Rattaoksjon Trondheimis.
FOTO: Virgo Siil

No Norra noh

Reisikiri

... oli me vastus, kui päriti, kuhu me siis sel korral reisime. Viimasest välisõppest oli juba paar aastat möödas, tarvis taas minna. Küsiva pilgu peale sai selgitatud, et eelistame Põhjamaade kliimat ja muud kokkulangevused soosisid just seda kitsast Skandinaavia maariba Atlandi kaldal. 

Üks peamisi tingimusi oli sihtpunkt kaasaga ühitada, mis tingib ka selle, et ma räägin mitmuses. See on me peres juba ammu maha tehtud, et kaugsuhe on nõrkadele: meie käime välismaal õppimas koos, kuigi tema on Tallinna Tehnikaülikoolist ja mina Tartu Ülikoolist. Kui vaadata uuringuid, miks peljatakse välismaale õppima minekut, on ikka ja jälle põhjus kartus kaotada töö, tekkivad eraeluprobleemid ja ka kahanev õppeedukus.

Teistmoodi õppekorraldus

Õpingutes korraldasin oma asjad nii, et viimase õppeaasta lõppu jätsin veel mõned vaba­ained, mida saaksin välismaal teha. Samuti tasub arvestada, et tavaliselt pole välis­õpingute ajal semestris vaja saada 30 ainepunkti, vaid piisab 15-st.

Trondheimis ilmnes aga, et erinevalt Tartu Ülikoolist on Norra Teaduse ja Tehnika Üli­koolis (Norges teknisk-naturvitenskapelige universitet ehk NTNU) suure punktimahuga ained. Juba üks aine võib anda 15 EAP-d. Samas oli väga huvitavaid aineid, nii et viimaks ei suutnud ma mõnest loobuda ja valisin siiski täismahu ehk 30 EAP-d. Seetõttu jäi vähem aega pidutsemiseks ja reisimiseks, kuid teisalt sain seda toekama koolikogemuse.

Minu jaoks on üks peamisi mujal õppimise õigustusi just see, et saab minna meie sisseharjunud õppesüsteemist välja ja näha teistsugust lähenemist, mis NTNU puhul avaldus suure mahuga ainetes. Ühe semestri jooksul sai rahumeeli keskenduda kahele-kolmele ainele, mitte ei pidanud rabelema kümne pisiainega nagu Tartu Ülikoolis. Mulle sobis see väga. Lisaks ei tulnud teha loendamatul hulgal kodutöid, vaid oli paar suurt tööd – igas aines esitati semestri keskel üks korralikult viidatud ja teooriale tuginev temaatiline analüüs, mida oli aega kirjutada paar kuud, semestri lõpus koostati teine töö ja viimaks oli veel eksam. See andis aega teemasse süveneda, koolis omandatut töösse põimida, lisamaterjali otsida.

Loomulikult on sellel süsteemil ka omad puudused – ühest ainest sõltub palju. Kui kukud selles läbi, tekivad probleemid. Ühes aines saingi seda servapidi kogeda: tõlgendasin püstitatud ülesannet valesti ja mu semestri keskel esitatud uurimistöö tunnistati kõlbmatuks. Tekkis pisuke paanikahoog, kuna läbikukkumise korral võisin ilma jääda toekast stipendiumist. Selgituskirja peale anti mulle siiski võimalus töö ümber kirjutada ja edasi kõik laabus.

Kulukas elamine

Põhjamaades, eriti Norras või Islandil elamisest rääkides on üks esimesi muresid elu­kallidus. Kas Eesti elanik saab seal oma rahakotiga ikkagi hakkama? Meid aitas palju Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra stipendiumiprogramm – saime sealt mõlemad paar tuhat eurot. Toetus kattis ära nii ühiselamu üüri kui ka toiduraha. Kõige suuremad kuluartiklid olidki eluase ja transport, toiduained olid vaid ligi kolmandiku kallimad kui Eestis ja kohati sama hinnaga või odavamadki (IKEA hot dog maksis ainult paarkümmend senti).

Transpordimure lahendasime sellega, et ostsime kasutatud rattad. Semestri lõpus panime oma rattad välisüliõpilaste Facebooki rühmas jälle müüki ja saime raha tagasi.

Ümbruskonna vallutamisega olid aga omad lood. Lamedalt maalt pärit tudengitena tegime juba enne Trondheimi jõudmist valearvestuse – kaardil bussipeatusest kerge jalutuskäigu kaugusele jääv ühiselamu asus Eesti mõistes mäe otsas. Saime lõõskava augustipäikse käes lõõtsutades, higistades, puhates ja puhkides lohistada oma kimpse-kompse nõlvast üles. «Mägi» oli umbes kolm korda kõrgem Tartu Toomemäest või Tallinna Sossi mäest.

Nõlvu tuli edaspidi päevast päeva korduvalt vallutada, kuna kesklinn asus fjordi põhjas ja ülejäänud linn seda ümbritsevatel nõlvadel. Tagasi Tartusse tulles oli alul toonus nii kõva, et oli käkitegu ronida igal hommikul ühiskonnateaduste instituuti Toomemäele.

Kuna meile meeldib palju ja pikalt matkata ja jalutada, saime põhjalikult tutvuda ümbrus­konna «mägedega», mida rühmatöökaaslasest austerlane nimetas küngasteks. Norralaste seas on looduses liikumine norm, nädalavahetustel kihasid lähikonna loodusrajad vantsijatest.

Selge see, et põhjas tuleb jahtida virmalisi. Õhtuti tuli virmaliste prognoosi veebileht avada ja vaadata, kas tasub veel vändata linnatuledest eemale künka otsa või fjordi servale. Pea igal nädalal oli põhjust seda teha.

Sageli olid päikesetuule osakesed atmosfääri aatomeid nii intensiivselt ergastanud, et võisime ajada pea kuklasse ka keset linnatulesid ja imetleda majesteetlikult lehvivaid rohelisi, harvem ka lillakaid kardinaid.

Välisriikides pikemalt elamas käia tasub ka selle pärast, et näha, kelleks erinevad rahvad end peavad ja kuidas teistega võrdlevad, mille tagajärjel saab vahest ka iseennast uue pilguga vaadata.

Norralased peavad end kinnise loomuga väikerahvaks (kõigest neli miljonit elanikku). Vabandage väga, eestlastel on neilt veel palju õppida! Kui Eesti rabas poetatakse laudteel kitsas möödumis­kohas võõrale heal juhul mokaotsast üks «tere», siis Norra mägedes kaikub võõra «hei» märksa valjemalt ja rõõmsa­meelsemalt. Samuti tuldi südaööl nii linnast eemal mägijärve kaldal kui ka linna lähedal fjordi serval virmaliste pildistamise ajal niisama lobisema ja uurima, mis fotokas sul on ja kust sa pärit oled.

Rabast läbi

Nii nagu eestlased ehivad end metsa- ja loodusrahva tiitliga, kalduvad ka norralased pidama end pigem roheliseks ja looduslähedaseks. Samas oli eestlasel kummastav vaadata, et mägi­rabast marsiti joonelt läbi. Eestis on ju iga rabamätas püha ja laudteelt ei tohi kõrvale kalduda.

Seega tunneb eestlane end Norras päris koduselt, kliima klapib ja inimesed on üsna sarnase natuuriga. Teisalt on seal küllalt erinev ja vana kultuur, et õppida üht-teist uut ja vaadata teise pilguga Eesti elule-olule, oma koolile ja ka endale

Virgo Siil

Ajakirjanduse 1. aasta magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

Norra