Esimene minialbum on Jusilo sõnul väga isiklik ja kirjutatud enda elust.
FOTO: Oliver Kuusk

Pärimusmuusiku laulud tulevad elust endast

Persoon

Silver Jusilo on Tallinna poiss, kes õpib parasjagu Viljandi kultuuriakadeemias neljandal kursusel pärimusmuusikat. Kolm aastat tagasi hakkas Jusilo kirjutama laule, mida saadab kitarriga. Nüüdseks on  valminud paras hulk lugusid ning välja on antud oma minidebüütplaat, mille lood on inspireeritud kargetest rabas käikudest, kassist, hetkedest ja inimestest tema ümber.

Kui Silver Jusilo õppis Tallinna Arte Gümnaasiumi kümnendas klassis, rääkis sõber talle Etno laagrist ja soovitas seal kindlasti osaleda. Etno on rahvusvaheline muusikalaager, kus õpitakse kuulmise teel Eesti ja muude maade pärimusmuusikat. Peale Eestist pärit osalejate võtab laagrist osa inimesi lähemalt ja kaugemalt, näiteks isegi Uus-Meremaalt.

Etno laagrite kodulehel on kirjas, et paljudele on laagris osalemine elu muutev sündmus. Nii ka selle loo peategelase jaoks, sest sinna esimest korda sattudes kuulis ta lähemalt TÜ Viljandi kultuuriakadeemiast ja pärimusmuusika erialast, mille noormees lõpetab loodetavasti tuleval kevadel.

Laagri korraldajad ütlevad, et selliste laagrite oluline märksõna on demokraatia, mis tähendab, et kõigil on sõnaõigus. Eesti Etno demokraatia on Eesti moodi, sest tähtis on, et laagris mängitakse rohkem eesti lugusid ja välisosalejad saaksid eesti pärimuskultuuri kohta rohkem teada. Laagrites, mis toimuvad Kõpu mõisas, on tavaliselt kohal umbes sada inimest.

Kui üldjuhul õpitakse lugusid noodi järgi, siis laagris hoopis kuulmise järgi. Jusilo kirjeldas, et kõigepealt mängib keegi muusika­pala täispikkuses ette. Pärast seda võetakse lugu tükkideks ning üksikuid osi mängitakse eraldi senikaua, kuni kõik saavad hakkama. Lugu õpitakse pillirühmade kaupa: on eraldi keel-, klahv- ja löökpillid. Iga rühm harjutab omaette, ning kui kõigil on pala selge, pannakse kõik kokku ja salvestatakse ära.

Jusilole laagris meeldis. «Mõtlesin kohe, et ohoh, kas sellist asja on tõesti võimalik õppida päriselt ka ülikoolis,» rääkis ta, mis pani teda kultuuriakadeemia kohta rohkem uurima.

Piinlik pill

Noormees on õppinud kaheksa aastat akordioni. Kuna seda pilli oli õppinud ka tema ema ja see oli kodus olemas, siis panidki vanemad poja Nõmme Muusika­kooli mängima just akordioni. Kui Jusilo nüüd päris aus on, siis ega talle ei meeldi tegelikult akordioni mängida ja pole eriti kunagi meeldinud.

Tuntud eesti laulja Tanel Padar rääkis kunagi ühes intervjuus, et pidi ka lapsena akordioni õppima, mille pärast tal oli hirmus piinlik, sest see olevat vanainimeste pill, mis otsitakse mõne vanaonu sünnipäeval välja ja mille järgi kogu sünnipäeva laudkond viisijupi üles võtab. Jusilo ütles naljatledes, et mõistab Padarit ja on isegi selliseid tundeid tundnud.

Sestap vahetaski ta ülikooli sisse saades akordioni hoopistükkis kitarri vastu. Katsed pärimusmuusika erialale tegi Jusilo aga siiski veel akordioniga.

Kitarri on ta õppinud mängima suuresti ise. Nõmme Kultuurikeskuses tegi ta endale selgeks algtõe, kuidas mängida akorde, aga edasi nokitses juba ise kodus.

Põhiliselt harjutas ta kitarri­mängu Jaan Tätte lugusid mängides. «Jaan Tätte inspireerib mind väga. Ta on hästi lahe ja tema looming meeldib mulle tohutult,» lausus Jusilo.

Noormees meenutas, et kunagi isaga vesteldes ütles too, et oleks maru tore, kui poeg annaks välja ka päris oma plaadi. See mõte jäi teda kummitama ja selle aasta märtsikuus andiski pärimusmuusik välja oma esimese minidebüütalbumi, millel on viis lugu.

Kui plaan oli tehtud, et plaat sündigu, kulus kogu protsessile umbes kolm kuud. Otsuse hetkel oli valmis neli lugu, nii et tuli kiiresti meisterdada valmis ka viies. Viimase loona sai albumile pala nimega «Kassile», mille ta kirjutas oma kiisust ja mis on ühtlasi senimaani plaadi kõige tuntum lugu. Ühel kontserdil küsiti seda suisa viis korda järjest. Jusilo ise arvab, et ju siis on paljudel inimestel kodus üks hiirekuningas ja nad suudavad selle palaga samastuda.

Kuigi tänapäeval on palju muusikat internetis ja uuemates autodes pole isegi CD-mängijat, soovis Jusilo ikkagi füüsilisel kujul plaati, mis jätab oma jälje maha. Siiski saab tema lugusid kuulata ka Spotifys.

Enne, kui Jusilo otsustas, et plaat tuleb, ei olnudki ta väga teadlik, kuidas käib ühe albumi tegemine. Tagantjärele peab ta seda aga huvitavaks protsessiks. Enamjaolt tegeles noormees oma plaadiga üksinda ja kõigega tuli saada ise hakkama.

Kui laulud olid salvestatud ja miksitud, tuli mõelda ka plaadikujunduse peale. Samuti korraldas noormees viies linnas plaadiesitluskontserdid.

Esitluskontsertide korraldamisega tuligi esile üks aspekt, millega ei osanud algaja muusik arvestada: oli vaja rentida ka tehnika, sest muidu ei ole lavalt publikuni midagi kosta. Nüüd on ta selle võrra targem ja oskab edaspidi arvestada ka selle pisiasjaga.

Jusilo saab inspiratsiooni põhiliselt elust endast ning sellest, mida ta näeb ja kogeb. Esimene minialbum on tema sõnul väga isiklik ja kirjutatud omaenda elust. Praegu on muusikul kaks uut avaldamata lugu, millest üks on plaanis avaldada õige pea.

Kuigi ka noormehele endale meeldib Jaan Tätte, on teda teisedki just selle muusikuga võrrelnud.  Jusilo arvas, et ehk on mõnetine sarnasus tõesti olemas. Nende mõlema laulud on rahulikud ja mõtestatud.

Eesti lauljatest meeldib talle veel Jüri Pootsmann, kelle head hääletämbrit toob Jusilo esile. Samuti on tema austuse ära teeninud Silver Sepp ja vennad Johansonid.

Peale eestikeelse muusika kuulab ta ka ingliskeelseid laule. Kui paljud Eesti noorema põlvkonna lauljad on otsustanud muusikat teha võõras keeles, siis Jusilo jääb truuks emakeelele. «Eesti keel on väga ilus ja nüansirohke. See pakub palju võimalusi ja värvirohket kirjeldamist,» põhjendas ta.

Jusilo ütles, et kuna ta ei tunne end inglise keeles nii vabalt kui emakeeles, siis ei oskakski ta inglise keeles seada sõnu ritta niimoodi, nagu teeb seda eesti keeles.

Idee on olemas

Noormehe laulud sünnivad peamiselt siis, kui idee, millest kirjutada, on juba pähe potsatanud. Niimoodi ta eriti ei oska, et mõtleb, et hakkaks kirjutama, ja lugu kohe tuleb. Siiski juhtus ükskord ka selline lugu: ta ärkas hommikul üles ja tundis kohe, et võiks kirjutada ühe loo. Nii sündiski lugu «Uni».

Kuna praegu on muusik lõpetamas ülikooli, ei ole ta viimasel ajal saanud mahti, et kirjutada väga palju uusi laule. Kui aga kiired ajad lähevad mööda, proovib ta ka uue muusika loomisele rohkem rõhku panna.

Viljandi kultuuriakadeemia on andnud muusikule tema sõnul palju, eelkõige aga vabaduse arendada ennast muusikaliselt, kompida piire ja katsetada uusi asju, näiteks salvestada päris oma esimene album. Seda peab ta väga suureks võimaluseks, mis sai paljuski teoks tänu koolile.

Kui ta mõtleb õpingute peale, siis olulisim õppetund, mille ta on neist saanud, on see, et ära jäta asju viimasele minutile. «Aga seda on kogenud vist kõik üliõpilased,» lausus ta.

Enne õppima asumist polnud Jusilol erilist aimu, kuidas muusikamaailm töötab, kuid ülikoolis olles on ta saanud tunduvalt paremini aimu, mida see endast kujutab.

Samuti on arenenud tema lava­line esinemine, sest seda peab pärimusmuusika erialal tegema õppejõudude kriitilise pilgu all palju. Siiski peab ta seda kõike väga toredaks ning õppejõudude tagasisidet kasulikuks ja arendavaks.

Lõpetuseks ütles Jusilo, et kõige rohkem on ta õppinud, et ära karda viia oma ideid ellu. Seda soovitab ta ka kõigile teistele.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit