Grete Sarapile meeldib ennast harida ja täiendada ka reisides. Fotol istub ta ühel tänavakunstitaiesel Malaisias, kodumaal eelistab ta tööl käia aga mootorrattaga.
FOTO: erakogu

Uus keskus sai aktiivse juhi

Persoon

Mai alguses alustas tööd uus Tartu Noorsootöö Keskus, mille direktoriks valiti TÜ Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane Grete Sarap.

Grete on töötanud noortega seitse aastat nii Puhja kui ka Aparaadi Noortekeskuse arendajana. Samuti on tal suur rahvusvaheline kogemus. Uuele tööle sai ta asuda alles mai keskel, sest veetis kuu esimesed nädalad noorterühmaga Rumeenias.

«Käisime Tartu ja Nõo noortega Serbia piiri lähedal Oravița linna ümbruse külades kohalikele tutvustamas vabatahtlikku tegevust prügikoristuse näitel. Meie jaoks on see ammu tavaline, neile aga uudne teema,» räägib Grete, kes on Tartu linnas ja maakonnas olnud «Teeme Ära» talgute noortejuht.

Prügi koristatakse Rumeenias väga kaootiliselt, sest riigis lokkab korruptsioon ja seal pole korralikku koristustaristut. Inimesed on harjunud, et prügi vedeleb igal pool, kuigi see võib ka joogivett reostada. Eestlased said anda neile eeskuju ja selgitada, kuidas hoida lihtsate meetoditega oma kodu ümbrust korras ja miks see on hea.

Grete nendib, et alati ei olegi välismaale minnes eesmärk kohalikelt midagi uut õppida. Vähemalt sama oluline on kogemuse ja teadmiste jagamine, et ise teistele abiks olla.

Tema reisihuvi sai alguse juba põhikooli ajal, kui ta hakkas tegema langevarjuhüppeid. Lennuväljale sõites arvutas ta, et bussipiletid sinna ja tagasi maksavad kokku sama palju kui üks hüpe. Hääletamine hoidis raha kokku ja pakkus juurde põnevaid elamusi.

«Kui avastasin, et hääletades on nii lihtne ringi liikuda, mõtlesin, et peaks minema ka välismaale. Esimese Balti reisi tegin koos õega juba enne gümnaasiumi. Pärast üheksanda klassi lõppu käisin Inglismaal õppimas. Kui tulin tagasi ja õppisin Treffneris, kandideerisin lapsehoidja kohale Iirimaal, sest Eestis oli masu. Sealt edasi oli normaalne hääletada, seljakott seljas, ja sõita Euroopas ringi,» jutustab ta.

Väliskogemus aitab areneda

Grete kinnitab, et ta pole turist, kes läheb Eiffeli torni alla selfisid tegema. Talle meeldib vabatahtlikuna kohalikega töötades õppida tundma nende päris elu, seda kogeda ja minna kogukonda sisse. See toob talle sära silmadesse ja annab indu edasi toimetada.

Aasta eest ümbermaailmareisil veetis ta õpetajana töötades aega näiteks Mongoolias maailma lõunapoolseimate põhjapõdrakasvatajate dukhade juures. Talvised kasinad olud ei lasknud sealsete noorte tegemisest küll eriti aimu saada, aga ta nägi kohalike südamlikkust ja heatahtlikkust. Üldiselt aitavad reisimine ning mujal elavatele noortele pakutavate võimaluste ja tegevustega tutvumine noortega töötaval inimesel areneda ja leida uusi põnevaid ideid.

Grete õppis noortega töötamist Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhi ja loovtegevuse õpetaja erialal. Tegelikult oli ta selle valdkonnaga juba väga ammu kokku puutunud. Kui ta käis viiendas klassis, suunas ema ta hansapäevade lastealale, kus see pisik jäigi talle külge. Järgnevatel aastatel käis ta seal vabatahtlikuna abiks. Iga kord anti talle natuke vastutusrikkamaid ülesandeid.

Seitsmendas-kaheksandas klassis lisandusid suvised töömalevad, kus ta alguses lihtsalt osales, aga hiljem andis oma panuse kasvataja ja noortejuhina, et ikka saaks ise korraldada rohkem tegevusi. Siis hakkas Grete käima vabatahtlikuna abiks suurematel üritustel ja festivalidel, ka Viljandi Folgil.

«Kui gümnaasiumi lõpus hakkasin arutlema, mida edasi õppida, ja vaatasin, mida olen seni teinud ja tähtsaks pidanud, olid kõik sellised tegevused seotud noortega. Olin ju käinud Tartu laste turvakodus vabatahtlikuks ja kaasa teinud ka AIESEC-i asenduskodude projektis,» räägib Grete. Ta lisas, et noortega töötamine tundus ainuvõimalik.

Seda sai tol ajal väikeste erinevustega õppida nii Tallinnas, Viljandis kui ka Narvas. Õppekavu võrreldes otsustas neiu valida Viljandi ja on selle valikuga siiani väga rahul.

«Mul on tõesti väga hea meel, et läksin just sinna. Viljandi on nii armas linn, meie õppejõud olid väga head ja õppe praktiline pool oli väga aktiivne. Spetsialiseerusin seikluskasvatusele. Piret Eit ja Sergei Drõgin on suurepärased õpetajad, olen neile siiani väga tänulik!»

Soov õpitut kohe rakendada

Hoogsa inimesena tahtis Grete kõike õpitut kohe ise proovida. Nii läkski ta kooli kõrvalt tööle Puhja Noortekeskusse. Poole kohaga õppis ta juurde sotsiaaltööd ja sotsiaalpoliitikat ning hakkas tegelema nii kohalike kui ka rahvusvaheliste noorteprojektidega.

Kolm suve tagasi ette võetud kodukoha korrastamise projekt, milles osalesid Jaapani, Itaalia, Prantsuse, Vene, Saksa, Tšehhi ja loomulikult Puhja noored, oli kohalike seas üle ootuste menukas.

Vabatahtlikud korrastasid kahe nädala jooksul üheskoos Puhja kooli staadioni, puhastasid laste mänguväljaku, riisusid ja rohisid puhtaks pargialuse ja kalmistu ning tegid korda rohtunud teeääred. Lisaks sõideti Eesti looduskaunitesse kohtadesse ja korraldati põnevaid kultuuriõhtuid, kus kõik osalejad õppisid midagi uut.

«Projekti mõte oli noorte seas vabatahtlikku tööd propageerida. Oli päris palju ka neid, kes ei olnud projektiga seotud, aga meid töötamas nähes tulid meile ise appi. Noortele pakkus see tõesti väga palju põnevust, sest väikestes maakohtades ei kohta tihti nii mitmekultuurilist seltskonda,» meenutab Grete.

Sarnast projekti aitas ta oma õel korraldada Ida-Virumaal. Nüüd on mõte tuua midagi sarnast ka Tartusse, seda enam, et rahvusvaheline koostöö õpetab noori märkama erinevuste positiivset poolt ja arendab sallivust.

«Muidugi on mul palju plaane, mida keskuses teha, aga ennekõike oleneb see Tartu noortest. Ma ei ole inimene, kes tuleb ja ütleb, kuidas hakkab nüüd olema. Enne tuleb ennast noorte ja noortetöötajate huvide ja tegevusega kurssi viia,» räägib ta.

Keskus annab laia vaate

Tartu Noorsootöö Keskus ei ole eraldi noortekeskus, vaid sellel on palju suurem roll. Keskus haldab Lille Maja ja Anne Noortekeskust, järgmisest aastast lisandub neile Ilmatsalu Noortekeskus.

«Tartus on veel SPARK Makerlab ja Aparaadi Noortekeskus, aga need ei kuulu linnale. Muidugi teeme nendega koostööd. Meie keskuse eesmärk on luua linnaruumis ühtsem tegevusplaan, et keskused ei konkureeriks omavahel. Eri suunad aitavad luua noorte arenguks innustava keskkonna.»

Keskuse asutamine oli osa Tartu noortekeskuste teenuse uuendamisest, et suunata keskuste tegevus 11–19-aastastele ning tagada keskuste lahtiolek õhtuti, nädalavahetustel ja koolivaheaegadel.

Grete sõnul on keskuste koostööl veel häid külgi. Ühiselt saab rohkem ära teha kui üksi, saab kirjutada näiteks ühisprojekte, et taotleda Euroopast suuremaid ja pikaajalisemaid toetusi. See muudaks noortega töötamise kogu aasta jooksul sujuvamaks.

Keskus saab kaasa aidata ka sellele, et noortekeskustest rohkem teataks. Grete tunnistab, et kui ta töötas Aparaadi Noortekeskuse arendusjuhina ja käis koolides õpilastega rääkimas, sai ta teada, et noored polnud sellistest võimalustest eriti kuulnud.

«Kindlasti tuleb teha rohkem teavitustööd, et nii noored kui ka lapsevanemad teaksid, mida saab keskustes teha. Tartus on nii palju võimalusi: Lille Majas pakutakse draama- ja loovsuunda, Anne Noortekeskuses multimeediat. Paljud ei teagi, et noortekeskus pole huvikool: seal pole kindlat õppekava ega õppemaksu, oma huvidega saab tegeleda ja neid arendada paindlikumalt ja tasuta,» seletab Grete.

Lõputöö koolikiusamisest

Viljandi kultuuriakadeemia lõputöö teemaks valis Grete koolikiusamise. Õpingute kõrvalt noortega töötades nägi ta, et paraku on koolikiusamine tavaline, ning leidis, et selle põhjuste mõistmise ja ennetamisega tuleks rohkem tegeleda.

«Ma nägin, et seda on koolides vaja. Tuleks välja selgitada, kust kiusamine tuleb, mis on selle põhjused ja kuidas seda rohkem märgata. Üks osa lõputööst oli ka neljakuuline koolikiusamisvastane projekt «Julgelt vastu!», millega püüdsime saada noori kiusamist märkama ja ennetama,» jutustab Grete.

Tavaliselt eeldatakse, et koolikiusamisel on ainult kaks osapoolt: kiusaja ja kiusatav. Tegelikult on kõige suurem rühm passiivsed pealtvaatajad, kellest sõltub tihti see, kas ja kui palju kiusatakse. Just nendel on võim märgata, reageerida ja midagi ette võtta.

Lõputöö tegemise käigus selgus, et noorte sotsiaalsed oskused ei ole piisavad. Kuigi nad oskasid nimetada kiusamise liike ja erinevaid vorme, ei suutnud nad luua seoseid, miks kiusatakse ning kuidas võib kiusamine kiusatavale mõjuda ja teda kahjustada.

«Me ei saa oodata, et kui laps puutub esimest korda kiusamisega kokku, saab ta aru, mis see on, ja oskab kohe õigesti käituda. Õpilased võiksid õppida neid probleeme märkama ja lahendama. See on kindlasti oskus, mida tasuks keskselt arendada,» usub Grete.

Kuigi see võib kõlada veidralt, tuleb ka kiusajat mõista, sest lihtsalt keelamisest ei pruugi kasu olla. Kiusajad on tihti katkised inimesed, kellel puudub turvatunne ja eneseusk. Nad arvavad, et vaid teiste mahategemine paneb neid end paremini tundma.

Vahel ei saa kiusaja ise aru, miks ta teistele halba teeb. Kui selgusele jõuda, saab midagi ette võtta. Selleks läheb aga vaja kannatust, järjepidevust ning kodu, kooli ja noortetöötajate koostööd.

«Ma ei usu, et noortekeskustes ei ole üldse kiusamist, aga seal on teistmoodi keskkond. Koolikiusamise põhjused on enamasti seotud sellega, et noor on kaaslastest kas välimuse või jutu poolest natuke erinev, või teda kiusatakse millegi pärast, mida ta kunagi koolis ütles või tegi. Teises keskkonnas ei teata sellest taustast midagi ja kiusamisvõimalus on tunduvalt väiksem,» räägib Grete.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit