kohale jõudis ka minu kontaktisik, kes kohalikus keeles asja ära klaaris,“ räägib Siva. „Selline on konfliktipiirkonna fotoajakirjaniku töö loomus. Ka tuletõrjuja ei saa olla keegi, kes kardab tuld.“

Et selliseid juhuseid vältida, tuleb Siva sõnul piirkonnaga varem tutvuda ja kohalikega side luua, milleks võib kuluda tükk aega. „Kirde-India äärmusrühmitustega läks rohkem kui aasta, et nad mind usaldaks. Kui nad mõistsid, et ma pole seal turistina nalja tegemas, vaid olen siiralt huvitatud nende loo jutustamisest, kutsusid nad mind endi sekka elama. Tegin pilte ja intervjueerisin neid,“ räägib fotograaf.

Teinekord viib töö rohkemani kui kellegi loo jutustamine. Siva tegi mõni aeg tagasi kaasa projektis, mille eesmärk oli heita pilk India Gujarati osariiki rajatud elektrijaama mõjule ümbruskonnas. Maailmapanga rahastusega rajatud jaam kahjustas sealset elukeskkonda ja võttis paljudelt elatusallika. Kohalikud kalurid läksid Siva pildimaterjaliga Maailmapanga vastu kohtusse ja võitsid. „See oli üsnagi märkimisväärne,“ tõdeb Siva töö suurema haarde kohta.

Pass senitundmatusse maailma

Omaette kunst on inimeste pildistamine. Paljudel juhtudel tuleb talitada kogemuse ja kõhutunde põhjal. FOTO: Sami Siva

Siin, oma turvalises kookonis, on raske ette kujutada, kuidas kauge häda ja viletsuse keskel toime tulla ja enda eest hoolt kanda. Siva vaatab asjale teise pilguga. „Oleme tänapäeval selle karmi reaalsuse eest kaitstud, aga see on suure osa maailma rahvaste argipäev. Minu jaoks pole niivõrd raske neid sündmusi kogeda, vaid raskem on näha seda, kuidas muulaste eluolu paneb meid siin neid diskrimineerima ja eristama,“ ütleb Siva.

Siva nendib, et vaim nähtust puutumata ei jää, aga pigem muudavad kogemused teda teadlikumaks ja laiendavad vaatevinklit. „Saan maailma asjadest palju paremini aru. Fotograafia on nagu pass senitundmatusse maailma, kus õnnestub erinevate olukordade juures olla.“ Ta näeb end kui jutuvestjat, kes tahab eri paikade muresid nähtavaks teha, ja selleks tuleb tahes-tahtmata asja ligidalt uurida. „Kui neid olukordi lähedalt ei koge, ei kajastu midagi ka piltidel,“ arvab ta.

Mõne kogemuse saamiseks ei peagi kaugele minema. Siva räägib loo juhusest Tartus Pirogovi pargis, kus ta juhtus mööda kõndima joogisest noorukikambast. „Olin neist möödumas ja üks neist hõikas „Kuule, neeger, mine koju!“ või midagi sellist. Peatusin ja küsisin, et mis toimub, miks nad mind neegriks kutsuvad. Ma pole isegi mustanahaline. See oli päris šokeeriv, seda enam, et see juhtus Tartu kesklinnas, mõnisada meetrit Raekoja platsist, mitte kuskil äärelinna nurgas,“ räägib ta käsi laiutades ja küsib, kas üldse õnnestub kinnistunud mõttemustritest välja pääseda. Ta jätkab: „Ma ei tea. See on justkui võimatu. Fotoajakirjanikud saavad jutustada lugu nii, nagu see on. Võib-olla siis muutuvad mõne inimese vaated.“ Isegi sellise vaenulikkuse keskel on Siva meelest kõige olulisem püüda aru saada, kus üks või teine hoiak juurdub.

Kogemus õpetab

Lõviosa fotoajakirjaniku tööst pole Siva sõnutsi võimalik kusagil õppida. „Ükski seik pole ette kirjutatud. Need lood, olukorrad ja tingimused – neid ei saa õpikust lugeda,“ ütleb ta. „Mõistagi kuluvad ära baasteadmised kaameraga ümberkäimisest ja inimestega suhtlemisest, aga kõik muu on etteaimamatu.“

Pildistama õppiski Siva omapäi. „Tegin varem palju vigu. Nüüd on vigade osakaal natuke väiksem,“ ütleb ta muheledes. Ta leiab, et tehnilised oskused pole kindlasti kõige tähtsamad. „Need aitavad kaasa, sest kaameraga peab kiiresti toimetama ja veenduma, et pildi kätte saaks. Vahet pole, mis marki kaameraga tegu on, aga sellega peab oskama ümber käia. Kaamerast võiks saada justkui käe pikendus,“ ütleb Siva.

Piltidega saab jutustada lugu isegi majanduskriisist. 2008. aastal tehtud ülesvõte Wall Streetil. FOTO: Sami Siva

Omaette kunst on inimeste pildistamine. Paljudel juhtudel tuleb talitada kogemuse ja kõhutunde põhjal. „Kui olen kellelgi külas teda intervjueerimas, siis ma ei arva, et loa küsimine on vajalik. Olen juba nende isiklikus ruumis ja nad teavad, et teen ilmselt pilte,“ selgitab Siva.

Veelgi rohkem tunnetust nõuab tänavafotograafi töö. Siva sõnul võib enamikus riikides avalikus ruumis ilma pildistatava nõusolekuta ülesvõtteid teha, mis aga ei tähenda, et ette ei tuleks ootamatuid olukordi. „Tõre inimene on mõnikord päris ebameeldiv, aga sellega tuleb leppida ja proovida selgitada, milleks neid pilte teed,“ ütleb Siva töö paratamatu iseloomu kohta. Ta lisab, et isegi kui foto on kriitika kellegi pihta, saab asjale läheneda austuse ja empaatiavõimega.

Fotograafiaharrastajatel soovitab fotoajakirjanik jääda endale truuks – jäädvustada seda, mis on südamelähedane, mida inimene ise hästi tunneb ja millesse ta usub. „Ma ei ütle, et uimastisõltlaste pildistamiseks peab ise ka narkootikume pruukima. Nii see kindlasti ei ole,“ selgitab Siva, aga rõhutab, et tuleb leida oma käekiri. „See võib olla siinsamas sinu ümber. Ei pea ilmtingimata mitme tuhande kilomeetri kaugusele sõitma. Oma asja võid leida ka koduaiast.“.

Liina Ludvig

TÜ vilistlane, UT kaaskirjutaja

Jaga artiklit