Välistudengid on Eestis olles mekkinud erinevaid jõulutoite.
FOTO: Pixabay.com.com

Välistudengite jõuludel ei astu tuppa jõuluvana

Tudengid

«It's beginning to look a lot like Christmas.» Seda viisijuppi võib kuulda kaubanduskeskustes juba ammu. Kindlasti on paljud seda laulukest kuulanud ka kodus mandariine ja piparkooke pugides. Ka õhuke lumeriba annab aimu, et jõulud ei ole enam mägede taga.

Kes meist ei loeks kalendris nädalaid? Kui palju on veel jõuludeni jäänud? Kui kaua veel, et saaks matsutada südamerahus ja pere seltsis suus verivorsti ning unustada vähemalt nädalaks kõik koolimured kuni jaanuarikuu eksamisessioonini?

Meie seas on aga ka üliõpilasi, kellele jäävad need mõtted ainult unistuseks. Need on välistudengid, kes ei jõua selle aasta jõulude ajal oma pere juurde. Neil jääb üle ainult imestada imelike eestlaste üle, kes söövad õudset verivorsti ja jälki sülti.

Küsisin hollandlaselt Wouter Heemskerkilt, kes õpib Johan Skytte instituudis, mida tema arvab verivorstist. «Oh ei!» vastas ta mulle. Enda sõnul ei ole ta vere fänn, kuid on sellegi­poolest verivorsti proovinud.

Wouter rääkis, et Hollandis käib 5. detsembril kodudesse kinke toomas meie mõistes jõuluvana ehk Sinterklaas ehk Püha Nikolaus (St Nicolas). Ta tuleb öösel tuppa korstna kaudu. Lapsed jätavad jalanõude sisse porgandid, mis on mõeldud Püha Nikolausi hobusele.

Sellepärast on ka üks hollandlaste jõulutoite porgandid. Wouter nentis, et kui mõelda, et süüakse samu porgandeid, mis on olnud jalanõude sees, on see päris vastik. Ilmselt päris samad porgandid siiski taldrikule ei jõua.

Wouter selgitas, et traditsiooniliselt ei saa hollandlased jõulupühade ajal kingitusi. Viimasel ajal aga küll, sest üleilmastuvas maailmas segunevad eri tavad. Ka Wouteri peres jagatakse üksteisele jõuludel kingitusi.

Pahad lapsed kaasa

Sinterklaasi tava on viimasel ajal tekitanud Hollandis vastakaid arvamusi. Nimelt käib Sinter­klaasiga kaasas tema abiline Black Pete, kes võtab pahad lapsed endaga kaasa. Igal aastal randub Sinterklaasi laev Dokkumi linnas, kuhu rahvas tuleb teda ja tema abilisi tervitama. Seda kajastatakse ka televisioonis.

Probleem seisneb aga selles, et mustanahalisi abilisi mängivad valged mehed, kelle näod on värvitud mustaks. Hollandis on tekkinud konflikt. On neid, kes peavad sõud väga rassistlikuks, teised aga tahavad jääda traditsioonide juurde.

Wouteri peres on säilinud vanad jõulutraditsioonid. Nad käivad kirikus, kus tema sõnul lauldakse ilusaid protestantlikke laulukesi. Jõululaule Wouter üldiselt ei kuula. Kui, siis ainult kirikulaule, et need oleksid teenistusele minnes kenasti meeles.

Sel aastal veedab Wouter jõulud siin koos oma eestlasest tüdruksõbra perega.

Jõulupuu ja kingid

Ameeriklane David Liggera, kes õpib samuti Johan Skytte instituudis magistriõppes, ütles, et jõululaule ei peaks kuulama hakkama enne detsembrit. «Mitte igatahes enne halloween’i,» arvas ta. Ta jutustas, kuidas töötas kunagi kaubanduskeskuses küünlapoes, kus mängiti detsembris katkematult jõulumuusikat. Davidi arvates kaob niimoodi pühademeeleolu ära.

Davidi jaoks tähendavad jõulud koos perega aja veetmist. Toas peaks olema jõulupuu ja kingitused, kuid tema arvates on kõige tähtsam tähistada lähedastega koos olemist.

Sel aastal ei lähe aga David jõuludeks koju. Ta kavatseb saata kingid oma lähedastele postiga ja olla pereliikmetega kontaktis Skype’i vahendusel. Eestis lubab ta endale ka korraliku jõulusöömingu.

Jõuluvana tuleb Ameerikas tuppa korstna kaudu. Davidi sõnul tekitab põhjapõder Rudolf lastes aga veel rohkem elevust. Kuidas küll saab üks võõras mees tulla niimoodi tuppa ja teada, kas lapsed on olnud head ning mida soovinud kingiks, arutleb David.

«Võib-olla töötab jõuluvana riiklikus luureagentuuris?» naljatab ta.

Kui see oleks Davidi teha, veedaks ta jõulud oma perega ja nendega, kes ei ole enam tema elus. Sinna juurde kuuluks hea söök, kuum šokolaad, lemmik­loomad ja mõne hea filmi vaatamine. «Ei mingit 40-meetrist jõulupuud!» ütles David. «Pigem olgu lihtne.»

Ukse taga käimine

Mehhikost pärit Eduardo Torres Alvarez, kes õpib huma­nitaarteaduste ja kunstide valdkonnas filosoofiat, jutustas, kuidas jõulukuud tähistatakse Mehhikos terve detsembri jooksul posada’ga. Posada on traditsioon, mis sarnaneb eestlaste mardi- ja kadrijooksuga.

Posada toimub jõulu eel igal nädalal, kui üks perekond läheb teise ukse taha. Nad laulavad, et neid lastaks majja sisse. Siis süüakse kommi ning juuakse teed ja kuuma šokolaadi. Posada juurde kuulus algupäraselt ka piñata, mida taotakse nüüd tihti sünni­päevadel. Kui Eestis käiakse mardi- ja kadri­jooksu tegemas ka võhivõõraste juures, siis posada toimub pere ja tuttavate ringis.

Posada sai alguse siis, kui hispaania preestrid õpetasid koloni­seerimise ajal põliselanikele kristlust. Posada viitab piibli­loole: ukse taga lauljad on kui Maarja ja Joosep, kes soovivad leida peavarju.

Jõulupühad veedab Eduardo tavaliselt perega. Ta ema valmistab õhtusöögi ja igaüks peab ütlema toosti. Seejärel kallistavad kõik üksteist.

Jõulukingitusi saavad mehhiklased nii jõulupühadel kui ka 6. jaanuaril ehk kolmekuningapäeval. Kingitused toob salaja väike Jesus. Et kingid jõuaksid kenasti tuppa, peavad lapsed minema kindlasti vara magama.

Eduardo on veetnud jõule ka Jõgeval koos oma vahetusperega, kui oli Eestis gümnaasiumis vahetusõpilane. Talle oli see üllatus, et jõuluvana astus päriselt tuppa ega varjanudki oma olemasolu. «Jõuluvana tuleb ja siis peab midagi tegema,» imestas ta. Eduardo mängis tol õhtul kinkide lunastamiseks klaverit.

«Olime peaagu terve päeva saunas,» kirjeldas Eduardo oma Jõgeval veedetud jõule. «Olime saunas ja hüppasime lumme.» Ka sel aastal veedab Eduardo jõulud koos oma vahetusperega.

Saun talle meeldis, hapukapsast on nõus sööma, verivorsti fänniks end ei pea ja sült on tema meelest lausa vastik.

Süldist ei saa välistudengid küll aru ja võib-olla sööb ka mõni eestlane seda ainult selleks, et teha vanaemale meelehead.

Kõige tähtsam on jõulude ajal olla just perega koos. Paraku ei ole välistudengitel sel aastal seda luksust. Loodetavasti rõõmustab neid detsembris valge lumi ja ehk proovivad nad pannil säristada jõuluvorste.

Täitsa pereta ei pea olema siiski keegi. Küll saab David Skype’i vahendusel oma perega ühendust ning ajavad eestlased sauna ja kuuma praekapsaga meie välistudengite südamed soojaks.

Mari Eesmaa

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit