Juhendajate arvates pole liialdus öelda, et tööd tehakse projekti kõrgajal seitse päeva nädalas ööpäev läbi.
FOTO: erakogu

Popkorni meenutav pärmikultuur tõi kuldmedali

Tudengid

Loodusteaduste ja tehnoloogia bakalaureuseüliõpilastel niisama logeleda ei lasta, vaid neid suunatakse juba esimesel kursusel oma kätega teadust tegema. Möödunud neljal aastal on TÜ tudengitel olnud võimalus kaasa lüüa ülemaailmsel sünteetilise bioloogia võistlusel iGEM. Viimasel kahel korral on saadud kaela suisa kuldmedal.

Võistkonnas tegutsevad alati edasi mõned möödunud aastate meeskondade liikmed, kes uustulnukaid juhendavad. FOTO: erakogu

Asjaosalised ise leiavad, et võidust ja aupaistest veelgi olulisem on ühtekuuluvustunne. „Minu kui juhendaja jaoks oli väga tore näha neid inimsuhteid, mis sellest ettevõtmisest välja kasvasid,“ ütleb molekulaarbioloogia kaasprofessor ja biotehnika ning loodusteaduste ja tehnoloogia õppekavade programmijuht Ilona Faustova möödunud aasta lõpus toimunud võistlusele mõeldes. Ligilähedale kahekümnepealisest seltskonnast sai mõõduvõtuks kulunud poole aasta jooksul kui perekond. „Olime kõik koos ööde kaupa üleval. Toetasime üksteist. See oli minu jaoks kõige suurem võit,“ täiendab võistkonna liige Avishan Aghayari. Mitmed osalised ütlevad kui ühest suust, et see võistlus nende jaoks kindlasti viimaseks ei jää.

Innukalt võistlustulle

iGEM (International Genetically Engineered Machine) on 2003. aastal alguse saanud rahvusvaheline võistlus, mille eesmärk on anda üliõpilastele võimalus lahendada igapäevaseid probleeme sünteetilise bioloogia abil. Finaal toimub USA-s Bostonis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis ja toob kokku ligi 5000 inimest. Kuld-, hõbe- ja pronksmedalitega pärjatakse mitusada tiimi. „Üle maailma tulevad kokku ühiste huvidega inimesed. Osaletakse konverentsil ja esitletakse projekte. Kohal on suurettevõtted, kes pakuvad töövõimalusi. Tegemist on väga suure ja kasuliku üritusega,“ räägib Faustova.

Koroonaviiruse puhangu tõttu jäi möödunud aastal traditsiooniline finaalvõistlus ära – üksteisega suheldi ja tunnustust jagati veebi teel. Bostoni-reisi nurjumise põhjal võis ju arvata, et osavõtuhuvi jääb väiksemaks, aga nii see Faustova sõnul sugugi ei olnud. „Tööd tehakse igal aastal kõvasti, aga seekord nägin seda veelgi enam. Meie võistkond oli väga motiveeritud, hoolimata sellest, et USA-sse lennata ei saanud.“

Nobe teadustöö leiab aset TÜ molekulaarse süsteemibioloogia professori Mart Loogi asutatud laboris LoogLab. „Tema hoolitseb finantspoole eest, jagab soovitusi ja aitab motivatsiooni üleval hoida. Temata ei oleks võimalik võistlusel osaleda,“ märgib Faustova.

Võistlusega ollakse ametis lõviosa aastast. Ettevalmistused algavad tavaliselt veebruaris või märtsis ning töö kestab novembrini, kui projekt esitatakse. Nii avaneb esmakursuslastelegi võimalus teaduselu lähemalt näha ja sellesse ise panustada. „Me ei pane kohe alguses kindlat plaani paika, vaid tahame anda ka uutele tudengitele võimaluse ajurünnakus osaleda. Kohtume, arutleme ja vaatame, kas meil on üldse piisavalt teadmisi, et üliõpilasi väljapakutud ideedes juhendada,“ selgitab Faustova.

Üliõpilastel avaneb võimalus teha midagi endale ja ühiskonnale ning see motiveerib pingutama. FOTO: erakogu

iGEM-i meeskonna kokkusaamiseks ei pea eestvedajad palju vaeva nägema, sest huvi näitavad üles üliõpilased ise. Võistkond jaotatakse omakorda väiksematesse töörühmadesse – ühed tegutsevad laboris, teised panevad kokku projekti kodulehe ja mõni rabab lausa mitmel rindel. Konkurss eeldabki, et osalejad ei toimeta mitte ainult laboris, vaid viivad ellu kogu teadusprojekti, alustades rahakorjandusega ja lõpetades avalikkuse kaasamisega. „Inimesed ei tea tegelikult, millega teadlased tegelevad, ning üks võistluse mõte on see tühimik teadlaste ja üldsuse vahel täita. Korraldasime mitmeid töötubasid ja ühe teadusteemalise põgenemistoa, kus tuli lahendada seitse ülesannet, et välja pääseda,“ räägib Avishan Aghayari.

Popkorni moodi pärmikultuur

Värskeim võistlustöö oli jätk 2019. aasta projektile, mille käigus arendasid Tartu iGEM-i noored välja erilise pärmitüve, et toota keemilisi ühendeid. Pärmikultuuris, mis sai nimeks POP Culture, paisuvad rakud justkui popkorn ja seejärel lõhenevad, võimaldades sisu hõlpsamini kätte saada. „Keemilise ühendi rakust kätte saamiseks peab rakuseina tavaliselt katki tegema, aga üliõpilased leidsid viisi, kuidas see lagunemine toimuks iseenesest. See tähendab, et tootmisele kulub vähem aega ja raha,“ selgitab Ilona Faustova.

Aasta hiljem võeti ette uus siht: toota loodud pärmitüves valguse abil lipiide. Neid läheb vaja näiteks hügieenitarvete, ravimite, toidulisandite ning biokütuse valmistamiseks. Kokku pandi veel ka bioreaktor – seade, kus on pärmiga ümber käimiseks stabiilsed tingimused. „Tahtsime inimese rolli selles protsessis vähendada,“ räägib tiimi liige Juli Mukhadze. „Žüriiliikmed arvasid, et bioreaktor oli päris huvitav osa meie tööst,“ lisab ta.

Lõplike lahendusteni jõudmine võtab aga rohkem aega kui kuus kuud. FOTO: erakogu

Lõplike lahendusteni jõudmine võtab aga rohkem aega kui kuus kuud. Edasi on plaanis tööd teha viimatise projekti kitsaskohtadega. Aghayari toob esile, et lipiidide tootmiseks vajaminevad nanoosakesed on väga kallid. „Tahame leida võimaluse, kuidas neid taaskasutada,“ ütleb ta. Sellele lisaks leiab tiimiliige Maksym Zarodniuk, et huvitav oleks mõõta pärmitüves loodud lipiidide kontsentratsiooni. „Seda tuleks võrrelda tavapärase tootmisviisiga ja vaadata, kui konkurentsivõimeline meie lõppsaadus on.“

Koos-koos-koos

„On südantsoojendav näha, et kui tavaliselt peab tudengeid õppima utsitama, siis selles seltskonnas on olnud vastupidi. Neid peab puhkama sundima,“ ütleb üks juhendajatest, Artemi Maljavin, kes on iGEM-i võistlustel kaasa teinud alates Tartu tiimi esimesest osalemise aastast neli aastat tagasi. Väsimatud üliõpilased on jaanuari lõpus peetud vestluse ajaks siiski paar kuud võistluspalavikust hinge tõmmanud, aga kibelevad juba järgmise projekti kallale. „Harjud selle intensiivse tempoga ära ja kui töö ühtäkki otsa lõpeb, küsid endalt, et miks mul nüüd järsku nii palju vaba aega on,“ seletab Juli Mukhadze kimbatuses.

Lisaks teaduse tegemisele igatsevad asjaosalised taas üksteise seltsi. „Ma ei osanud enne iGEM-i rühmaga liitumist ette kujutada, millesse end mässin, aga sellest sai suurepärane kogemus,“ ütleb Ukraina päritolu üliõpilane Maksym Zarodniuk. Tema arvamust jagavad samuti Ukrainast pärit Mukhadze ja iraanlanna Avishan Aghayari.

Loodusteaduste ja tehnoloogia eriala õppetöö toimub inglise keeles, mis toob kokku üsnagi rahvusvahelise üliõpilaskonna. Programmijuht Ilona Faustova sõnul on väga oluline, et välisriikide tudengitel tekiks siin suhtevõrgustik. „Neil ei ole siin perekonda ega sõpru. Mitte kedagi. Nad alustavad päris üksi.“ Faustova arvab, et mõttekaaslaste ja tugiinimeste, üliõpilaspere leidmine aitab õppetööle palju kaasa. „Kui sinu ümber on soe atmosfäär ja tunned end siin mugavalt, siis on ilmselt ka kergem õppida.“

Kogemus aitab valida

Ingliskeelne loodusteaduste ja tehnoloogia õppekava koostati koos Eesti sünteetilise bioloogia keskusega 2016. aastal. iGEM-il osalemine oli üks osa õppekava uuenduslikumaks muutmisest. „Hakkasime kohe otsima midagi, mis annaks üliõpilastele praktikat, motiveeriks neid ja arendaks nende oskusi eri valdkondades,“ ütleb Faustova. Õpingutes tuleb üliõpilastel teha kitsam erialavalik kas geneetika ja biotehnoloogia, bioinseneeria ja robootika või keemia ja materjaliteaduse vahel. Varajane praktikakogemus annab neile kindlasti paremini aimu, millise suuna kasuks otsustada. 

Üksteisele ollakse toeks ka rasketel hetkedel. FOTO: erakogu

Tänu võistlusele saab väga hea ülevaate sellest, mida tegelik teadusprojekt endast kujutab. „Tuleb teha koostööd, otsida rahastus, suhelda valdkonna asjatundjatega ja kaasata avalikkust,“ räägib Faustova. Miks peaks aga üks värske üliõpilane tahtma selle kõige kallal pingutada? Faustova meelest on asi selles, et õppijatele antakse üks kindel teema ja eesmärk – see on neile nagu oma lapsuke. „Seda on hästi näha, kuivõrd rohkem on tudengid motiveeritud, kui saavad toimetada oma projektiga. See pole lihtsalt hinde pärast tuupimine, vaid nad teevad midagi endale ja ka ühiskonnale, sest sel võistlusel on kokkupuude ühiskonnaga,“ leiab juhendaja.

Asjaosaliste sõnadest koorub välja mõte, et iGEM-i võistluselt saadud kogemuste pagas on justkui kaitserüü, milles on palju kindlam läbi teadusmaailma sammuda. Võistkonna veteran Artemi Maljavin näeb aastast aastasse, kuidas ühine ponnistus üliõpilasi vormib. „Nad õpivad õppima, infoga töötama. Kui näen neid hiljem eksameid tegemas või teistes projektides kaasa löömas, kui näen neid enesekindlaid nägusid ... See kõik ulatub iGEM-ist kaugemale.“

 

Liina Ludvig

TÜ vilistlane, UT kaaskirjutaja

Jaga artiklit