Ülikooli arvutuskeskuses lõhuti kirvega vana arvuti, et uuele raalile ruumi teha. Aedma paremalt teine.
FOTO: Erakogu

Sada semestrit kasvatavad ülikooliga kokku

Aktuaalne

Tänavusel vabariigi aastapäeva aktusel andis rektor peaaegu sajale ülikooli töötajale üle uue teenetemärgi. Sellega tänatakse neid, kes on Tartu Ülikoolis tegutsenud vähemalt sada semestrit.

Teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“ idee autor, loodus- ja täppisteaduste valdkonna emeriitprofessor Ain Heinaru ütles, et sageli pole palk ja positsioon inimestele nii tähtsad kui nende töö märkamine, hindamine ja austamine. „Inimesed, kes on aastakümneid või kogu elu pühendanud ühe asutuse arendamisele, on kahtlemata selle asutuse patrioodid ja neid tuleb selle eest tunnustada,“ on Heinaru veendunud.

Teenetemärgi saajate seas on paljude erialade esindajaid, on tuntud ja teenekaid professoreid ja teadureid ning pikaajalisi administratiivtöötajaid. Tutvugem selles loos mõnega neist.

Virve Aedma, kes on ülikoolis töötanud alates 1965. aastast, on infotehnoloogia osakonna infosekretär. Pärast keskkooli soovis ta õppida füüsikat. Ta sai ülikooli sisse, kuid mõne õppejõu arvates ei olnud sobiv, et üks naine „trügib“ sellisele erialale.

„Mulle öeldi, et ainus sobiv amet oleks pedagoog, aga mina pedagoogiks saada ei tahtnud,“ räägib Aedma. Tolleaegne füüsika-matemaatikadekaan Anatoli Mitt organiseeris Aedma tööle ülikooli arvutuskeskusesse.

Aedma alustas tööd arvutil Ural-4, mis täitis spordisaali suuruse ruumi. „Ülikool oli esimene asutus Eestis, mis sai omale Ural-4,“ on ta seniajani uhke.

Kõige huvitavam, aga ka kõige raskem aeg oli uues arvutuskeskuses J. Liivi tänaval. Töö käis vahetustega: kui olid ühes vahetuses kella kaheksast poole neljani, siis järgmine vahetus kestis öösel kella ühest hommikul kaheksani. Paljud neiud ei pidanud sellisele režiimile kaua vastu.

„Oli keeruline, aga väga ilus aeg. Meil oli oma seltskond, kellega saime ka väljaspool tööaega kokku. Siiani peame kõigi daamidega koos sünnipäevi,“ räägib Aedma.

Ta ütleb, et on ülikooli patrioot ja iga asi, mis ülikooli puudutab, läheb talle hinge. Midagi on tema hinnangul kunagisest aatelisusest kaduma läinud – vanasti ei olnud väärtuspõhiseid apsakaid, õppejõud ei olnud segatud afääridesse. Aga võib-olla tol ajal sellest lihtsalt ei teatud, nendib ta.

Ülikooli juures hoiavad teda endiselt kinni targad inimesed ja eriline suhtumine, mida ta ei oska sõnadesse panna. „Igal hommikul kõnnin peahoonest mööda … Siin on midagi,“ õhkab ta. „Kui oled olnud eluaeg ülikooliga seotud, siis puudutab kõik siin toimuv sind isiklikult.“

Rein Aule on ülikoolis kergejõustiku õpetaja. Ta astus Tartu Riiklikku Ülikooli 1963. aastal, et õppida kehakultuuri, kuid juba järgmisel aastal võeti koos teiste noormeestega sõjaväkke. Õpingud katkesid kolmeks aastaks, kuid 1967. aastal jätkas ta poolelijäänud tudengielu.

Aule meenutab, et toona tulid Tartusse õppima noored üle terve Nõukogude Liidu, sest meie kehakultuuriteaduskond oli oma kõrge tasemega kuulus kogu maal. „Nüüd peab sisse astudes tegema ainult NATO testi, mis tähendab kätekõverdusi, istesse tõusmist ja jooksmist. Meie omal ajal pidime lisaks veel mängima võrk- ja korvpalli ning Elva järves ujuma,“ jutustab Aule.

Spordipisik on tema sees istunud juba koolipoisist peale. Juba enne ülikooli tulekut mängis ta võrk- ja korvpalli ning osales koolinoorte spartakiaadidel. Ta meenutab heldimusega, kuidas omal ajal olid kõikidel üliõpilastel kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid ja igal aastal toimus ülikoolis spordipäev, mis oli võrdne arvestusega.

Rein Aulel oli juba varajasest nooruspõlvest saati spordipisik sees. FOTO: Erakogu

„Spordipäeva ootus tekitas lausa elevust. Kõik võtsid sellest osa, läbi linna mindi rongkäigus ülikooli staadionile,“ meenutab Aule.

Nüüd enam kehaline kasvatus tudengitele kohustuslik ei ole ja Aule tõdeb, et kehakultuur on selle tõttu kannatanud. Tal on kahju, et ülikoolis ei jätkata terve keha eest hoolitsemise õpetust, nagu seda tehakse lasteaias ja koolis. „Ma ei räägi spordist, mis tähendab tulemustele orienteeritud tegevust, vaid just kehalisest kultuurist – sellest, kuidas enda tervise eest hoolitseda,“ selgitab Aule.

Rõõmu teeb talle see, et sportimisvõimalused on muutunud paremaks: ülikooli Kääriku spordibaasi on järgemööda remonditud ja Ujula tänaval on uus spordiklubi hoone. „Loodan, et ülikooli 400. aastapäevaks tehakse korda ka ülikooli staadion,“ lisas ta.

Kersti Unt on maailmakirjanduse assistent. 1968. aastal asus ta ülikoolis inglise keelt ja kirjandust õppima. „Ma olen Tartu tüdruk. Tahtsin küll iseseisvuda ja teise linna õppima minna, aga huvi inglise keele vastu oli nii suur ja mujal seda ei õpetatud,“ jutustab ta.

Tol ajal määrati enamik filolooge pärast ülikooli lõpetamist kooliõpetajateks. „Mina aga ei tahtnud pedagoogiks saada. Nagu öeldi: ei taha Obinitsa õpetajaks,“ naerab Unt. Tal õnnestus kolmandal kursusel pääseda ülikooli raamatukogu eriprogrammi ja pärast lõpetamist saada raamatukoguhoidja töökoht, kuid sealne töö ei sobinud siiski tema rahutu hingega. Sel ajal tekkis ka väljavaade teha raamatuid tõlkides tööd, mis oli põhierialaga rohkem seotud.

Suurema vabaduse andis inglise keele kui võõrkeele õpetamine võõrkeelte kateedris. „Tunnid olid kord nädalas – no ei hakanud enamasti üliõpilastele külge see võõrkeel. Oli õnn, kui vahepeal sai õpetada ajaloolasi, kelle ettevalmistus koolis oli parem,“ muigab ta.

Ajastule omaselt veetis Unt päris suure osa elust üliõpilasena ja hiljem noore pedagoogina ülikooli kohvikus. Seal saadi kokku, loeti kirju, arutleti asjust, millest ei tohtinud rääkida, lauldi ja joodi šampanjat. Tol ajal ei olnud ülikooli hooned nii hajali nagu praegu ja eri valdkondade tudengid suhtlesid omavahel tihedalt. „Kokku said igasuguste seisukohtadega inimesed. Oli füüsikuid, ajaloolasi, filolooge, õppejõude – üldiselt üsna kirju seltskond –, aga nii toimus kogemuste ja seisukohtade vahetus,“ meenutab Unt.

Tõlketöö kujunes Undi sõnul enam-vähem edukaks ning kui keeleõpetaja tööd kaheksakümnendatel enam ei jätkunud, õnnestus tal ülikoolis jätkata laborandina tõlkekabineti juhataja ülesannetes. Hiljem, pärast maailmakirjanduse õppetooli loomist, on Unt töötanud seal mitmesuguste ametinimetuste all õppejõuna.

Suurimateks pöördepunktideks ülikoolis veedetud aja jooksul peab Unt maailma avanemist ja arvutite tulekut. „Nende muutuste abil jõudis ülikooli tohutu infovoog: arvutite abil sai kasutada andmebaase, mis olid seni kättesaamatud. Tekkis võimalus minna välismaale ja külastada läänemaailma ülikoolide raamatukogusid,“ kiidab ta.

Riina Kallikorm astus 1966. aastal arstiteaduskonda, lähtudes eriala valimisel sellest, et tööd oleks igal ajal, olenemata riigikorrast või ühiskondlikest veendumustest. „Kui olin väike tüdruk, oli mul lapsehoidja. Ta sai insuldi ja haigena voodis lamades ütles ta mulle: „Riina, kui kunagi suureks kasvad ja arstiks saad, siis ravid mu terveks.“ Nii ma siis arstiks hakkasingi,“ jutustab Kallikorm.



Kallikorm (paremal) koos kolleegidega laboris. FOTO: Erakogu

Praegu töötab ta Tartu Ülikooli Kliinikumis reumatoloogina ja ülikoolis vanemteadurina. Eelmisel aastal valisid arstitudengid Kallikormi oma lemmikõppejõuks. Nende hinnangul on ta südamlik ja mõistev ning elab tudengitele hingega kaasa, tema vahetu ja loomulik suhtlemine patsientidega on aga õppuritele eeskujuks.

Kallikorm tunnistab, et üliõpilaste tunnustus on talle väga oluline. „See on märk sellest, et ma jätan jälje. Õppejõutöö annab niivõrd palju tagasi. Mul oli just praktikumis üks noormees, kelle isa ja vanaisa ma olin ka õpetanud.“

Ka Riina Kallikorm ütleb, et on aja jooksul ülikooliga kokku kasvanud. Ta ei taha esile tuua ühtki konkreetset muutust, mis on ülikoolis tema siin oldud aja jooksul toimunud, aga annab ühe soovituse: et inimesed oleksid ausad ja seisaksid asja eest, mitte enda eest – et ei tegutsetaks ainuüksi oma renomee kaitsmise huvides.Ka oma patsientidele elab ta kaasa, kuigi see on hingeliselt väsitav. „Haige tahab inimlikku puudutust – et keegi temaga suhtleks. Juba praegu on patsiendi ja arsti vahel suhtlust küllaltki vähe. Tehisintellekt võib küll üle võtta diagnoosimise ja ravimise, kuid inimlikkust, silmast silma suhtlust, ei suuda robot asendada,“ tõdeb ta ning lisab, et hea arsti tööd ei maksa kinni ükski palk, sest hea arst paneb töösse oma hinge.

Mari Eesmaa

UT toimetaja

mari.eesmaa [at] ut.ee

Jaga artiklit