Arstiteaduskonna tudengid neljanda kursuse alguses. Fotol hoiavad rühmakaaslased Kadri-Ann Parmast kätel.
FOTO: Ardo Säks

Arstitudeng aitab koroonaosakonnas tulekahju kustutada

Elukool

Öised valved, uued olukorrad ja raskes seisus patsiendid pole kustutanud sära arstitudeng Kadri-Ann Parmase silmis. Ta on üks neist üliõpilastest, kes läks üleskutse peale koroonaosakonda appi.

Möödunud aasta lõpus kutsus TÜ kliinilise meditsiini instituut arstiüliõpilasi asuma tööle COVID-19 osakondadesse. Üleskutsele vastas 43 üliõpilast. Enne palatitesse lubamist  korraldati neile kolm abiõdede kiirkursust. Selle lõpetas 29 tublit tudengit ja 18 neist on mitme Lõuna-Eesti haigla koroonaosakondades juba tööle asunud. Kümmekond üliõpilast on ootel ja tööks valmis kohe, kui nende abi vajatakse.

TÜ kliinikumis on ametis üheksa üleskutsele vastanud üliõpilast, nende seas ka neljanda kursuse tudeng Kadri-Ann Parmas. Vestleme temaga 26. veebruaril. Sel päeval on positiivse koroonaproovi andnud üle 1200 inimese, haiglates on viiruse tõttu üle 500 inimese. Parmas võrdleb oma tööd abiõena tuletõrjuja omaga, sest ta usub, et parema ennetuse korral oleks nii mõnigi patsient haiglasse sattumisest pääsenud.

Kuidas sündis mõte koroonaosakonda appi minna?

Hästi spontaanselt. Detsembri lõpus oli olukord vägagi pinev. Postkasti tuli kiri ja minu kursusel läks sumin lahti – jagati arvamusi, kas minna või mitte. Minek tundus väga loogilise sammuna: olen arstitudeng, tulevane meditsiinitöötaja, ma tahan aidata. Ja ma tahtsin aidata personali, kes vaevles tõelises ülekoormuses. Teiselt poolt soovisin arendada oma oskusi ja võimekust. Minu töö on ühtlasi õppimine – tööd tehes õpin iga päev. Kui ma täna õhtul tööle lähen, siis homme hommikul valvest tulles olen jälle midagi uut õppinud. Kolm põhilist asja: õppimine, aitamine ja areng.

Milline oli sinu ettekujutus sellest, mida abiõena tegema hakkad?

Ma olen varem haiglas töötanud – küll põetajana, aga võhivõõras see töö minu jaoks ei ole olnud. Aga kui räägime just COVID-osakonna ettekujutamisest, siis paljuski see, millest räägiti abiõdede kiirkursusel, vaatab mulle iga päev vastu. Ma teadsin, milline on haigla töö ja millised on abiõe kohustused. Läksingi nende mõtetega, mingit suurt šokki ei olnud.

Valved tuleb mõistagi veeta kaitsevarustuses. FOTO: erakogu

Töötan pulmonoloogiaosakonnas, seal on keskmises kuni raskes seisus patsiendid. Meil on ka intensiivravi osa. Eks ma ikka arvasin enne, et on igasuguseid patsiente, ja seda meile ka rõhutati, et võib olla nii raskemaid kui ka kergemaid. Ma olen praeguseks näinud nii noori kui ka vanu; mõni on adekvaatne, mõni ei ole. Skaala on hästi lai.

Ehk on õpingute jooksul juba paks nahk tekkinud, nii et tööle asudes ei olnud ehmatust.

Kindlasti, kuid seda nahka tuleb veel kõvasti kasvatada. Eks see on palju ka mõtlemises kinni. Kui osakonda astuks sisse tavainimene, siis oleksid tema emotsioonid ja tunded teistsugused kui minusugusel, kes õpib meditsiinierialal ja on harjunud raskete olukordade nägemisega.

Kirjelda palun oma tööülesandeid.

Abiõe kohustuste hulka kuuluvad tööd ja toimetused, mis puudutavad patsienti, tema ravi ja arstidega suhtlemist, ja loomulikult patsientide endiga suhtlemist. Minu tööülesanded on peaasjalikult eluliste näitajate mõõtmine, ravimite ettevalmistamine ja manustamine, patsientidega suhtlemine, informatsiooni andmine, kindlasti dokumentatsioon ja hoolitsemine selle eest, et osakond oleks korras. Me vaatame, et sahtlid oleksid vajalikke vahendeid ja ravimeid täis – selline lihtne talupoeglik tegevus rohkem mõtlemist vajavate tegevuste kõrval.

Millised on olnud seni kõige meeldejäävamad patsiendid?

Väga huvitav kontrast oli mu viimase valve ajal, vabariigi aastapäeva õhtul. Olin nädal aega tegelenud ühe vanema patsiendiga, kellega ei olnud võimalik kontakti saada, sest ta oli väga raskes seisundis. Kui ma aga 24. veebruari õhtul tööl olin, siis see patsient rääkis minuga. Me suhtlesime ja vahetasime mõtteid, nii palju kui sai. Ta tegi minuga koostööd – tegi kõik mida tarvis. Just selle patsiendi pealt nägin, et raskest seisust tervenemine on võimalik . Ühel hetkel on ta väga raskes seisundis ja temaga ei saa kontakti, nädal hiljem ta vastab. See oli väga positiivne. Ja eks neid toredaid näiteid on veel olnud. Meelde on jäänud ka patsiendid, kes hindavad meie tööd, on tänulikud ja hästi lugupidavad.

Teisisõnu on eduelamusi päris palju.

Kadri-Ann Parmas lubab tulevikus suhtuda õdedesse ja hooldajatesse lugupidavalt. Pildil TÜ kliinikumi intensiivravi osakond. FOTO: Andres Tennus

Me ravitseme ja tervendame – surmajuhtumeid on osakonnas olnud väga vähe. Neid on, kuid ma ei ole ühegagi veel kokku puutunud. Pean rõhutama, et kuigi meil on intensiivravi osa, kus on neli raskes seisus patsienti, ei ole meie osakond intensiivraviosakond. Suures jaos saavad inimesed koju – ja lähevad rõõmsatena koju.

Kui tihti tuleb sinu töös ette raskeid olukordi, ka emotsionaalselt? Kas on juhtunud, et sa lihtsalt ei tea, mida teha?

Kui lähen tööle, lülitan end ümber. Ma ei ole seal küll justkui robotlik inimkeha, aga lülitan teatud emotsioonid välja. Loomulikult olen empaatiline, aga seda tõesti ei ole, et vaatan patsienti, näen, et tal on raske, ja tunnen ennast ka seetõttu raskelt. Selle vastu aitab ümberhäälestumine.

Mis puudutab oskustega seotud raskusi, siis esimeste valvete jooksul neid kindlasti oli. Kuna ma ei ole varem abiõena töötanud, siis peaasjalikult takerdusin alguses protseduuriliste raskuste taha. Näiteks verekülvide võtmine ja kas või tavalise kanüüli panek – kui sa pole seda kogu aeg teinud, siis see ei tule kohe välja. Kui käin tööl, siis ma arenen, sest teen neid protseduure aina rohkem. Ja eks ma endiselt õpin, iga päev.

Kas see kogemus on mõjutanud ka mõtteid, millisele erialale tulevikus spetsialiseeruda?

(Naerab.) See on naljakas, et seda minu käest küsitakse! Mis puudutab pulmonoloogiat või infektsioonhaigusi, siis ma pigem ei tüüri nende poole.

Kas võid öelda, mille poole siis?

Seni on mulle väga huvi pakkunud neuroloogia, kuid vastasin ka eelmisele küsijale nii, et iialgi ei või teada. Tuule suund muutub vahepeal väga kiiresti ja mõtted lähevad sellega kaasa. Noor tudeng, kui ta pole oma otsustes kindel, on mõjutatav. Pigem arvan, et see töö seal osakonnas mu karjäärivalikut ei mõjuta, aga jällegi – kunagi ei või teada.

Kas oled osakonnas õppinud ka midagi sellist, mille tahaksid kindlasti edasisse ellu kaasa võtta?

Ühte asja kindlasti: ära kunagi alahinda õdesid, põetajaid ega hooldajaid. See ei ole alati nii, aga on arste, kes võib-olla ei mõista õe töö tegelikku raskust ja olulisust. Ma ei ütle, et see on meie osakonnas probleem, aga kui mina olen tulevikus arst, siis ma kindlasti mõtlen väga lugupidavalt õdedele ja hooldajatele. Nad on väga vajalikud: ilma nendeta ei saaks ravitseda, ilma nendeta meditsiinisüsteem ei töötaks.

Viimastel päevadel on koroonasse nakatunute arv vaid kasvanud ja räägitakse, et haiglates võib hakata nappima voodikohti. Kuivõrd sa ise tajud nakatunute arvu kasvu?

Sellele küsimusele on väga raske vastata. Mina ju näen ainult neid patsiente, kes on minu osakonnas. Ma tean, et Tallinnas on olukord väga kriitiline, kuid Tartu Ülikooli Kliinikumis seda veel tunda ei ole. Ka patsientide haiglasse jõudmine võtab aega – päevast, mil tal tekivad sümptomid, kuni päevani, mil ta jõuab haiglasse, võtab aega üks kuni kaks nädalat. Saame alles paari nädala pärast sotti, mis hakkab haiglates toimuma.

Kuidas näeb praegu välja tasakaal töö- ja eraelu vahel?

Töötan poole kohaga. Meil on paar arstitudengit, kes töötavad täis- või kolmveerandi kohaga. Ma kummardan nende ees, sest mina pean tegema vaid kaheksa valvet kuus. Aga ütleme nii, et on tuntav, et ma käin tööl. Tööpäevale järgnev päev on tihtipeale pooleldi raisus – eriti, kui teen öövalveid. Üks valve on 12 tundi pikk: õhtul kell 20 lähed ja hommikul kell 8 lõpetad.

Patsiendiga tegelemine nõuab head koostööd. Pildil TÜ kliinikumi intensiivravi osakondFOTO: Andres Tennus

Loomulikult käib mul ka õppetöö – on see siis haiglas või e-praktikumidena. Praktikumi tahaks minna maganuna, mitte kolmetunnise unega. Eks see tööl käimine ikka halvab ja mul on selline tunne, et mida vanemaks ma saan, seda raskem on neid öövalveid teha. Sõpradega kohtumisi praegu niikuinii ei ole ja väljas käin vähe – võitlus käib täiel rinnal. Nii palju, kui eesliinil olla saab, nii palju ma ka olen. Vaba aeg tähendab seda, et ma kas magan, õpin või olen praktikumis.

Nii et sinu elu on praegu üks suur koroonatsükkel.

Ma ei tahaks öelda, et koroonatsükkel. Muidugi, see töö ei ole lihtne. Ma võib-olla räägin, nagu see oleks, aga ta ei ole. Ta väsitab. Sa võitled millegi eest, aga seda tehes annad endast midagi ka ära. Eks see on ilmselt nii kõikidel meditsiinivaldkonnas töötavatel inimestel.

Olen viimasel ajal mõelnud, et COVID-osakonnas töötamine võib hakata pikapeale põletama küll. Sest see, millega me osakonnas tegeleme, on justkui tulekahju kustutamine. Me likvideerime tagajärgi – tagajärgi, mida oleks saanud ilmselt ära hoida kas rangemate piirangutega või inimeste enda käitumisega.

Hästi tore on aga see, et osakonnas on tööl suur hulk arstitudengeid. Töötada koos oma kursuse- ja rühmakaaslastega on niivõrd suur õnn. Saad olla koos nende inimestega, kes on sulle aastate jooksul väga lähedaseks saanud. Kuna neid kontakte väljaspool haiglat ja kooli on nii vähe – ka meie hoiame distantsi, üritame näidata eeskuju –, siis on tore, et puutud oma sõpradega kokku tööl. On nii hea tunne, et saad alati küsida, sõbra appi kutsuda. Õhkkond on väga meeldiv – ka need õed, kes töötavad pulmonoloogiaosakonnas igapäevaselt või on tulnud appi mujalt, on ülimalt positiivsed ja abivalmid. Suhtume üksteisesse kui kolleegidesse – ei ole seda, et oled noor ja võib-olla pole piisavalt pädev. Meil on raske töö, aga kui sa teed seda koos sõpradega, siis on seda nii mõnus teha ja see teeb koorma kergemaks.

Ma loodan, et see optimism jääb püsima.

Ma arvan, et meid ei murra ka suurem patsientide arv. Anname ikka endast parima.

Kas sa tead, kui kaua sel ametikohal jätkad?

Minu mäletamist mööda oli leping tähtajaline, aga tähtaega ei ole määratud. Nii mulle öeldi: senimaani töötad, kuni patsiente jagub. Arvestades praegust epideemilist olukorda, arvan, et maini kindlasti. Kõik oleneb, kui kaugele jõuame vaktsineerimisega, kuidas inimesed käituvad ja kuidas viirus levib. Väga palju sõltub meist endist.

Mida tahaksid öelda nendele inimestele, kes ei usu koroona tõsidust?

Eks senimaani ei saagi selle tõsidusest aru, kui see pole sind ennast või sinu lähedasi puudutanud. See on väga palju mõtlemises kinni. On inimesi, kes on endas väga kindlad – ega neid ei muudagi muu kui tõsine läbielamine.

Nende inimestega, kes kahtlevad vaktsineerimises või kellel on ükskõik, tasuks rääkida. Olen haaranud ühe mõtte oma kardioloogia õppejõult Erik Salumilt. On ju kaks varianti: kas sa vaktsineerid, võitled selle viiruse vastu ja suure tõenäosusega saad kiiremini tavaelu juurde tagasi, või sa ei lase end vaktsineerida ega pea piirangutest kinni – vahet ei ole, kui vana sa oled, kui jääd haigeks, võid surra. 

Kui on ainult kaks varianti: kas potentsiaalselt surra või lasta end vaktsineerida, siis mina valiksin küll vaktsineerimise.

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit