«Ringvaate» reporteri amet pakub Heleri Allile palju põnevaid kogemusi.
FOTO: Erakogu

Tuhat ametit, üks haridus

Elukool

Viimase kuu jooksul olen ma õppinud, kuidas teha maailma parimat putru, aga käinud ka kauplusautoga Jõgevamaal müümas inimestele silku ja odratangu.

Veel olen hiljuti külastanud Järvamaa esimese klassi poissi, kes tuli siia paar aastat tagasi, aga sellegipoolest räägib sulaselget eesti keelt, küsinud oma kodus nahkhiiri kasvatava naisterahva käest, miks ta seda teeb, ja veel ja veel ja veel.

Hiljuti tabasin end mõttelt, et mul on ikka maailma parim töö: «Ringvaate» reporteri töö.

Kui olin ülikoolis esimesel kursusel, oli mu unistus töötada «Aktuaalses kaameras» ning toota sisu Eesti kõige olulisemale ja usaldusväärsemale uudiste­saatele. Õige pea see unistus ka täitus. Kooli kõrvalt tööl käimine hakkas mingil hetkel muutuma aga väsitavaks.

Uudistetöö, eriti korrespondendi töö, tähendab teatavasti pidevat valmisolekut ja tohutut reaktsioonikiirust. Seega, ühel päeval, kui olin järjekordsest töö- ja koolipäevast hiigla väsinud, julgesin kursusekaaslastele õhata, et küll «Ringvaade» oleks äge koht, kus töötada. Ja usute või mitte, aga ka see unistus täitus õige pea.

Ärev algus

Muidugi olin ma alguses ära­ütlemata närviline ja täiesti veendunud, et selle tööga ei saa ma mitte kunagi oma elus hakkama. Rahva armastatud korüfeede Jüri Muttika ja Hannes Hermaküla kõrval olen mina lihtsalt üks noor blond kollanokk, kes üritab kuidagi eetrit täita.

Olin veendunud, et uudiste kaheminutiliste lugude pealt «Ringvaate» 7–10-minutilistele üleminek on erakordselt valus, et mitte öelda võimatu. See oletus ei pidanud paika. Kui sain lõpuks lasta inimestel oma lugudes rääkida nii palju, kui tahtsin, ilma et peaksin hoidma karmist ajapiirangust ilmtingimata kinni, oli see hiigelsuur rõõm.

Samuti olin veendunud, et ma ei suuda saada mitte ühtegi inimest kunagi kaamera ees päriselt rääkima. See oletus pidas juba rohkem paika. Uudistes on sellega enamjaolt lihtne: on kindel teema ja 30 sekundit aega ning emotsioonidele ei jäeta ruumi. «Ringvaates» on aga vastu­pidi: just emotsiooni me tahamegi – mida rohkem naeru või pisaraid, seda parem. Me tahame näidata päris inimeste päris lugusid. See, et kaamera­kramp ja oma loo võõrale inimesele jutustamine ei rikuks kõike ära, on suur töö. Ja sellega oli mul alguses tõesti ka raskusi. On vahel siiani.

Samal ajal võib vist öelda, et alguses on igaühel uue töö­kohaga harjumisel raskusi, isegi kõige väiksemate ja esma­pilgul tähtsusetute detailide pärast. Võtame näiteks kas või töökeskkonna. Telemaja on koht, kus töötamisest unistasin ma juba siis, kui käisime kuuendas klassis telemuuseumis ekskursioonil.

Kuigi hoone ei ole tõesti väga heas seisukorras – sel suvel näiteks sadas katus nii kõvasti läbi, et tehnika päästmiseks tuli korraldada täiemahuline kriisioperatsioon ja jalgpalli-MM-i ühe mängu näitamine jäi pooleli –, on selles kõiges minu meelest midagi müstiliselt ägedat.

Jah, seintelt koorub maha värv, liftiga ei julge eriti keegi sõita ja kliimasüsteemi pole suuresti ollagi, aga mulle meeldib olla telemajas. Meeldiks veel rohkem siis, kui saaksin selle maja lõpuks selgeks. Tegemist on tohutu labürindiga, kus ühte kohta võib jõuda välja sadakond eri teed pidi.

Olin uhke, kui esimese hooaja lõpuks olin ära õppinud kaks viisi, kuidas jõuda telemaja uksest meie saate toimetuseni. Olgugi, et mu esimesel päeval võttis kolleeg Muttika mu käekõrvale ning vedas mööda keldreid ja ladusid, ei ole mul sellest väga midagi meeles.

Kui ma kellelegi ütlen, et töötan «Ringvaates», on esimene küsimus alati «Mis sa seal siis teed?». Televisioonis saab teha palju.

Ühte saadet toodavad režissöörid, produtsendid, toimetajad, reporterid, operaatorid, monteerijad, tõlk, helimehed, administraator ning saate- ja bussijuhid.

Vaheldusrikas töö

Minule on langenud osaks õnn olla reporter, mis on nimetatutest ehk üks vaheldusrikkamaid.

Reporter otsib teemasid, mis on huvitavad nii talle endale, toimetajale kui ka loodetavasti kogu Eesti rahvale, lepib kokku, läheb kohale, räägib inimestega, võtab kõik selle üles ja pärast paneb loo kokku. Ja teemasid, mis ühele reporterile satuvad, võib tõesti olla seinast seina.

Sügisel käisin näiteks ühe nädala jooksul algklassilastega koos Gloria restoranis etiketikoolitusel ja sõitsin 200-kilomeetrise tunnikiirusega kiirpaadil mööda Anne kanalit.

Samal ajal ei ole reporter kõige selle vaheldusrikkusega loomulikult üksi. Toimetajad aitavad seada fookuse ja kärbivad välja üleliigse, aitavad teemadega ning jagavad õpetussõnu. Nende inimeste töövõime on täiesti meeletu.

Igal tööpäeval panna tunniga otsesaade kokku ei tundu ilmselt ka telekaugele inimesele olevat lihtne ülesanne.

Meie eesmärk on teha igal õhtul parim saade: analüüsida inimestele arusaadavalt päeva kõige tähtsamat teemat, tutvustada huvitavaid suundumusi ja näidata inimeste põnevaid lugusid iga päev, viis päeva nädalas ja aasta ringi.

Seni võib olla jäänud mulje, et minu töö on ikka lust ja lillepidu. Ei ole see sugugi nii. Ka mina olen töö pärast nutnud. Olen tundnud, et ma ei saa hakkama, ja mõelnud ise oma lugusid vaadates, et miks peaks see kedagi üldse huvitama. Samuti olen saanud sõimata Delfi kommentaatorite käest ja vaadanud reitingutabelist, kuidas just minu loo ajal vaadatavus väheneb. Muidugi ei ole see hea tunne.

Ja muidugi mõtlen ma vahel ka sellele, et ilmselt oodatakse Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetanult ikkagi Eesti Ekspressi ja «Pealtnägija» väärilisi lugusid: kurjategijate paljastamist, ebaõigluse kaotamist ja riigimeeste tegemistel silma peal hoidmist. Mina aga tunnen vahel, et olen lihtne meelelahutaja ega kuulu kohe kindlasti suure A-ga ajakirjanike seltskonda.

Aga kõik läheb üle ja siis olen jälle kindel, et häid lugusid on inimestele vaja sama palju kui kurjategijate paljastamist. Ning järgmisele võttele minnes tahan jälle teha kõige paremat lugu, mida üldse on võimalik teha, sest meil on nii äge saade ja mul on nii äge töö.


Mida pidada meeles, kui tahad teha teletööd?

  • Suhtle ühiskonnateaduste instituudi inimestega. Tutvused on vaieldamatult AINULT kasuks. Keegi ikka tunneb kedagi, kes tunneb kedagi.
  • Mine juba kooliajal kindlasti praktikale. Eri asjade proovimine aitab ka sul endal saada aru, mida sa siis tegelikult tahad teha.
  • Ära karda teha asju kaasa! Hullumeelsetele eksperimentidele, mida sa veel tund aega tagasi poleks arvanud, et julged teha, tuleb öelda igal juhul «Jah!». Mina käisin näiteks vee all kopterist põgenemas, kuigi ma ei oska väga hästi ujuda. See tuli väga tore lugu.
  • Vaata televiisorit. Mina vanasti ei vaadanud ja see ei olnud hea mõte. Teiste lugude vaatamine aitab teha enda omasid paremaks.
  • Peaasi, et oleks huvitav!

Heleri All

Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala vilistlane (2017)

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit